Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kuidas väikelastega ohtudest rääkida ja traagilisi veeõnnetusi ära hoida

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Vida Press

1-3-aastaste laste arenguülesanne on oma keha ja teda ümbritseva maailma tundmaõppimine. Tohutu uudishimu, vajadus kõike ise järele katsuda, maitsta, loopida, ronida jne paneb neid sageli olukordadesse, kus õnnetused on kerged juhtuma. Perekeskus Sina ja Mina annab koostöös Päästeametiga nõu, kuidas hullemat ära hoida.

Õnnetused juhtuvad alati ootamatult

Üks väga suurtest ohtudest väikelapsele on veekogud ja seda mitte ainult suvel, vaid nõrga jää tõttu ka kevadel ja sügisel. Kurb on fakt, et pigem upuvad väikelapsed koduõuel või selle lähistel olevas veekogus. Avalikes randades, kus võõra keskkonna tõttu on oht lapse kadumiseks suurem, on harjutud lastel rohkem silma peal hoidma kui koduhoovis. Kodune õueala tundub sageli turvaline ja võib tekkida olukordi, kus järelevalveks tundub piisavat sellest, kui teiste toimetuste kõrvalt aeg-ajalt veenduda, et laps on vaateväljas. Reeglina on väikelapsed väga impulsiivsed, mistõttu võib rahulikult mängiv laps hetkega meelt muuta ja ohtu sattuda. Õnnetused juhtuvad ootamatult ja kiiresti - uppumiseks pole tarvis enamat, kui veesilma läheduses paariks minutiks laps silmist lasta. Uppumine on enamasti vaikne sündmus, ilma karjumise ja appi hüüdmiseta, sest hingamisteedesse sattunud vee või kõrikrambi korral ei ole see füsioloogiliselt võimalik.

Väikelapsed ei ole vastutuseks küpsed

1-3-aastane laps saab üha enam aru sõnadest ja nende tähendusest, areneb kujutlusvõime. Samuti hakkavad nad märkama hooldaja nõudmisi ja reageerima nendele kas eitavalt või nõusolevalt ning katsetama oma mina mõjusust – mida ma juba suudan teha ja kui palju otsustada? Kindlasti oled vanemana kogenud olukorda, kus ikka ja jälle tuleb põhjendada, miks mõni asi on keelatud. Ka üksi vee äärde minemise keelust ei pääse üksi laps. Vanemana pead teadma, et väikelapsed ei oma veel oskust teha üldistusi (reegel on üldistus) ja ka nende mälu on piiratud. Ehkki laps saab sõnadest aru, ei suuda ta neid kuigi kaua meeles hoida ja unustada pea koheselt lapsevanema poolt öeldu! Seda seetõttu, et nooremate kui nelja-aastaste laste ajus ei ole impulsside ja keeldude tsoonid veel kuigivõrd seotud.

Seega ei saa eeldada, et kui oled väikelapsele midagi selgitanud või keelanud, siis laps seda ka mäletab ning seatud piire ja piiranguid järgib. Väikelapse ohutuse peab tagama lapsevanem, see ei ole koht, kus vaatamata sagedasele selgitustööle ja lapse lubadusele veest eemale hoida, teda usaldada! Piiridest selge arusaam kujuneb lastel välja umbes 4-5-aastaselt.

Ujumise abivahendid loovad petliku turvatunde

Täispuhutavate kätiste ja ujumisrõngaga suplev laps peab olema vanemate hoolsa järelevalve all. Need võivad lapse rannast eemale kanda või juba varasema vigastuse tõttu järk-järgult tühjaks minna. Ujumisrõnga puhul on lisaohuks lapse tagurpidi keeramine nii, et laps jääb vee alla lõksu - tagasi õigesse asendisse laps ennast keerata ei jõua.

Väikelapsel on ettekujutus iseendast kui kõikvõimsast – see paneb neid ikka jälle piire ületama, keelde eirama ja uusi katsetusi ette võtma. Seega vajavad lapsed täiskasvanute abi turvalise keskkonna loomisel ning meie vastutame ja täiendame väikeste laste puudulikku enesekontrolli.

Soovitusi väikelastega ohtudest rääkimiseks:

• Väikelapsele piire seades, kasutage «Ei!» asemel «Stopp!». Öeldes «Stopp!» on teie miimika ilmekas - sirutate liikumise peatamiseks käe ette, silmad avanevad ja teie hääletoon on konkreetne (käskiv), kuid mitte süüdistav, nagu «Ei!» öeldes. Lisaks on hea teada, et väikelapse aju ei saa eitusest aru. Lapsevanema keeld kõlab talle kui korraldus, näiteks: «Ära mine mere äärde!» kostab lapsele kui «Mine mere äärde!».

• Räägi lühidalt. Väldi pikki ja keerulisi selgitusi, liigset detailidesse laskumist. Näiteks peale seda, kui olete vanemana lapsele piirid seadnud, öeldes mere poolel liduvale lapsele: «Stopp!» ja alles peale ohuolukorra likvideerimist saate lapsega rääkida. Näiteks piisab, kui väikelapsele öelda: «Vee äärde läheme alati koos, nii on turvaline!»

• Räägi lihtsas, lapsele arusaadavas keeles. Mida noorem laps, seda vähem infot on ta aju arengust lähtuvalt võimeline töötlema ja meeles hoidma. Pole mõtet paariaastasele lapsele pidada pikka loengut veeohutusest.

• Kasuta positiivset keelt. See tähendab, et ütle lastele, mida teha, mitte mida ei tohi teha. Seda seetõttu, et kui keelata ohtlikku käitumist, siis koondab just see lapse tähelepanu mittesoovitavale käitumisele (ja see muutub käitumise eesmärgiks) ning keeldudest astutakse paratamatult varem või hiljem üle… Seega on tõhusam öelda lapsele, milline on lubatav/oodatud käitumine. Näiteks selle asemel, et öelda: «Basseini ääres ei tohi joosta!», öelda hoopis: «Basseini ääres kõnnitakse rahulikult!» Paremaks arusaamiseks võib lisada ka: nagu kilpkonn/kass, või keegi teine olend, kelle kaudu saaks iseloomustada rahulikku liikumist; miks mitte ka nagu kõnniks vahukommidel vms.

• Põhisõnumid ühe sõna kaudu! Kui laps on lubatavast käitumisest (reeglist) teadlik, ei ole tarvidust seda talle pikalt ja pidevalt korrutada, vaid aegajalt lühidalt meelde tuletada. Seda seetõttu, et väikelapse tähelepanuvõime ja aju pole veel täielikult välja arenenud ja nad ei suuda ette kujutada, mida kõik te selgitused tähendavad. Piisab ühest sõnast, et korraldus meenuks. Kasutades eelmise soovituse näidet kohasest käitumisest basseini ääres, saab tõhus lapsevanem öelda reegli meenutamiseks näiteks «kilpkonn».

Tagasi üles