Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kosmopoliitne eesti tütarlaps Käbi Laretei – pianist, kirjanik ja muusa seadis karjääri alati esikohale

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Käbi Laretei aastal 1977 | FOTO: Fotis

Käbi Laretei küsis oma viimases intervjuus Eesti Päevalehele: «Kumb ma olin rohkem, kas Ingmar Bergmani naine või edukas kontsertpianist? Ei! Minu karjäär oli alati sama tähtis!» Olla pianist ja kirjanik. Dame of Estonia – nagu ütles tema kohta Rein Veidemann.

Rändav noorpõlv

Käbi Laretei sündis 14. juulil 1922 Tartus. Tegelikult oli tema nimi siiski Alma, aga vanemad kutsusid teda hellitlevalt Käbiks ja see nimi jäigi külge. Käbil oli kaks aastat vanem õde Maimu.

Heinrich Laretei / Fotis

Tema isa Heinrich Laretei oli I maailmasõjas tsaariarmee ohvitser, kes hiljem võitles Vabadussõjas. 1917. aastal abiellus ta Peterburi eestlase Alma Kollistiga ja sai Eesti Vabariigi ohvitseriks. Omariiklus tõi karjääri riigiametites – kõigepealt põllumajandusminister, siis siseminister ja lõpuks suursaadik.

Oma vanemate kohta on Laretei öelnud, et isa oli eeskuju, kes oli alati riigitööl, ja ema Alma oli see, kes kasvatas tütreid ja oli nõudliku vanemana nende ligi. Käbi ja tema õde Maimut kasvatasid isapoolsed vanavanemad, kes elasid Nõmmel: «Vanaisa tähendas mulle palju: ta oli jõuline isik, ütles alati oma arvamuse välja. Vanaisa ei sallinud mu emaema, nende omavaheline suhtlus oli paras nügimine.»

1926-1928 oli Heinrich Laretei saadikuks Moskvas ja 1928-1930 Leedus. Venemaal elamisest jäi Käbile meelde vaid pimedus, nende alaline jälitamine ja kulunud nahkkuubedes mehed. Sealt sai ta kaasa teda eluaeg vaevanud unetuse. Leedus alustas Käbi esmakordselt klaveriõpingutega. Algul tundus see küll olulisem olevat tema emale. Käbi vihkas harjutamist, küll aga armastas klaveril mängimist. Eestis elati 1931-1940. Käbi Laretei oli alates 1936. aastast klaveriõpilaseks Aino Kõrbi juures Tallinna Konservatooriumis. Päris ühtainust kodu neil polnudki. Lapsepõlvest jäi Käbile meelde, et kõik suved veetsid nad kusagil maal või mere ääres. Ema pidas seda ääretult tähtsaks.

1936. aastal määrati Heinrich Laretei saadikuks Stockholmi. Käbi õppis algul Hiiu algkoolis ja siis Tallinna linna I tütarlaste gümnaasiumis ja kooli tõttu oli tema peamine elukoht Tallinnas.

Kodumaata pagulased

1940. aasta kevadest, kui Käbi Laretei oli just lõpetamas kooli ja tegemas viimaseid eksameid, jäid eredad mälestused. Kevad Tallinnas oli täis ahvatlusi: meelitav Pirita, reaalgümnaasiumi poisid sõidutamas paadiga, tants pärastlõunati rannahoones. Kohvikud olid rahvast täis. Superelegantsed daamid tipsisid ringi kõrgekontsaliste kingadega. Pärast kooli ostsid nad sõpradega halvaad ja kogunesid Toompeal. Õhtul pandi pähe kübarad, mindi jalutama Kadriorgu või Gloria-Palace´i filme vaatama.

Muidugi oli tänaval näha juba vene sõjaväelasi – neil oli Paldiskis baas –, kuid noored ei osanud veel mingit ohtu karta. Kuid vanemad Rootsis olid paremini informeeritud. Käbi sai neilt telegrammi, kus ultimatiivses toonis nõuti, et ta viivitamatult jätaks kõik sinnapaika ja sõidaks «Kalevipojaga» Rootsi, mida ta tegigi. Hiljem selgus, et see oli viimane laev, mis vabast Eestist lahkus.

