Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Keilalanna maja on tema muuseum

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
  • Keilas elav Anne Kalda on alles hoidnud kõik esivanemate looga asjad.
Anne Kalda. | FOTO: Liis Treimann

Kui mõnele saab kõigest vanast kiiresti väärtusetu träni, mis lendab pikemalt mõtlemata prügikasti, siis teine näeb selles hindamatut väärtust. Keila elanik Anne Kalda on just selline – vanaisa ehitatud eramus on palju talle isiklikult kalleid asju. Seega ka mälestusi.

Anne Kalda vanavanemad, kes elasid tegelikult Tallinna vanalinnas Pika tänava majas, kus nõukaajal asus kohvik Pärl, tahtsid pealinnast ära kolida. Vanaisa ema oli pärit Keila lähedalt Valingult, Keila kirik oli nende kodukirik ning nõnda ostsid nad 1930. aastate alguses Keilasse maatüki, et rajada sinna kaunis aed ning muidugi avar eramu. Mis sest, et vundamendiauku kogunes igal aastal suur hulk vett ja Meriväljal elanud sugulased soovitasid augu pigem partidele jätta. Vesi koguneb keldrisse – olenevalt aastast – seniajani, aga praegune pererahvas on sellega harjunud.

Maja on Anne Kaldale ja tema pojale Andreasele oluline, sest siin elas peale vanaema ja vanaisa ka Anne koos ema ja isaga. «Kõlab tobedana, aga tunnen ennast nagu majaga kokku kasvanud tigu, kes pole nõus siit mingi hinna eest mujale minema,» naerab perenaine.

Oht, et vanavanemate kätega ehitatud hoone pühitakse maamunalt, ähvardas nõukogude ajal. Suure, 3200-ruutmeetrise krundi kahekorruselise häärberi eest pakuti suuremeelselt kahetoalist korterit suurde kortermajja, aga Anne ema tegi kõik, mis suutis, et see saatanlik plaan läbi ei läheks. Ta nõudis, et kui vabriku Keila peenramaade vahele jäänud maja jääb korruselamute ehitajatele ette, tuleb see ükshaaval palkideks lahti võtta ning mujal püsti panna, lisaks ehitada kelder.

«Kõlab tobedana, aga tunnen ennast nagu majaga kokku kasvanud tigu, kes pole nõus siit mingi hinna eest mujale minema,»

Ümberasustamine läinuks aga isegi nõukogude tšinovnikute meelest nii kalliks, et plaani elluviimist lükati aina edasi ning õnneks sai tänu venitamisele kurjuse impeeriumi aeg ümber. Küll aga jõuti naksata eeskujulikult hooldatud imeilusast viljapuu- ja iluaiast pool ning praegu ilutseb seal suur kortermaja, mille elanikud aeg-ajalt oma akendest kadeduse ja imetlusega aias askeldavat Annet seiravad. «Näen vahel uneski puid ja põõsaid, mis sinnapoole jäid,» tunnistab naine.

Ent maja on senini täis asju. Emotsionaalselt väärtuslikke asju ja seda eelkõige Annele enesele.

Vöö

/ Liis Treimann

«Täpset aastaarvu ei tea, aga see on kootud 19. sajandil ning seda on pärandatud meie suguvõsa naisliini pidi. Muster on Viljandimaalt Sürgavere ja Lahmuse kandist ning seda pärandati tütrele, kelle nimi algas A-ga. Minu nimi on Anne, ema nimi oli Aino, emaema Anna, emaemaema Ann. Emaema tuli 13-aastasena Viljandimaalt ära ja tõi selle sealt kaasa.

Selle vööga arstiti roosi, soolatüükaid ja teisi haigusi. Linased lõimed on puutumata, aga villased on otstest ära rebitud, sest just nendega arstitigi. Kui last ristiti, keriti vöö talle ümber, nii et käis iga lapsega kirikuringi ära. Mina ise pole paraku ristitud.

/ Liis Treimann

Kellele vöö edasi pärandub, seda veel ei tea, sest mul on poeg. Panin talle A-tähega Andreas nimeks, aga tema ei paista praegu küll tahtvat naist võtta.»

Maja

/ Liis Treimann

«Maja ehitanud vanaisa Johannes Alfred Liister oli tõeline meistrimees, oskas kõiki puutöid, oli õppinud peentisleriks. Vanaisa ehitaski maja selle mõttega, et ülemine korrus jääks meile, all oleks kaks korterit üürilistele ning aias võiks kasvatada aiakraami, mida jätkuks ka müügiks – nõnda saaks vanaduspõlves lahedamalt elada. Ta oli väga täpsust taga ajav mees, peenrad olid nööriga aetud, peenarde otsades olid puust lipikud, millel oli kaunilt välja lõigatud aedvilja nimi – mängisin lapsepõlves nendega, kuigi need olid juba pooleldi tohletanud.

Aga siis saabus vene aeg ning elu muutus. 1944. aastal, kui venelased sisse tulid, toimus Keilas lahing ning maja oli üürilisi täis, pererahvas ise elas aiamajas, aiamaja põles maha ning palju trääni koos sellega.»

Vaarema klassitunnistus

/ Liis Treimann

«See on vanaisa ema, kes sündis 1864. aastal, klassitunnistus. Porga kool asus praegusel Tutermaal.

See on «esimese poole aasta tunnistus jõulust oktoobrini, kolmanda aasta koolilisele Anna Väljamäele». Usuõpetus, piiblilugu, eesti keele lugemine, kirjaõigus, kirjapanemine, tahvelrehkendus, pearehkendus, geograhvia, ilukiri, laul… Mõni aine on hinnatud «kaunis heaks», mõni «õige heaks», mõni «väga heaks». Käitumise kohta on kirjas «kas pahandust kuulda – ei ole».»

Grammofon

/ Liis Treimann

«Selle grammofoni tegi vanaisa 1930. aastatel. Ta tegi ka mööblit ja kelli ning nõnda ta selle maja ostmiseks õigupoolest raha teeniski. Ametlikult töötas ta kojamehena, aga raha teenis ikkagi kõige muuga. Tänu kojamehe ametile olid elekter ja küte priid.

Vanaema ja vanaisa elasid väga kokkuhoidlikult. Poest ei ostetud kunagi tervet kana, eelistati subproduktide komplekti, mis maksis kaks senti ja koosnes kanapeast koos harjaga, pugust ning kanajalgade kõvast osast – sellest keedeti suppi.

/ Liis Treimann

Grammofonil on vedru läbi, nii et see plaate ei mängi, ja hinged on ära, nii et seisab praegu iluasjana. All on eest äratõmmatavate puust ribidega sahtlid plaate täis, igal sahtlil peal, mis sorti plaadid sees: «valse», «havai», «solo», «polka», «ooper», «kõne», «laul» jne.»

Uurihoidja

/ Liis Treimann

«Kitsepeaga hoidjale riputas vanaisa oma uuri, mina hoian vahel selle küljes oma võtmeid.

Kui Jaan Koort oma kuulsat metskitse skulptuuri praegusele Nunne tänavale paigaldas, oli vanaisa tal abiks. Võimalik, et ta selle kitse Koorti taiesest mõjutatuna vooliski. Kõik peale konksu ja silmade on puust ja kuna õigeid «kitsesilmi» polnud saada, pandi talle «linnusilmad».»

LOTOMÄNG

/ Liis Treimann

«Mängisin seda vanaisa tehtud lotot väiksest peast palju, kaasmängijateks ema ja naabrilapsed. Seda mängiti nagu bingolotot: iga mängija sai numbritega kaardi ning kotist võeti numbreid. Kes enne kaardi täis sai, see võitis.

Kahju, et enam kellegagi mängida pole, praegusaja inimesed on ju rohkem arvutiga abielus…»

Vanaisa onu joonistused

/ Liis Treimann

/ Liis Treimann

«Vanaisa onu Kustas Väljamäe oli siitkandi esimene haritud kooliõpetaja, minu ema ja vanaema päästsid Valingult, vanaisa sünnikodu pööningult onu Kustase joonistusi. Need pildid on mulle kogu elu olnud eeskujuks, kuidas peab joonistama – moodsat kunsti, kus on kuubik ja sellel teine kuubik risti peal, mina kunstiks ei pea.

Ma ei tea, millelt onu pilte maha joonistas, aga aastaarvud on muljetavaldavad – 1884, 1885 jne. Mu poeg oskab samuti joonistada, aga mitte nii hästi.»

Üürnik Mari postkaardid

«Juuksur Mari ei olnud Vene korra saabudes nõus artelli minema ja selle eest konfiskeeriti korduvalt tema asju, sest ta ei suutnud erajuuksurile kohaldatud makse maksta. Lõpuks jäidki talle meie allkorruse tuppa alles vaid tool, laud ja voodi.

/ Liis Treimann

Elu lõpul oli ta hullude elukommetega. Hakkas jooma, suur kuri hundikoer oli temaga koos toas kinni ning olime temaga põrguhädas. Kord oli Mari jälle juua täis ja koer sai uksest välja, tormas kohe mulle raginal kallale – võisin olla alla kümneaastane. Õnneks ühe naabrilapse isa läks mööda ja päästis mu. Koerahirm on toonase hammustamise tõttu minus senini.

Vaene Mari oli üksik naine. Räägiti, et ta polnud päris tavalise orientatsiooniga. Lahti temast ka ei saanud, pidanuksime talle korteri asemele otsima. Kui ta suri, oli tuba nii must, et emal tuli pahtlilabidaga põrandat puhastada ja vanemad otsustasid, et aitab naljast, rohkem me üürnikke ei võta.

/ Liis Treimann

Need naistega postkaardid olid Marile saadetud; kui meile oleks selliseid saadetud, oleks neid vast veidi labaseks peetud.»

Käokell

/ Liis Treimann

«Käokell on valmistatud 1890. aastal ja see kuulus kõigepealt Talvikute perele – nende noorem poeg oli RAMi laulja ja klaverisaatja Ilmar Talvik. Nad elasid Pikal tänaval samas majas minu vanaisa ja vanaemaga.

Talvikud elasid varem Peterburis, kuid tulid oktoobrirevolutsiooni tõttu Eestisse ning reisi käigus kadusid kellakäbidest pommid ära. Kell anti minu vanaisale, et ta sellele uued pommid teeks, ning vanaisale see jäigi.

Käokell käis 1920. aastate algusest 1993. aasta jaanuarini. 1987. aastal, kui mu ema suri, lõpetas kell kukkumise, viskas lausa mingid tükid välja. 1993. aastal suri isa ja kell lõpetas päevapealt tiksumise.

Kägu istub aga endiselt kella sees, tema välja ei lennanud.»

Tagasi üles