Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Naise mure: mees läheb töökaaslastega puhkama, mina jään lapsega maha

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Vida Press

«Olukord on selline, et mees sai aasta tagasi uuele tööle ja nüüd nad lähevad kolleegidega välismaale nädalaks ajaks puhkusereisile. Mina olin ja olen vastu, sest minu jaoks on see mõistmatu, kuidas üks abieluinimene, kellel on väike laps ja rase naine, lähebki niimoodi puhkama, jättes kodu ja lapse naise õlule, kes ei tunne ennast hästi ka,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Mehe kollektiiv on suhteliselt väike 10-15 inimest, pooleks naised ja mehed. Olukorra teeb minu jaoks veel hullemaks see, et aasta tagasi tahtsin minna sõbrannadega kolmeks päevaks puhkama ja mees oli nii vastu, et ma lõpuks ei läinud, sest arvasin, et suhted abikaasaga on tähtsamad kui see reis. Nüüd mees süüdistab mind, et ma olin ise süüdi, et ei läinud, mis siis, et ta ähvardas lahutusega. Loomulikult, mees tahab rääkida oma reisist, tal on juba reisipalavik. Aga mina ei saa ja ei taha seda kuulda ning mees on pahane, et miks ma olen õnnetu ja eemalolev ning süüdistab, et minuga ei saa midagi jagada. Kui üritan talle seletada, et ma olen õnnetu selle reisi pärast, siis ütleb, et see on minu probleem ja mingu ma psühholoogi juurde (lähengi kahe nädala pärast) ja tegelegu oma probleemidega ise.

Ma saan aru, et on olemas erinevad suhted. Mina võib-olla olen vanamoeline, aga minu jaoks on see imelik, kui mees läheb teiste naistega puhkama. Kui see oleks tööreis, mess, siis ma saaks aru (ja mees on tihti tööasjus ära). Mul on lihtsalt väga valus mõelda, et ma ei saa oma lapsega kuskile minna ja temaga normaalselt oma raseduse pärast tegeleda, aga mees samal ajal puhkab teiste ilusate naiste seltskonnas ja lõbutseb. Ma otseselt ei arva, et ta hakkab mind seal füüsiliselt petma, lihtsalt olen õnnetu, kui kujutan ette, et seal on tal lõbus ja lahe, ja tema kõrval on keegi teine ilma suure kõhuta, kellega saab teha kõike, mitte ainult aeglaselt maja ümber jalutada.

Praegu ma tunnen, et selle reisi pärast ei saa meie suhe kunagi olla selline, nagu ta oli varem. Tunnen, et mees reedab mind siis, kui mul on raske (rasedusega tekkisid komplikatsioonid). Kardan, et mul läheb aega, et talle andeks anda ja ei tea, kas üldse saan anda andeks.

Ma ei tea, kuidas ma need päevad üle elan. Planeerin endale järgmiseks nädalaks erinevaid tegevusi, et mitte mõelda mehe peale. Ka otsustasin, et ei võta telefoni vastu, kui ta helistab.»

Vastab Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Olete pettunud, et mees ei võta teie vajadusi ja tundeid tõsiselt. Veelgi enam, ta arvab, et vajaksite psühholoogi abi, sest teil on probleem, kui tunnete end kõrvalejäetuna ja õnnetuna. Näib nagu oleks mees lükanud vastutuse teie peale, seda nii praegu kui ka varem, kui te ei kasutanud võimalust sõbrannadega puhata. Tõtt-öelda ei mõista ma, millist tulemust teie mees ootab psühholoogi visiidilt. Aga teie ise? Mulle näib, et kasu oleks siis, kui te koos osaleksite ja arutleksite oma suhte üle ja mõistaksite, et suhte toimimine on kahepoolne vastutus ja panustamine. Psühholoogi roll ei ole öelda, kellel on õigus ja kes on süüdi ega sedagi, mida tegema peaksite.

Aga jah, olukord on kahtlemata teie jaoks keeruline. Kuigi te ei arva, et mees jagaks kellegi teisega füüsilist lähedust, mõjub mehe reisile minek teile siiski praegu reetmisena. Rasedana ja väikse lapsega vajaksite, et mees seaks teie soovid kõrgemale meelelahutusest ja see ootus on igati mõistetav. Teie olete selgelt väljendanud, kuidas te end antud olukorras tunnete ja et vajate mehe toetust, kuid miskipärast on mehel raske seda mõista ja arvestada. Mina saan teid vaid julgustada mitte leppima sellega, et teie vajadused peaksid jääma tahaplaanile, samuti väidan, et igaühel on õigus oma tunnetele ja haavatavusele ja hea suhe tähendabki seda, et teineteise tundeid ei tehta maha, vaid aktsepteeritakse ja võetakse tõsiselt. Loodan siiski, et psühholoogiga arutledes saate enesekindlust ja mõtteid, kuidas vastastikuse mõistmise ja toetava suhte poole liikuda.»

Tagasi üles