Ja siis tuli 17. juuni, mil idanaaber tankiroomikute meloodia saatel üle Eesti piiri tuli. «Supelkostüümides ja lühikestes pükstes istusime toa põrandal raadio ümber ja kuulasime teadaannet. Keegi ei öelnud ühtegi sõna. Kõik kuulasid, pea norus.»  Nad olid lõplikult n-ö välja suletud. Venelased nõudsid Balti riikide saatkondi ja Rootsi, kes oli Vene anneksiooni tunnistanud, nõudis hoonete ja vara üleandmist. Lareteid jäid ilma kaitseta, nende passid ei kehtinud enam, polnud kodakondsust. Pärast saatkonna üleandmist ei jäänud neile hädapäraseid majatarbeid ega voodeidki. Heinrich Laretei mõisteti kodumaal tagaselja surma. Tema vanemad küüditati Siberisse Kirovi lähedale. Käbi emapoolne vanaema õnnestus salaja paadiga Rootsi tuua.

Nüüd seisis Käbi ootamatult pealesunnitud vajaduse ees elukutse valida. Õieti polnudki tal valikut – ta oskas ju ainult klaverit mängida. Ta polnud kunagi unistanud kontsertpianistiks saamisest, nüüd ta pidi selleks saama ja kiiresti. Välismaalasena puudus Käbi Lareteil võimalus jätkata õpinguid Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias, mistõttu ta hakkas võtma eratunde Gottfried Boon´i ja Annie Fischeri käe all.

Käbi hakkas õppima võõrkeeli ega läinudki kaua aega, kui selged olid itaalia, prantsuse, saksa, inglise ja rootsi keel. Ta ei alistunud pagulase saatusele ja võitles endale kätte silmapaistva positsiooni, ometi püsis see kogu elu häirivalt tema teadvuses. Sellele vaatamata, et ta kinnitas endale, et on kosmopoliit, kellele pole olulised geograafilised ega keelepiirid ja kes ei määratle end ei eestlase ega rootslasena; kes on vaba.

Kujunemine kontsertpianistiks

Käbi Laretei esimene kontsertesinemine oli 31. jaanuaril 1946. aastal Stockholmis.

1947. aastast kuni 1950. aastate keskpaigani õppis ta Eduard Tubina juures teooriat ja kompositsiooni. Edaspidi Šveitsis ja Saksamaal kuulusid Käbi Laretei õpetajate hulka Paul Baumgartner, Edwin Fischer, Marialuisa Strub-Moresco jt.

Tema rahvusvaheline karjäär kulges Skandinaavias, Lääne-Euroopas, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Põhja-Ameerikas, Suurbritannias. 1952. aastal leidis aset esimene kontserdiõhtu Carnegie Hallis. Ta on andnud kontserte ka Washingtonis Valges Majas ja Londonis Royal Festival Hallis. Laretei kogus tuntust ka oma telesaadetega, kus mõtiskles inimsaatuse, elu mõtte ja muusika üle, illustreerides oma mõtteid klaverimänguga.

Käbi Laretei esimene abikaasa ja 1955. aastal sündinud tütar Linda Marina isa oli rootsi dirigent Gunnar Staern. Nad abiellusid 1950. aastal ja olid abielus kaheksa aastat. Käbi Lareteid iseloomustas noorusest peale daamilik väljapeetus, enesest lugupidamine igas olukorras ja isalt päritud oskus  säravalt ja diplomaatiliselt sõnadega mängida.

Karjääri tippaeg

1960. aastateks sai Laretei pianistina üle maailma tuntuks. Tema Lääne-Euroopa ja USA kontserdid olid sageli välja müüdud. 2012. aastal Päevalehele antud intervjuus ütles Laretei, et peab oma karjääri tipphetkeks 1965. aastal New Yorgi kuulsa Carnegie Halli täismajale antud kontserti. «Ameerika suurlinnades on publik, kellel on igal õhtul nii palju valida, aga nad valisid mind,» oli Käbi Laretei uhke.

Laialdast tunnustust pälvisid tema kontserdid ja lindistused Chopini, Schuberti, Griegi, Mozarti ja Pärdi loomingust. Tähtis osa oli Laretei muusikukarjääris ka kaasaegsetel heliloojatel Paul Hindemithil ja Igor Stravinskil, kellega ta sai isiklikult koostööd teha. Moodsa kommertsi vastu oli ta üsna sallimatu ja kirjutas: «Mind ärritab keskkonna saastamine helidega, mida mingil seletamatul põhjusel nimetatakse muusikaks.»

