Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kairi Oja: kuidas ma end ärevuse lämmatavast nõiaringist läbi närisin

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Bernd Friedel / PantherMedia / Scanpix

Aastal 2006 sain ma teada, et ootan last. Last, keda olin väga oodanud ning kelle sünd muutis kogu minu elu. Seda kõige paremas mõttes. Nagu see juhtub enamikuga, kui meist saavad lapsevanemad. Ent üsna pea peale selle rõõmsa uudise teadasaamist selgus, et minu lapse isa oli tegelikult plaaninud endale kahte peret. Kui ka otseselt polnud, siis välja kukkus see ometi nõnda ning see oli midagi, mida ei osanud kahtlustada ei ma ise, ei minu sõbrad ega vanemad. Ent nii see oli. Oma võitlusest järgnenud ärevuse- ja paanikahäirega kirjutab vabakutseline ajakirjanik, psühholoog ja kogemusnõustaja Kairi Oja.

Sellest päevast sain ma tuttavaks ärevushäirega. Ärevuse- ja paanikahäire kimbutab üha suuremat hulka inimesi, olles müstiliseks ja ettearvamatuks kaaslaseks nii töises elus kui suhetes sõprade või lähedastega. Tihti otsitakse abi ravimitest, mõistmata, et suurimad abimehed oleme me endile ise.

Mäletan, et selle uudise teadasaamise hetkel tuli mul palavik ning näis, nagu maailm kaoks mõneks ajaks kuhugi ära. Kuhugi, kus kõik on veel hästi. Sain esimesest šokist üle ning käisin ka tööl edasi, ent kuna lapseootus mõjutas mind juba hormonaalsel tasandil küllaltki palju, sain edaspidi tunda paanikahäireid vaat et korra nädalas.

Tänaseni on meeles päevad, mil tundsin, et käed muutuvad jääkülmaks ning ma ootamatult kontorist välja astusin, teatades toonastele kolleegidele napisõnaliselt, et «käin korraks ära». Tegelikult püüdsin teha kõik selleks, et nad ei saaks aru, mis minuga hakkas – püüdsin näida täiesti rahulik, mis sest, et mulle näis, et kohe-kohe hakkab mul halb või siis ma minestan või juhtub veel midagi veel kohutavamat. Varem ei olnud ma iialgi minestanud ning etteruttavalt võin öelda, et seda pole tänaseni kordagi juhtunud.

Ent neil hetkedel tundsin, et pean kiirelt saama õue, värske õhu kätte, ja tegema kiiresti midagi muud, ükskõik mida, peaasi et see kohutav tunne mööduks. Mööduski, kuid enne seda jõudsin oma kümmekonna minuti jagu kogeda tõelist hirmu- ja maailmalõputunnet koos südamekloppimise ning kohinaga kõrvus.

Diagnoosida ei osanud

Ajapikku õppisin seda tunnet omade meetoditega leevendama ja mulle sai selgeks, et ma ei minesta tegelikult ära ega juhtu ka muud ning see tunne möödub mõne aja pärast, ent paanikahäire külastas mind kogu lapseootuse aja vältel. Olin ülikoolis õppinud psühholoogiat ja juba kooliajal lugenud erinevat psühholoogiaalast kirjandust, sh Carnegie’t. Ülikooli ajal armastasin ma Castaneda seltsis aega veeta, ent kohe kindlasti ei «diagnoosinud» ma endal paanikahooge esimesel paaril korral – see kõik oli selleks liialt sürrealistlik, et seda kuhugi ratsionaalsesse ja loogilisse süsteemi paigutada.

Pärast lapse sündi loksus elu omamoodi rööpasse ning ajapikku sain vastused ka kõikidele seesmistele küsimustele. Lapsega toimetamine tõi kaasa nii palju rõõmu, et taolised reaktsioonid hakkasid iseenesest vähenema, ent päriselt polnud need siis veel kusagile kadunud.

Veel aasta jagu ei olnud sugugi üllatav, kui lapsevankriga täiesti turvalisel «külavaheteel» poe poole jalutades tundsin ootamatult nõrkust ja silme eest võis minna veidi uduseks ja alalhoiuinstinkt minus pani mõnel neist kordadest viivuks koguni kahtlema, kas poleks targem (loe: turvalisem) kodu poole tagasi keerata. Ent seda ei teinud ma ühelgi korral, sest andsin endale aru, et nii ma ise kui laps vajame süüa ja ma pean seal paganama poes käidud saama!

Aga äkki siiski süda…?

Südamekloppimine jõudis mind oma füüsilises tervises viivuks siiski sedavõrd kahtlema panna, et lasin oma südant kardioloogil kontrollida, tehes läbi 24-tunnise monitooringu. Mõistagi ei olnud mul viga midagi, olin terve kooliaja teinud sporti ning matkasin ka lapsevankriga iga päev pikki kilomeetreid väsimata maha. «Pidage meeles – kui teie südamega tõepoolest midagi oleks,» kinnitas kardioloog, «ei oleks te jaksanud siia minu juurde niisama lihtsalt selle lapsevankriga marssida, teil ei oleks selleks võhma.» Tohter lausus neid sõnu stoilise rahuga ning ma mõistsin, et tal on õigus.

Nüüd, aastaid hiljem võin nii enese kui teiste ees tunnistada, et hirmust sünnituse ajal paanikahoogu kogeda palusin ma sünnitust keisrilõikega, olin selle kokku leppinud juba kuid enne lapse sündi. Ega ka lähemad sõbrad sellest väga aru saanud, ent nad teadsid minu lugu ning sestap ei hakanud keegi väga kommenteerima.

Veel mäletan ma, et kartsin päris korralikult kaheksakuuse lapsega Hiiumaale klassikokkutulekule sõitmist (üks minu klassiõde elab Hiiumaal ja lihtsalt korraldasime suvise aja ürituse seal) sõita. Põhjust pole vaja pikalt nuputada – hirm oli, et ehk tabab see «pikselöök» mind just seal, hetkel, mil kohtun klassikaaslastega vaat et üle paarikümne aasta.

Just enne seda Hiiumaa-reisi hakkasin ma endasse veelgi enam süüvima ning koolis õpitud teooriaid ning oma mõttemustreid lähemalt lahkama. Guugeldasin ärevushäiret nii- ja naapidi ning tegin endaga iga päev tööd, luues paralleele loetud teooria, teiste inimeste kogemuste ja omaenese poolt kogetu vahel. Veel lugesin hulganisti Hiina meditsiinialaseid asju, teadvustasin holistilisi aspekte ning hakkasin tasapisi tunnetama omaenese füüsise ja vaimu ühtsust, seda peensusteni välja.

Ärevushäire kui õpetaja ja sõber

Õppisin ärevust teadlikult kohtlema ja teadvustama. Veelgi enam – õppisin suhtuma ärevusse kui õpetajasse, kui sõpra. Millessegi, mille kaudu meie keha annab meile mõista, kui miski meie hingelises maailmas ja psüühikas on tasakaalust väljas. Samas õppisin ärevuse nõiaringi katkestama, tehes hingamisharjutusi ning küsides endalt mõttes, et «mida ma kardan, mis mind päriselt hirmutab?» ning seejärel jõudsin enamasti kiirelt järeldusele, mida endale ka kinnitasin: «Aga probleemi, mille pärast muretsema peaks, ju ei olegi, seega ma ei lähe selle reaktsiooniga kaasa!» Aju võttis selle signaali vastu ja kehaline reaktsioon kadus sedamaid.

Toonasel klassikokkutulekul sain ma õnnelikult käidud ning neist päevadest said ühed lahedamad hetked, mida tänaseni meenutada. Ent sellele eelnes terve rida tööd enesega, mida tegin endamisi aeg-ajalt ka selle reisi vältel. Võib öelda, et see reisi sai määravaks minu võimekusel iseendast ja sellest ärevuse-jamast, kui nii võib end väljendada, üle saada. Sain iga keharakuga aru, et väline maailm on tõepoolest seesmise peegeldus ning et me suudame oma alateadvust oma mõttemustreid muutes juhtida, muuta ja puhastada.

Täna on «kuula igas olukorras, mida sinu keha sulle ütleb» üks minu igapäevaseid mantraid ja n-ö afirmatsioone, teine tõdemus, mida endale taas ja üha kordan, on «nagu sees, nõnda ka väljas». Neil sõnadel on suurem kaal, kui meist keegi arvata oskab, enne kui ei ole seda täies mõõdus omaenese peal läbi teinud ja mehaaniliselt katsetanud.

Pärast toda Hiiumaa-reisi külastas paanikahoog mind veel vaid paaril korral, ja sedagi märksa lahjemalt kui algusaegadel, nii kestuselt kui ka sümptomitelt. Sealtpeale edasi ei ole ma seda kordagi kogenud.

Ise oma reaalsuse looja

Põhjus, miks ma mõistsin, et ärevuse kordumise põhjus on HIRM selle KORDUMISE EES, ja kui selle point’ini jõudsin, oskasin ma juba endale öelda: «Ma ei karda seda enam, las tuleb, kui tahab.» Ning ennäe imet – seda ei tulnud enam, sest MA PÄRISELT KA EI KARTNUD ENAM SELLE KORDUMIST.

Möödunud sügisest alustan sammhaaval (lisaks kirjutamisele) kogemusnõustamisega ning liigun õpitud erialale taas lähemale, seda ennekõike ärevuse- ja paanikahäire teemal. Psühholoogia on minu õpitud eriala ning olen veendunud, et suudan läbi oma kogemuse ka teisi aidata.

Võin oma kogemuse pinnalt selgelt väita, et kogu protsess on meie endi mõttemaailma poolt suunatav ja kontrollitav. On selge, et on ka raskemaid juhtumeid, ent mina väidan, et kõik taandub meie oma mõttemaailma analüüsile ja mõtete selgele suunamisele.

Veel tuleb kasuks endale teadvustada ning kinnitada, et oma mõtetega loome me reaalsust oma ümber, seda igal tasandil. Millele oma tähelepanu suuname, seda saame. Seda mõistes oleme samuti suure sammu võrra probleemi lahendusele lähemal.

Kui sa soovid oma ärevuse lugu Kairiga jagada, võib temaga julgesti ühendust võtta. Pea meeles, et hirmul on väga suured silmad, kuid talle otsa vaadates võib leida ka põhjused ning ärevuse rahulikult «puhkusele» saata.

Tagasi üles