Unustatud naisettevõtja Anna Treieri elu kui Eesti edulugu: saavutused ja häving

, Ettevõtluskõrgkooli Mainor turundusõppejõud
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anna Treier noorena, 1920ndatel
Anna Treier noorena, 1920ndatel Foto: Fotis

Tänavu sügisel möödub 120 aastat Anna Treieri sünnist, kellest sai 1930ndatel aastatel edukas naisettevõtja, kelle pesu- ja kudumistööstuse toodang ei olnud tuntud mitte ainult Eestis, vaid ka raja taga. 

Tema elulugu sarnaneb Eesti edulooga – ülesehitus, saavutused ja häving.

Anna Treier (sünd Tiitso) sündis 5. septembril 1897 aastal Järvakandis kuuelapselise pere kolmanda lapsena. Isa Mihkel Tiitso töötas klaasivabrikus töölisena, hiljem ehitusettevõtjana. Kooliharidust sai tütarlaps kohalikus saksakeelses algkoolis, mis andis hea keeleoskuse hiljem ärireisidel ja välispartneritega suhtlemisel.

Pereisa suri, kui Anna oli 15-aastane ning nüüd tuli asuda tööle õmblejana, õpingud jätkusid Tallinnas õhtukoolis. 18-aastaselt abiellus ta ettevõtja Johannes Treieriga. Ettevõtluse alguseks loeb ta 1932. aasta algust, kui oma elukohas J. Vilmsi 25a avas oma õmblustöökoja, kus töötas kaheksa inimest.

Tavaliste jalaga tallatavate õmblusmasinate kõrval oli kasutusel ka juba üks elektrimootoriga masin. Päevapalgaks oli töölistel keskmiselt 1 kroon. Parema ärilise suhtlemise nimel hakkas kasutama nime Anny. Nii reklaamis ta 12. septembril 1935 uudislehes «Anny Treieri Pesu- ja kudumistööstus, Tallinnas J. Vilmsi 23, telefon 300-55. Valmistab kõiksugu nais-, mees ja laste ihupesu, nagu päeva- ja öösärgid, rinnahoidjad, aluskuued, põlled, pluusid.»

Üleriiklik Kaupmeeste Seltside Keskliidu väljaanne Teated andis 1936. aastal teada, et laupäeval, 28. mail pühitseb Tallinna naistööstur Anny Treier oma tehase uute ruumide avamist. Avarama tootmispinna sai ta hoovipealse maja näol. Nõudluse suurenemise tõttu sai tellitud välismaalt kolm moodsat kudumismasinat.

Tõeline tähetund saabus energilise naisettevõtja jaoks järgmisel, 1937. aastal, kui Tallinnas toimus 7-16. augustil X Eesti ülemaaline näitus-mess. Tegemist oli üritusega, mida ajaleht Uus Eesti võrdles piltlikult vägede ülevaatamisega sõjaväes. Näituse avas tolleaegne majandusminister Karl Selter, külastajaid oli kümneid tuhandeid, kelle jaoks oli käima pandud isegi erirongid.

Anny Treieri toodete ekspositsioon oli üles pandud Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumi aulas. Kujunduse tegi omanik ise. 14. augusti Päevaleht tõdes, et kuigi pr Treieril ei ole vastavat eriharidust, on teda õpetanud töö ning tal on loomupärane kunstimaitse. Ta ei ole mitte ainult ettevõtte juht, vaid loob ise nii moed kui lõiked. Oma toodete eest sai Anny Treier ühe kolmest peaauhinnast. Lisaks Grand Prix’le tuli kutse ka Leipzigi rahvusvahelisele messile.

Eesti Riigiarhiivis on kirjeldus A. Treieri ettevõttest: septembris 1937 töötas 67 töötajat kümne elektrilise, 27 tavalise õmblusmasinaga ning viie erineva kudumismasinaga.

Oma vara panti

1. märtsist 1938 registreeris A. Treier oma ettevõtte usaldusühinguna. Anny Treier ja KO, kus osanikeks oli veel tema õde Marie ja vend Aleksander Tiitso. Põhikapitaliga 9000 krooni, mille nad panid kokku võrdsetes osades. Täisosanikuna juhtis aga ettevõtte tööd Anny Treier, vastutades kogu oma varaga. Varade hulka kuulusid lisaks J. Vilmsi kinnistule veel maja Tallinnas Ristiku tänaval.

