Uus rannalõbu ookeani tagant: kämblajäljed kannikale

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ilmselgelt oli asi selles, et rannas peab funi saama – aga milles see seisneb?

Neli musta trullakat neiut, kõigil ühtmoodi roosad triksid seljas, olid seadnud end LAs Santa Monica plaažil nelja-viie meetri kaugusele sealt, kus lained hooga liiva jooksid, ja... pildistasid lõbuga üksteise lihavaid tagumikke. Kõigi teiste rannaliste ees, noist välja tegemata. Või siiski vastupidi: just nonde tähelepanu võitmiseks?

Teineteise pildistamisele eelnes kindel protseduur: kordamööda astusid nad veeservale, kastsid käed soolasesse ookeanivette, jooksid siis kuumale rannale, surusid kükitades harali sõrmed liiva sisse, seejärel ajasid palja taguotsa püsti ning haarasid oma kämmaldega sellest pooleks minutiks kinni. Ootasid, kuni sõrmed tuule käes kuivavad. Siis võtsid käed kannikailt ära, keerasid näoga ookeani ja seljaga teiste rannaliste poole ning võtsid minutiks taguotsa rõhutava poosi.

Protseduur kandis vilja. Üks rannaline teise järel koukis välja oma mobiili ja suundus neiusid pildistama. Nood polnud häbelikud ega kadedad. Võtsid asja mõnuga. Said nad ju ilmselt kaks tulemust korraga: esiteks rahva tähelepanu ja teiseks, mis ilmselt peamine, jätta tumedale tagumikule oma kätega tekitatud liivaste kämmalde jälgedega mulje, nagu oleks keegi tahtnud neid himuga krabada.

Edevuse laat ja nartsissismi näide tehnoloogiaajastul, mis muud. Või avalik harjutus enesekindluse tõstmiseks?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles