Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tiina Laura Kimmel: ajupestud väike tubli naine

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Pilt on illustratiivne | FOTO: Brock Jones / Panthermedia / Scanpix

Me kõik teame neid ütlusi, et inimene pole loodud üksi olema ja igaühe jaoks on kuskil keegi – aga teate, mina nii ei arva. Esiteks elan aastaid ilma elukaaslaseta – oeh, kuidas ma seda sõna vihkan, aga sellest kohe varsti täpsemalt – ja teiseks olen kategooriliselt selle «kellegi» otsimise vastu. Miks? Üksiolemise imelisest kergusest kirjutab meie uus kolumnist Tiina Laura Kimmel.

Sest see segab isiksuse arengut ja võtab käest kvaliteetaja. See toimub järk-järgult, kuni kena, oluliselt haritum ja lennukat karjääri tegev naine selle avastab. Lugesin hiljuti, et naine teeb päevas 1/3 ajast palgatööd ja 2/3 palgata tööd, see tähendab, et koju tulles on just naisel hulga rohkem kohustusi kui mehel. Lisaks: naised kaotavad abielludes, aga mehed võidavad. See on ka väga loogiline, sest naise kohustuste koorem üksnes tõuseb, aga mehel langeb.

Sageli ei koosne tublide suhtes olevate naiste päev ei millestki muust kui pingelisest päevast tööl ja seejärel koristamisest, söögi tegemisest, lastega õppimisest ja mehele järgmiseks päevaks uute riiete valmispanekust, iseenesestmõista tuleb poes käia ka. Kui palju jääb seejärel aega üle iseendale? Ümmargune null loomulikult.

Arvate, et mehed on hakanud naisi kodutöödega rohkem aitama? Tegelikkus näitab midagi muud, sest meil eksisteerivad endiselt naiste- ja meestetööd. Kujutage ette, et ma olen 21. sajandil kokku puutunud mehega, kelle mõtteviisi kuulus põhimõte, et lapsi tutvustatakse isale siis, kui nad on vähemalt seitsmeaastaseks saanud, just nagu kunagi keskajal aadlikele? Lisaks suguvõsa sünnipäevad, äia-ämma aitamine peenramaal, mehe tuttavate võõrustamine, mehe sugulaste välja kannatamine. Paljud naised elavad nii, järjest enam oma soove ja tunded alla surudes, kompromissile minnes, ennast süüdistades. Nende ellu ei kuulu enam enda harimine, silmaringi avardamine, kõik keerleb vaid ühes suures rattas, ja kui suudad selle ratta peatada, siis vaatab sulle peeglist vastu olend, kellel pole enam oma tahet, tõekspidamisi, mõtteid ja soove, täiesti katkine hing. Järele on jäänud üksnes ajupestud väike tubli naine.

Koll nimega üksindus

Mida ma öelda tahan, on see, et naised, astuge ometi välja surnud suhtest, suhtest, mis teid ahistab ja on ammu arenemise lõpetanud, saage tagasi oma «mina» ja saage ometi üle hirmust üksinduse ees. Mis kole koll see «üksindus» siis ikkagi on? Proosaliselt võib seda seletada nii, et esiteks koju tulles ei pea sa enam koperdama mehe kingade otsa, su kodu on alati laitmatus korras ja kõik asjad on oma koha peal.

Teiseks ei pea sa enam ühelgi õhtul vaevlema küsimuse käes, mis ma jälle süüa teen, kolmandaks saad sa end lõplikult vabaks lasta ja teha vaid seda, mida sa tõeliselt ise tahad. Keegi ei kritiseeri sind selle eest, milline sa oled, ega ütle sulle, mida sa tegema pead või mida sa jälle valesti tegid. Keegi ei irise su kallal ega ohka alistunult, kui sul jälle pole midagi selga panna või ostsid taas uue lõhna. Sa võid olla paks, kõhn või keskmine, kelle asi see on, kui sa vaid ennast armastad. Saad aru, sa ei pea kedagi teenindama ja saad ise otsustada, milliseks värvida magamistoa seinad või kuhu minna sel aastal puhkama.

Ühesõnaga: sa ei pea enam kellegi teisega arvestama. Tundub egoistlik? Tegelikult ei ole, sest kõigil on õigus otsuseid langetada ja vastu võtta, teha asju, mis tõeliselt meeldivad ja rahuldust pakuvad, olla keegi. Keegi ei pea elama ennast alla surudes.

