BETTI ALVER 112: vapper poetess elas üle sõja, nälja, riigipoolse vaenamise ja hingesugulase hukkumise (6)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Betti Alver 1930ndatel.
Betti Alver 1930ndatel. Foto: Postimees

«Ühevõrra olulised olid Betti Alveri jaoks nii tähekogu, õitsev lill kui ka tuulde räägitud sõna. Kui see kolmainsus meeles püsib, siis on hõlpsam mõista tema elu ja loomingut, siis asetub kõik õigele kohale,» on kirjutanud Enn Lillemets.

Kui teised haritlased 1944. aastal põgenesid, oli Bettile-Heitile laevas isegi koht varutud, ning neid käidi otsimas, kuid neid polnud Tartus. Olid end jälle Pühastesse peitnud. Talvik leidis, et tema peaks jagama kodumaa saatust ja Alver jällegi tundis nii suurt kiindumust kodukoha vastu, et ei tahtnud põgeneda. Nende suvekodu oli paar nädalat päris lahingute tallermaa. Maja küll säilis, aga vili tallati ja majakraam tassiti laiali. Betti kartis, kui vene väevoorid läksid mööda. Ta jooksis metsa ja karjus: «Nüüd nad hakkavad jälle tapma!» 

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles