Maarika Kuulmaa artikkel kaubanduskeskuste lahtiolekuaja piiramise kohta tõi palju poolt- ja vastuarvamusi. Maarika klaarib mõningaid arusaamatusi ja küsib: kas siis, kui klienditeenindajad hakkavad streikima, süüdistatakse neid lihtsalt vingumises ja lastakse lahti?
Julged avalikult kirjutada – julge ka vastu võtta kriitikat ja negatiivseid kommentaare. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi, mõtteid ja ootusi. Ma ei ole kunagi väitnud, et olen «arvamusliider». Esitan vaid oma arusaama, mis pole muidugi kõigi jaoks meeltmööda, ja kindlasti ei suru ma oma vaateid kellelegi peale.
Pisut ma neid kommentaare oma postituse kohta siiski lugesin ja tuleb tunnistada, et olla tilk ookeanis on tunduvalt mõnusam kui «matemaatikuna läbikukkunud miilitsa ajuga inime või sellise aikjuuga tädike».
Samuti tahaksin parandada väikese arusaamatuse: ma ei kirjutanud seda artiklit sellepärast, et mulle ei meeldiks mu töö, vastupidi – see meeldib mulle väga. Miks muidu olen seda ametit nii kaua pidanud? Mulle tõepoolest meeldib, mida ma teen ja tean, et teen seda hästi!
Jäi seegi eelmises kirjatükis mainimata, et ma ei ole koolist väljalangenu, vaid omal ajal ei võimaldanud mul õppima minna meie perekonna majanduslik olukord. Õnneks oli mul võimalus seda hiljem teha. Õppisin kolme lapse ja töö kõrvalt just seda eriala, mida ma nüüd ka oma töös rakendada saan. Mitte, et see teeks minust nüüd kangelast, õppida saab ja võib igas vanuses. Seesamune «aikjuu» on mul aga siiski suurem kui kinganumber 
Tegelikult tahaksin veel kaubandusest, just klienditeenindajate tööst rääkida. Rõhutan siinkohal, et ma ei räägi endast ega oma tööst ega ka oma töötasust. Mina ise ei ole tööl ülipikki päevi, väga harva töötan pühapäeviti ning minu töö on huvitav ja vaheldusrikas.
Ma ei kõnni aga siin ilmas silmaklapid peas, mõeldes ainult sellele, kuidas oleks minul hea. Näen ja kuulan teisi ning tunnen huvi inimeste vastu. Minu arvamus ongi kujunenud just vestlustest teiste teenindajatega ja kaubanduskeskuses töötamise kogemusest.
Kommentaariumides toodi välja, et tööpäevade lühenedes hakatakse inimesi koondama. Reaalsus on minu meelest see, et momendil on viidud teenindav personal miinimumini. Kui oleksid lühemad tööpäevad, samas rohkem inimesi korraga tööl, poleks teenindajad õhtu lõpuks klaasistunud pilguga zombid, kes iga mõne minuti tagant kella vaatavad, et saaks juba majast minema.
Hea teenindus tagab ettevõttele püsikliendid, aga kas sina tahad väsinud teenindaja klient olla? Ei, enamasti tullakse esmaspäeva hommikul oma paha tuju teenindaja peal välja elama ja peetakse üsna normaalseks, et teenindaja selle peale naeratab. Meie põlvkond on kasvanud kahjuks teadmisega, et KLIENT ON KUNINGAS. Oledki, kui sa ise käitud nagu kuningas!
Samuti oli üsna mitmeid kommentaare sel teemal, et klienditeenindajad töötavad graafiku alusel. Reaalselt ei saa enamus kauplusi endale siiski lubada kaks päeva tööl-kaks vaba graafikut. Tegelikkuses on toidupoodide teenindajad tööl 12 h päevas või tihtilugu veelgi pikemalt ning mitmed päevad järjest.
Samuti tuleb asendada vajadusel haiguslehel olevat kolleegi. Pole ka väga kuulnud, et puhkuste asendajaid suveperioodiks väga juurde võetakse. Küll tean, et mõnedes kauplustes pole võimalust isegi selle pika päeva jooksul istuda. Kauplustesse on pandud kaamerad ja mitte varguste ära hoidmiseks, vaid personali jälgimiseks.
On keegi viitsinud lugeda «Nõuded klienditeenindajale»? Päris huvitav, tasuks läbi lugeda. Meil teenindajatel on omavaheline nali – nõuded antud tööle nõuaks juskui tuumafüüsikut, aga tasu makstakse nagu …?
Ehk siis jõuamegi selle põhilise juurde. Ma tõepoolest ei tea ühtegi teist ametit, mis oleks nii alamakstud. Kohati jääb mõne teenindajana töötava naisterahva jutust arusaam, et ta käib tööl sellepärast, et saaks tööle sõita. Tiina Saar on öelnud: «Kui inimene on alamakstud, võtab see temalt ametiuhkuse.»
Kahjuks kujundab see ka töötaja käitumist ehk tekib mõtteviis – ma ei teegi rohkem kui mulle makstakse. Keegi aga peab selle töö ära tegema. Tõepoolest, müts maha nende ettevõtjate ees, kes maksavad oma töötajatele konkrentsiväärilist palka ja väärtustavad oma töötajat.
Inimene, kes ei tule oma töötasuga ots-otsaga kokku, ongi rahulolematu ning ta väljendab seda ka oma töös. Nii me näemegi kassades istumas tülpinud nägudega klienditeenindajaid. Mis teha, kahjuks on suurem palganumber siiski kõige suurem motivaator.
Ülemiste Keskuse juht Guido Pärnits algatas 2015. aastal poodide lahtiolekuaegade kohta avaliku arutelu. Valmidus neid lühendada on ühiskonnal olemas. Nii Soome kui ka Euroopa suundumused pigem aga näitavad, et lahtiolekuajad pikenevad. Seega jäi teema tagaplaanile ehk siis ootavale seisukohale.
Saan aru, et lahtiolekuajad sõltuvad turu vajadustest, aga olles ise juba pea kümme aastat kaubanduskeskuse töötaja, leian ma, et otsest vajadust kauplusi pühapäeval lahti hoida hiliste õhtutundideni ei ole vajalik.
Vahelepõikena olgu öeldud, et mina väärtustan kõige enam just lasteaednike ja õpetajate tööd, sest meie lapsed veedavad enamuse päevasest ajast ju nendega. Haridustöötajate streik andis käegakatsutavaid tulemusi. Aga kui kogu teenindav personal hakkaks streikima? Õige, vingatsid lastakse sel juhul lahti, meie riigis õnneks tööjõupuudust pole ja ukse taga on juba järjekord uusi soovijaid ootamas.
Lõpetuseks tänan ma poolehoidjaid ja neid, kes viitsisid kirjatükki süüvida ja aru saada, mida ma tegelikult mõtlesin. Tegu pole mitte minu kui teenindaja vingumisega või vale ameti omamises, vaid üleüldises elustiilis ja suhtumises. Olen lihtne inimene oma lihtsate mõtetega. Minu soov oleks vaid, et me pisut muudaksime oma tarbimisharjumusi ja suhtumist inimestesse.
Lugu ilmus esmakordselt portaalis Minu Pere.