Jaa, siis see materiaalne pool ka veel – kuidas ma tulen välja ainult ühe palgaga, kuidas ma saan kõik arved makstud, kuidas parandada pesumasinat või vahetada kardinapuud. Uskuge, see pole üldse keeruline, sest vastasel juhul elaksid sa ju koos rahakoti või remondimehega, ja see ei peaks küll olema mõtteviis, mis kahte inimest ühendab. Vajadusel leiad sa alati kellegi, kellelt nõu küsida, kes on nõus appi tulema. Materiaalselt on võimalik toime tulla, kui sa hakkad hindu vaatama, otsid soodsaid pakkumisi, käid poes nimekirjaga ja leiad internetist sulle sobivad teenused tõesti võileivahinna eest. See kõik on võimalik, kui vaid tahta. Leia endas taas üles nutikus ja koge, et oled üksinda tervik ja kõikvõimas.

Hirm üksinda olemise ja elamise ees on selgelt ülehinnatud. Üksi loe: ilma elukaaslaseta sa ainult võidad. Ma pole ennast iial mõnusamalt tundnud kui vaba naisena. Minul on õnneks seljataga ka kõik need ebakindluse ja meeldida tahtmise perioodid, tean, kes ma olen ja milline on minu tegelik mina. Ja kuna just suhtes olles kaotavad naised kõige kergemini oma tõelise olemuse ja muganduvad, et oma partneriga koos olla, siis mina leian, et see on kuritegu oma tõelise loomuse ja vajaduste suhtes. Lisaks need paratamatud tülid, mis hingest järjest pisikesi tükke rebivad, tema veidruste aktsepteerimine ja talumine, unetud ööd, kui sulle on kõige kallim inimene labaselt hinge sülitanud.

Üksindus on väga mõnus

Pole midagi mõnusamat, kui ise otsustada ja kujundada oma elu, spontaanselt teha midagi, mida tõeliselt armastad, jätta ära järjekordne kohustuslik õhtusöök ja sukelduda hoopis lemmikraamatusse, minna päiseseloojangut vaatama ning lasta oma ellu vaid häid inimesi. Minu jaoks on veider ka mõtteviis, et kuidas ma nüüd üksinda kinno või teatrisse lähen. Tegelikkuses ongi kõige parem üksinda kinos ja teatris käia – pole ühtki segavat faktorit, kes popkorni õgiks või absoluutselt sobimatul ajal märkusi teeks. Lisaks peate tikutulega taga otsima mehi, kes balletti armastaksid, sinna peate niikuinii üksi või sõbrannaga minema. Arvate nüüd, et olen feminist? Tegelikult ei ole ja minu elust ei puudu komplimendid, lilled ja šokolaad, aga asi sellega piirdubki, ma ei kavatse enam ennast kunagi kaotada ja tahan ise oma elu elada.

Mul on valus lugeda naistest, kes on oma laste isaga koos elanud mitu aastakümmet, ja siis lahkunud kaks kätt taskus. Lugeda, kuidas naine on leppinud ja üksnes pere peale mõelnud, aina kodu jaoks rüganud, oma unistustest loobunud. Ja siis, kakskümmend aastat hiljem, pole muud kui suur südamevalu, reetmine ja materiaalne kitsikus. Sind pole isegi ametlikult naiseks võetud, oled panustanud, ja nüüd oled lihtsalt ekselukaaslane, kelle eksil on juba uus poole noorem vallutus käevangus?

Inetu sõna «elukaaslane»

Minu elu selline õnneks ei ole ja nüüd ma jõuangi selle inetu sõna «elukaaslane» juurde tagasi. Miks ma vihkan sõna «elukaaslane», selleks on olemas mitu põhjust. Kõigepealt arvasin ma kunagi, et elukaaslane on mu lemmikloom, sest kuidas teda siis võtta? Ilmselgelt ei ole ma oma koerale ema, aga elukaaslane ja sõber olen küll. Teiseks elukaaslane on see, kes ei julge vastutada oma naise ja lapse/laste eest, ta jätab alati otsad lahtiseks ning tema ettekääne on, et paber ei hoia kedagi kinni. Ei hoia, kuid mõtlema paneb küll, ja kui siin tuleb mängu ka osapoolte koos panustatud aeg ja töö, koos loodud materiaalne väärtus, siis see hirm toidabki ebakindlaid ja mõttetuid mehi. Mehi, kes ei julge iial oma pere eest vastutust võtta.

Ühesõnaga, kui ma kirjutasin, et abielludes kaotab naine rohkem kui mees, siis avage silmad, kallid elukaaslased, ja mõistke ometi, et elukaaslase staatuses kaotate veelgi enam. Ja kui teie suhe on halb, ja te ei leia enam iseennast üles, siis tehke see raske samm ja astuge välja – tegelikult põgenege ummisjalu, sest see on tõsi: eilset suppi üles ei soojenda. Te saate üksinda hakkama, sest naised on tugevamad kui mehed, te saate jälle õnnelikuks, ja pole asju, mida üks iseseisev ja tubli naine ei saa joonde ajada. Olge taas mina ise.

Tagasi üles