Reklaamplakat, Eesti Kultuurifestival Göteborgis , RM _ 6646 Ar1 361:48, Virumaa Muuseumid SA / muis.ee

Ingmar Bergman ja tema hullutavad kirjad

Kõige rohkem on räägitud 1959.–1969. aastani kestnud Käbi Laretei abielust filmilavastaja Ingmar Bergmaniga. Sellest sündis poeg Daniel Sebastian. Rootsi ajakirjanik Thomas Sjöberg on kirjeldanud raamatus «Ingmar Bergman: armastus, seks ja truudusetus», kuidas see armulugu alguse sai. Käbi Laretei ning tema abikaasa Gunnar Staern, Gävleborgi lääni orkestriühingu peadirigent, käisid vaatamas filmi «Seitsmes pitser». Laretei oli nii liigutatud, et rääkis filmist terve kodutee. Ta ütles mehele, et tahaks Ingmar Bergmanile kirjutada ja teda tänada. «Tee seda,» oli Gunnar Staern vastanud.

Kuid Laretei viivitas ja alles pärast seda, kui nad 1957. aasta sügisel Malmö linnateatris kohtusid, alustasid nad kirjavahetust, mis muutus  esimestest kobavatest viisakusfraasidest kirglikeks armutõotusteks, mida vürtsitasid oma nõrkuste ülestunnistused ning igatsus läheduse järele. Vahel kirjutasid nad neli kirja päevas. «Tihti on kirjad pihtimused ja meiegi õppisime nende kaudu teineteist tundma. Võib-olla poleks me vahel midagi juhtunud, kui oleksime paar korda kohtunud, aga need kirjad avasid meie hinged...» tunnistas Käbi hiljem.

Ingmar Bergman koos Bibi Anderssoniga võtteplatsil / Lennart Nilsson / SCANPIX

Lavastaja Ingmar Bergman on ilmselt kõigi aegade kõige kuulsamaid rootslasi. Inimesena oli Bergman keeruline isiksus, kuid Lareteiga oli neil sarnane mõttelaad.

Mõlemal oli elus sama ülesanne – teenida kunsti. Kõik muu oli teisejärguline. Võiks arvata, et Laretei sobis Ingmar Bergmaniga nagu sukk ja saabas ning teatud mõttes see nii oligi. Bergman pääses südametunnistusepiinadest orjastatud ja mahajäetud naise pärast, kes kasvatas kodus lapsi.

Esialgu oldi ettevaatlikud, kuid samas üllatavalt avameelsed. Bergman tundis huvi, kas ta oma abikaasat Gunnar Staerni armastab. Laretei vastas, et ta armastab oma meest, kuid ta ei suuda iialgi olla truu millelegi muule kui vaid oma muusikale.

Siis Käbi veel ei teadnud, et Bergman oli olnud kolm korda abielus, tal oli kuus last ja ta elas momendil kokku näitleja Bibi Anderssoniga. Aga kui ta sellest teada sai, oli armastus juba nii lõkkele löönud, et miski ei suutnud seda kustutada.

Lahutus

Gunnas Staern kaebas naise hooramise ja abielutõotuse rikkumise eest kohtusse ning nõudis tütre hooldamise ainuõigust. Bergmanile oli see juba kolmas kord anda kohtus tunnistust oma suhetest abielus naisega. 4. juunil 1959 seisis Käbi koos abikaasa Gunnar Staerni ja Bergmaniga Gävle raekoja külmas ruumis. Nüüd olid nad just nagu koolilapsed enne suulist eksamit ja üritasid hoida ülal mingit mõttetut vestlust, kirjutab Laretei raamatus «Otsekui tõlkes». Bergman ja Staern rääkisid muusikast ja teatrist, Laretei oli vait.

Käbi jättis oma mehe ja kolmeaastase tütre ning kolis Ingmari juurde. Käbi lootis, et lapse ellu see erilist muutust ei too, kuna ta oli ju niigi pidevalt ära, kontsertidel. Hiljem leidis ta ka ise, et see lootus oli olnud naiivne. Tema saatuseks oli olla truudusetu, täpselt samuti nagu Bergman, kuid ta uskus täielikku aususesse: «Kui murrad truudust, pead suutma puhta südametunnistusega selle eest välja astuda.»

