Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Dagmar Lamp: jätke Grete Kleini keha(kaal) rahule

9
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Dagmar Lamp | FOTO: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Üks tuttav pööras Facebookis mu tähelepanu viimase aja kollase meedia trendile Grete Kleini kehakaalu arutada ja mida rohkem ma selle üle mõtlen, seda kurjemaks ma saan. Meil on aasta 2017, kuid ometi peab tuletama meelde elementaarset tõsiasja, et teiste inimeste kehad ei ole arutlusküsimus ja kehade häbistamine igal kujul on vale.

Kui räägitakse eesti tabloididest, siis üldiselt alati rõhutakse sellele, et noh, vähemalt pole me nii hullud, kui on britid. Mis on tõsi – õnneks jäävad meie tabloidide kõige hullemad hetked ikka ja alati brittide kollase meedia jõleduste varju. Aga kas see on asi, mille üle ilmtingimata uhke olla? Äkki võiks mõelda teistmoodi: me pole küll nii halvad kui britid, aga äkki püüaks üldiselt olla paremad?

Isegi klikimeedias töötades tean ma väga hästi, et lugejate tähelepanu köidavad enamasti kurioosumid, see pole ühelegi ajakirjandust õppinud inimesele mingi uudis. Aga kuskile peab tõmbama piiri ja ma usun, et inimeste kehade ja välimuste halvustamine peaks olema üks selline piir, mida ei ületata. Olgu selleks presidendi kostüümid, poliitiku käekott või popstaari kehakaal.

Mujal maailmas on staarid aegamööda, kuid aina kindlamalt hakanud sõna võtma ning mõistavad nende kehade halvustamise hukka. «Kui me reguleerime sigarette, seksi ja vandesõnu mõju tõttu, mis neil noortele on, miks me ei reguleeri selliseid asju nagu kellegi paksuks nimetamine?» ütles «Näljamängude» staar Jennifer Lawrence, kelle meelest peaks olema kellegi teles paksuks nimetamine illegaalne.

Kate Winslet on rääkinud avameelselt, kuidas talle nooruspõlves tehtud paksukriitika mõjus: «Ma tundsin, et minust ei piisa, et ma pole piisavalt hea. Ma ei näinud välja õige ja seda kõike vaid seetõttu, et ma ei vastanud kellegi teise ettekujutusele täiuslikkusest. Mul polnud «täiuslik» keha,» on Winslet öelnud. Ja paar aastat hiljem mängis ta läbi aegade ühes suurimas filmis, «Titanicus» – mõelda, seda kõike ilma täiusliku kehata! Kuidas ta küll julges! (Jah, see on sarkasm.)

Ja ei tasu arvata, et vaid naisi häbistatakse, kuigi see on kahjuks kohalikus meedias prevaleeriv trend. Näiteks Vin Dieselit on tögatud, et tal on «papakeha», mis üldiselt tähendab siis keskealiste meeste vormist väljas figuuri. Toona põrutas mees lihtsalt ja selgelt: «Kehade häbistamine on alati vale!»

Aga miks me siis häbistame?

Tegelikult pole raske mõista, miks inimesed janunevad artiklite järele, kus arutatakse, kas üks või teine kuulsus on juurde võtnud või mis on tema dieedi saladus. Kui sa oled ise parasjagu kehavormimise teekonnal ning obsessiivselt kaalunumbrit jälgid, võib olla väga julgustav näha, et pealtnäha täiuslikku elu elavad kaunid kuulsad naised võivad samamoodi kilosid koguda. Nii tundub reedel sisse vitsutatud pitsa vähem häbiväärne.

See on ka täpselt sama, mis juhtub iga anonüümse trolli ja kommenteerijaga, kes sulle Facebookis kurje kirju saadab või foorumis möliseb – kellegi kallal näägutamine, neile halvasti ütlemine muudab teatud tüüpi inimese päeva paremaks. Ta saab end paremini tunda, kui on kellegi kohta halvasti öelnud. Kurb, aga nii see on.

Samas meeldib meile tõsta kuulsusi pjedestaalile – nad on justkui näited täiuslikust inimesest, ideaalid, kelle poole me ise pürgime, kas või seda alateadlikult tehes. Ja kui kuulsus end «käest laseb», võime tunda, et meid on alt veetud. Me ju ometi oleme neid imetlenud ja nende peale kulutanud aega ja rahagi (kinopiletid, kontserdid, plaadid) – jällegi, kuidas ta julgeb! Lisaks on sotsiaalmeedia toonud kuulsused meile lähemale kui iial varem, seega tunneme me nendega vendlust ja lähedust, me tunneme, justkui meil oleks õigus nende kehadele, mõtetele, loomingule.

Aga lõppeks annab kuulsuste kehade kommenteerimine meile ka jõu, mida meil igapäevaselt ei ole. Kui me märkame meedias järjekordset kehahalvustamisjuhtumit, siis annab see meile ehk kinnitust, et jah, tegemist on väära nähtusega. See kinnitab meile, et kõik need kommentaarid, mida mööduvatest autodest sulle ehk karjutud on, on tegelikult valed – et sa pole üksi selles jõledas maailmas, kus sinu keha on alati justkui teiste kommenteerida, arvustada, mõnitada.

Ja kui mõni kuulsus kriitika vastu sõna võtab ja vastu tulistab, saame me rõõmustada ja aplodeerida – ta ütleb välja selle, mida me ise välja öelda ei saa, platvormilt sellisele hulgale rahvale, mis jääb meile kättesaamatuks. Ja lõppeks võib see olla jõustav, annab ehk lootustki, et kunagi muutuvad asjad paremaks. Et kunagi elame me maailmas, kus meedia ei kirjuta näitlejannade kehadest, vaid toob meieni kõvade uudiste kõrval meelelahutust sõbralikumal ja harivamal moel, muutes maailma siiski paremaks.

Tagasi üles