Anna Treier aastal 1940
Anna Treier aastal 1940 Foto: Fotis

Ettevõtte toodang oli lai: meestele triiksärgid, erinevatest materjalidest pesu; naistele: pesu, hommikumantlid; lastele: kostüümid, mantlid, pesu, tekid, suusaülikonnad, lisaks magamisgarnituurid. Oma toodetele tooraine tarnis ta sellistelt suurettevõtetelt nagu AS  Kreenbalt, AS Eesti siid jt aga ka välismaalt. Nii imporditi 1938. aastal kunstsiidi jt materjale 52 700 krooni eest. Aasta jooksul realiseeriti tooteid 180 000 krooni väärtuses.

Oma töötajad austasid Treierit väga, nii tuli 1937. aasta näitus-messi võidu puhul esimene lillekorv oma tööliste poolt. Oli ka põhjust, sest palgad tema tööstuses olid võrreldes teiste sama haru ettevõtetega ühed kõrgemad (2,5–3 krooni päevas).

Väljaspool tööd tunti A. Treierit kui seltskondlikku aktiivset naist, kes reisis palju. Tema harrastuste hulka kuulusid luuletuste kirjutamine ja nende esitamine koosviibimistel. Kuna tal endal lapsi polnud, siis olid nad koos abikaasaga võtnud kasvatamiseks kolm kasulast.

Nii nagu kogu Eesti majandusele saabusid rasked ajad sõja puhkedes 1939. aasta sügisel nii ka Anny Treieri ettevõttele. Seda tunnistab pöördumine Eesti Vabariigi Maksude Talituse poole palvega tasuda tulumaks osade kaupa, kuna äriliselt olid tekkinud raskused.

Nõukogude võim tõmbas kriipsu peale

Selle energilise ärinaise saatuse – nii nagu teistegi eraettevõtjate oma – määras ära 1940. aasta suvel alanud nõukogude okupatsioon. Anny Treier ja KO natsionaliseeriti ja liideti ENSV Kergetööstuse Rahvakomissari Arnold Veimeri käskkirjaga mitme teise tekstiiliettevõttega. Natsionaliseerimisele kuulusid ka tema majad. Ometi respekteeris uus võim Anna Treieri erialast professionaalsust, määrates ta artelli Tööstuskaubastu tehniliseks juhatajaks.

14. juunil 1940 arreteeriti A. Treier kui «sotsiaalselt ohtlik element». Ohtlikkus tuli sellest, et talle kuulus pool vabrikut ja tema majanduslik sissetulek ületas 20 000 krooni.

Tema arreteerimise ja läbiotsimise orderi allkirjastas ENSV Siseasjade Rahvakomissari asetäitja Sergei Kingissepp, kes oli Viktor Kingissepa poeg. Endine ärinaine viidi Pääsküla jaama, kust algas teekond Venemaale. Ilma igasuguse dokumendita võeti kinni ka abikaasa Johannes Treier, kes oli oma naist saatma tulnud. Sverdlovski oblastis NKVDs toimunud ülekuulamisel 1942. aastal, kus A. Treier andis tunnistusi vene keeles, vormistati süüasi nr 682, mille aluselt karistati teda viieaastase asumisega. Nüüd sai juba tütarlapsena omandatud õmblejaoskusi rakendada artellis Vaba Tööline.

Anna Treier 1959 Viljandi järve kaldal
Anna Treier 1959 Viljandi järve kaldal Foto: Fotis

Anna Treier elas talle määratud karistuse üle, pöördus Eestisse tagasi ja suri 9. mail 1963. Tema viimane puhkepaik on Rapla kalmistul oma lähedaste kõrval.

Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid:

  • Eesti Riigiarhiiv ja Tallinna Linna Arhiiv
  • ENSV Teataja nr 29 art 341
  • Päevaleht n2 218 14.08.1937
  • Uus Eesti 14.08.1937
  • Uus Eesti 8.08.1937
  • Uudisleht 12.09.1935
  • Vaba Maa 16.08.1937
  • Üleriiklise Kaupmeeste Seltside Keskliidu Teated nr 10 28.05.1936
  • Üleriiklise Kaupmeeste Seltside Keskliidu Teated nr 2 21 18.11.1936
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles