Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maarja Kupits: järjekordne titemamma heietus, veidi teises võtmes

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maarja Kupits | FOTO: Erakogu

Vägisi jääb mulje, et igasugustel kolumnistidel, blogijatel ja muudel isehakanud arvamusliidritel on kogu aeg mingi häda, midagi kaevelda või lihtsalt pahasti ja häirib. Teeme täna siis väikese erandi. Nimelt tahaksin ära märkida, esile tuua ja mainida neid inimesi, kes noore ema funktsioneerimise erinevatel väikelapse elu ajahetkedel rohkem või vähem kergemaks, paremaks või lihtsalt korraks mõnusamakski muutnud on.

See ei ole kindlasti etteheide neile, kes end siin ära ei tunne, manitsus, et tehke edaspidi nii, või tuututus «minu titt ja maailm ja kui te meie tahtmist ei tee, siis te olete nõmedad», vaid siiras virtuaalne õlalepatsutus neile, kellel siit midagi tuttav ette tuleb. Te olete head teinud. Niisiis.

Lapse privaatsus

Inimesed, kes austavad imiku või väikelapse privaatsust ja isiklikku ruumi. Jah, ma olen see ullike, kes ei tahtnud külalisi sünnitusmajja ega oma koju, kes on sotsiaalmeedias kahe ja poole aasta jooksul jaganud kokku äkki viit pilti oma järeltulijast ja kelle meelest võib ka väikelaps otsustada, et ta ei soovi füüsilist kontakti.

Võimalik, et alguses tegi hormoonide möll mind veidi liigagi territoriaalseks, olen valmis seda möönma. Võimalik, et olin mõne heasoovija vastu pisut teenimatult järsk või kannatamatu, ja füüsilise kontakti puhul olen seda siiani. Ma olen siiralt tänulik, kui te seda isiklikult ei võtnud ja selle endiselt heatahtlikult algaja titemamma arvele kirjutasite, või hoopis mõistvalt noogutate, sest teie ei tahaks ka, et teid igaüks väntsutaks. Aitäh teile.

Märkajad

Inimesed, kes terrassil lapsevankrit nähes taipavad, et seal sees on keegi, kes kas magab või üritab magama jääda (õigemini – et toas kardina taga loodab keegi pingsalt, et vankrisolija kenasti suikuks ja seda piisavalt kauaks…) ja võimalusel teevad mürarikkaid toiminguid mujal. Erilise tähekese saavad rinda lapsed ja teismelised, kes sellele ka oma kaaslaste tähelepanu juhivad ja mängu/hängimise mujale suunavad. See teie jaoks imepisike liigutus võib liialdamata päästa kellegi ülejäänud päeva. You da real MVP, ja teie vanemad ka.

Eelmainitute sekka võib lisada autojuhid, sh professionaalsed kullerid, kes terrassil vankrit märgates ei jäta automootorit mitmeteks (kümneteks) minutiteks loetud meetrite kaugusel käima ega lasku maja teises otsas paikneva kliendiga valjuhäälsesse vestlusesse ilma moodsa leiutise – telefoni – abita. Teid ei ole üleliia palju, aga seda eredamalt te särate.

Liikluse teemal veel – minu kui elukutselise autopede jaoks on täiesti arusaamatu, mis sunnib mõnd autojuhti või mootorratturit tittede vahetus läheduses, õuealast rääkimata, eriti rajult ja häälekalt gaasi andma. Kui teile tundub, et liialdan, siis teie õnn. Seega saavad suure tänu need, kes teavad, mida õueala märk tähendab, mis kiirusega seal sõitma peab, ja eriti need, kes vankrist või vabalt liikuvast väikelapsest möödudes kiiruse miinimumini vähendavad. Ilmselgelt on minu vastutus oma vaba molekuli ohjata, aga kõike lihtsalt ei saa ette näha ja teie teate seda. Te meeldite mulle väga.

Väike samm inimesele

Kaaspoodlejad, kes end halvasti paigutatud kärust, olgu see siis poe- või tite-, häirida ei lase. See teema kerkib erinevates ringkondades ikka ja jälle üles, ja kütab rohkem või vähem kirgi.  Ausalt, emad ei tee seda selleks, et teisi häirida. Mina käisin (ja käin) üldiselt lapsega poes väga harva, aga kindlasti sain minagi selle surmapatuga hakkama.

Ma arvan, et selleks oli peamiselt kaks põhjust. Esiteks olin ma lihtsalt kirjeldamatult väsinud. Kes on tundnud, see teab. Teiseks… teistel võib-olla seda nii tugevalt ei esine, aga minu jaoks oli lapsega poeskäimine nii tugev stressiolukord, et poes olles oli mul peas vaid üks mõte: võta oma kraam, ära midagi unusta ja kao siit enne, kui laps röökima pistab.

Seetõttu see, kas käru oli kuskil äraneetult kitsas vahes (mille suuruse osas ma nagunii midagi teha ei saanud) 20 sentimeetrit siin- või sealpool, sinna peakesse tol hetkel paraku eriti ei mahtunud. Istu siis kodus, eks? Kah variant. Aga kes end neist kärudest häirida ei lase ja ise selle sammu kõrvale teevad, neile siiras tänu. Kehtib muide ka kitsal kõnniteel olukorras, kus üheks osaliseks on lapsevankriga ema.

Tundub ikka nõudliku titemamma heietusena? Kuidas võtta. Mõne jaoks võib-olla on ka. Aga mõne jaoks on need väikesed asjad, mis tuhande samalaadse seast päevas meelde jäävad, ja lausa nii, et tahaks neid toredaid ja teistega arvestavaid inimesi tänada, ja õnneks mul on see võimalus. Aitäh, te teete maailma paremaks, üks väike asi korraga.

Tagasi üles