Neid hoidis koos ühine armastus kunsti vastu

Neid oli viinud kokku ühine armastus kunstide – mehel teatri ja naisel muusika vastu. Kooselu on oluline ka filmiajaloo seisukohalt, sest Bergman on tunnistanud, et Käbi mõjutas oluliselt tema arusaamist filmikunsti ja muusika seostest. «Tänu Ingmarile hakkasin ma mõistma filmikunsti. Ajapikku sain ma aru, kui raske on ükskõik milline loovtöö, olgu klaveripala komponeerimine, filmi lavastamine või raamatu kirjutamine,» on tunnistanud ka Käbi.

Ingmar armastas kunstialadest enim muusikat. Tal oli suur plaadikogu, aga elavat ettekannet nautis ta rohkem ning Käbiga sai diskuteerida tõlgitsuste üle. Ingmar oli musikaalne ja arutlused olid huvitavad. Neile meeldis kirjandus ning sageli soovitasid nad teineteisele raamatuid. Bergman luges Lareteile ette rootsi klassikute teoseid ja naine talle Lermontovi, Turgenevit jt, sest Ingmaril oli vene hinge vastu suur huvi. Nad vaatasid ka vene filme. Nende toonane lemmik oli «Kured lendavad».

Parima võõrkeelse filmi Oscari võitnud teos «Läbi tumeda klaasi» (1961), mida peetakse Bergmani loomingu pöördepunktiks, on pühendatud Lareteile. «Ma hakkasin muusikat nägema professionaali pilguga,» ütles Bergman ise hiljem, «filmitegemise ajal oli minu kokkupuude muusikaga muutunud peaaegu igapäevaseks ja see mõjutas mind.»

Kuid kooselus tekitasid ületamatuid takistusi pisiasjad. Näiteks Bergmani soov kanda baretti ja kulunud nahkjopet. Käbi muutis see armukadedaks. Lõpuks Ingmar loobus oma baretist, aga mitte jopest. Ja ka mitte oma Volvost. Laretei tava võtta kodus vastu sugulasi, sõpru ja kolleege sattus teravasse kontrasti Bergmani sooviga olla rahus.

Käbi Laretei, Ingmar Bergman koos poja Danieliga / Lennart Nilsson / SCANPIX

Ingmar oli armukade, lausa haiglaselt. Käbi edu laval tekitas mehes armukadedust – Laretei lõikas sageli välismaal loorbereid ja oli imetlejatest ümbritsetud. Selle koormaga oli raske elada – Bergman kahtlustas pidevalt. «Ma tahtsin, et teda valdaks kindlus ning lubasin, et ma kunagi ei valeta ega peta teda. Aga kuna ta mind ei uskunud, siis lõpuks tekkis mul tunne, et ma võiksin teda samahästi ka petta,» lausus Käbi hiljem.

Sõpradena toimis suhe paremini

Kui nende kooselu lõplikult kiiva kiskus, hakkas riigi ajaleheveergudel levima lahutuse uudis. Ajalehed ründasid mõlemat tugevalt. See oli mastaapne lahutus, kumbki pool pärines omal alal riigi kõige tuntumate persoonide hulgast. Pealkirjad lehtedes kiirendasid protsessi. Bergman süüdistas oma naist selles, et too räägib pressile nende eraelust, sellal kui Laretei tundis ahastust selle üle, kui rängalt ajalehtedes tema ütlusi moonutati. Lahutusdokumentidele kirjutati alla 1969.

Juba 1965. aastast peale olid nädalalehed sahistanud romansist Ingmar Bergmani ja Liv Ullmani vahel. Ingmar läkski Ullmani juurde, kellesse ta oli armunud ja kellega sai kaks last, aga abiellus ometigi 1971 Ingrid von Roseniga, kellega tal juba 1959. aastast laps oli. Aga Käbiga jäid nad edaspidigi sõpradeks.

Kümme aastat pärast lahutust (1978) tegi Ingmar Bergman filmi «Sügissonaat», mille peategelase prototüüp ilmselgelt oli Käbi Laretei ja kus kõlas tema poolt sissemängitud Chopini prelüüd nr 2. «Sügissonaat» räägib ema ja tütre suhtest, kus ema on edukas turneedel käiv kontsertpianist, keda vaevab unetus ja kellele on lastest tähtsamad karjäär ja tema elukaaslane. «Ma olin ehmatanud, kui selle avastasin, aga mul on alati olnud põhimõte, et kunst on vaba. See häiris mind ühel hetkel, aga see tunne läks mööda ja oli seejärel juba kunstiks muudetud,» meenutas Käbi intervjuus Päevalehele. «Ingmar saatis mulle manuskripti ja küsis, kas mul on midagi selle vastu, on see häbematu ja kas mul on mõtteid selle kohta. Vastasin talle, et ma tegelikult ei tahaks, et ta filmi teeks. Tema ütles «hästi», aga tegi siiski.»

Käbi Lareteid ennast näeb põgusalt ekraanil filmis «Fanny ja Alexander» (1982), kus ta samuti klaveri taga istub.

Nende pühapäevaõhtused koosviibimised algasid pärast Ingmari naise Ingridi surma 1995. Sellest alates käis mees igal pühapäeval pärast lõunat Dämbas. Laretei musitseeris ja nad rääkisid paljudest asjadest, ka oma abielust – miks see purunes – ja nende arutelude käigus said nad teineteisele palju lähemale. Mida rohkem naise ja mehe rollid vanusega kadusid, seda sügavamalt õppisid nad teineteist tundma inimestena.

Kuid Käbile polnud teadmata ka poja öeldud sõnad, et tema vanemateks on olnud kaks kunstnikku, ent ema ja isa pole tal iial olnud.

Ta leidis hääle, kõla ja rütmi oma mälule ja tunnetele.

«Kui isa suri 1973. aastal, siis ma järsku tundsin, et ei saa enam üldse klaverit mängida. Mul oli hulk kontserte kokku lepitud. Sõitsin enda väljalülitamiseks lõuna poole, lõpuks Tuneesiasse, kus Hammametis istusin katusel, vaatasin üle mere ja mängisin mõtetega.»

Need olid mõtted kirjutamisest. Käbi Laretei hakkas avaldama mälestusteraamatuid ja proosat, mida ta kirjutas rootsi keeles. Käbi Laretei on ühes intervjuus tunnistanud: «Kirjutamine on mu kirg. Mulle meeldib tekste lihvida ja mõtet täpselt väljendavaid sõnu otsida. See võtab küll aega, aga on tõeliselt nauditav!»

Käbil oli omapärane kiiks – ta kirjutas alati pliiatsiga. Ostis pikki 3B pehmeid, tumedaid jälgi jätvaid pliiatseid. Nendega kirjutamine olevat olnud sensuaalne mõnu.

«Laretei kasutab peaaegu eranditult memuaarset ja autobiograafilist ainet, jätab aga piiri ilukirjandusega teadvalt avatuks ning liigub sellest vabalt üle,» on märkinud kirjandusteadlane Ülo Tonts. «Lugejale jääb vabadus valida ja otsustada, kas ta loeb romaani või mälestuslikku ja dokumenteerivat jutustust.»

Tema üks tuntumaid raamatuid on 1976. aastal ilmunud memuaarteos «Peotäis mulda, lapike maad» (e.k 1989), milles vanemate hiljutisest surmast masendatud autor räägib muuhulgas ka pagulase koduigatsusest. «Ma külmetan oma rahvusvahelises olemises ja tunnen, et vajan jälle oma eesti kodu,» kirjutab ta.

«Oma juuri - killukest hävimatut turvalisust.»

Käbi Laretei / Õhtuleht / Scanpix

Õnneks tuli aeg, kus oli võimalik oma juurte juurde tagasi pöörduda. Seejuures kroonisid seda triumfaalne tagasitulek kodumaale, rahvarohked kontserdid Tallinnas ja Tartus, pidulikud raamatuesitlused, 1997 televisiooniintervjuu legendaarsele Urmas Otile. Säärases mastaabis glamuuri on Eestis osaks saanud ainult väga vähestele muusikutele ja kirjanikele.

Kõigepealt jõudis ta eestlasteni oma raamatute kaudu. Esimesele järgnes «Seal kodus – siin võõrsil», «Mineviku heli», «Eksiil» jt. Mati Põldre väntas dokumentaalfilmi.

«Otsekui tõlkes» valmis 2005. Esmakordselt jutustas pianist avalikkusele oma abielust filmirežissööriga ja suhetest oma lastega. 2008 ilmunud «Kuhu kadus kõik see armastus?» on romaan, mis koosneb Ingmar Bergmani kirjadest Käbile, naise päevikust ja kalendrist. «Tegelikult räägib see lihtsalt armastusest,» lausus Käbi Laretei. Tal oli alles 114 Ingmari kirja. Pärast raamatu ilmumist sai Käbi uudise: «Kujutage ette, meie poeg helistas paari päeva eest Farölt, kus enne oksjonit märgitakse Ingmari varandust üles, et nad leidsid kasti minu kirjadega. Minu teada põletas Ingmar kõik talle saadetud isiklikud kirjad ära. Tõsi, kunagi ta küsis, kas mul on tema kirjad alles ning ma vastasin, et on. Ta muigas ning nentis, et see on varandus.»

/ Ants Liigus / Pärnu Postimees / Scanpix

Laretei rootsikeelse loomingu peamine tõlkija on olnud Anu Saluäär ja raamatute avaldaja Sirje Endre kirjastusest SE&JS.

Käbi Laretei armastas ja arvustas Eestit, nii nagu ka Rootsit ja rootslasi. Ikka armastas ta kurbusega öelda, et tal on tunne, nagu ei kuuluks ta kusagile. Ja pole ta ei siin ega seal õieti kodus.

Daam jäi daamiks lõpuni

Eestis käis Käbi viimati 2010. aastal. Varem oli ta aastaid pea igal suvel puhanud Pärnus koos vanema õega. Seal elasid nende sugulased, diplomaadist isa Heinrich Laretei venna Antsu järeltulijad. Maimu Laretei, Heinrich Laretei vanem tütar, kes nooruses oli tegutsenud moeloojana, sai Šveitsi omaaegse diplomaadi Raymond Evéquoz’ abikaasaks. Maimu elas Šveitsis ja on kirjutanud mälestusteraamatu «Sealpool Alpe». Ta suri 2012.

Käbi Laretei aastal 2003 Eestis oma raamatut "Keerised ja jäljed" esitlemas / Kalev Lilleorg / Scanpix

Ka siis ei muutunud Käbi Lareteis kriipsugi, kui ta pidi oma tõsiste liikumisraskuste tõttu kolima Rootsi pealinna luksuselamisest vanadekodusse. Muidugi oli see suur pansionaat, mis asus Stockholmi südalinnas. Tema köögi ja kahe toaga korter asus majas, kus terve ööpäev oli kohal teenindav personal, kindlal kellaajal tuli abiline toitu valmistama ja tuba kraamima. Maja ühises elutoas toimus seltsielu. Ka siis andis ta aastas mitmekümneid kontserte, kus ta esitas klaveripalu ja rääkis muusikast.

Käbi Laretei suri 1. novembril 2014 Stockholmis.

Ta elas ühest küljest oma elu särava diivana, teisest küljest inimesena, kes otsis rahu ja üksindust. Ta ise on öelnud enda kohta: «Ma olin kombinatsioon internatsionaalsest kosmopoliidist-pianistist ja tont teab millest, aga õieti olin ma üks eesti tütarlaps.» Oma elust tegi ta loomingu – heliseva jäljerea nii muusikas kui kirjanduses.

Kasutatud allikad:

  • Heidit Kaio, Käbi Laretei ekslusiivintervjuu pansionaadist. EPL, 9.12.2012;
  • Thomas Sjöberg, Kui Ingmar Bergman jättis Bibi Anderssoni ja valis Käbi Laretei. Delfi 26.7.2015;
  • Thomas Sjöberg, Üks suurtest lahingutest Ingmar Bergmani ja Käbi Laretei vahel käis bareti ja nahkjope pärast. Delfi 23.01.2015;
  • Anu Saluäär, Käbi Laretei – kas Eesti või Rootsi kirjanik. Sirp, 7.11.2014;
  • Käbi Laretei, Peotäis mulda, lapike maad. Tln.,1989;
  • Käbi Laretei, Seal kodus – siin võõrsil. Tln., 1995
Tagasi üles