Naine.postimees.ee lugeja, kes on oma mehega koos olnud neli aastat, kurtis «Küsi nõu» rubriigis muret, et pärast tänaseks kaheaastase poja sündi on paarisuhe hakanud lagunema - suure elumuutuse ajal kogetud kriis jättis oma jälje ning sellest on raske üle saada.
«Viimase aastaga on kõik allamäge läinud - tegelikult hakkas minema lapse sünnist alates. Mees oli kaua tööl, nädalavahetustel tööl - tundsin ennast kui üksikema ja tunded hakkasid jahtuma,» kirjeldas ta.
Seepeale lõi naine enda sõnul lõpuks mehel ukse nina ees kinni, mis pani mehe mõtlema. Mees tunnistas, et lapse saamine oli löönud ta rööpast välja, ta ei osanud lapsega miskit tarka teha ja leidiski tööl pelgupaiga ning harjus sellega. Pärast ülestunnistust toimus muutus.
«Nüüd on mul kui uus mees, või siis nagu vana mees, kellesse armutud sai tagasi, aga... Alguses oli mul eufooria, et ohohh, kuidagi ilus tundus tulevik. Nüüd aga tunnen, et ma ei suuda oma mehele ennast enam 100 protsenti anda! Näen, et tema annab ja on meiega iga hetk, sai aru enne kui liiga hilja, mis tal on kaotada, aga minu hinge on see üksindus närinud niii suure augu, et ängistab,» kirjeldas lugeja.
Enda sõnul on ta harjunud halvaga ning justkui ootaks seda üha uuesti, olles pidevalt negatiivne. Ta ei viitsi enam kodus koristada ega suhtle sõbrannadega...
«Ma näen mehes iga päev indu taas koos oma elusid veeretada ja nii halb on, et minul seda indu nii väga enam ei ole. Võin öelda, et tunded ei ole null, tahan ikka ta kallistusi, suudlusi, ootan ta hellust ja hoolimist, ise tahan pakkuda talle parimat, olla kõige kõige parem just tema jaoks, olla koos nii heas kui halvas, olla tema jaoks alati olemas, tahan igat oma olulist hetke kohe temaga jagada, ta on kõik ühes. Teisi mehi ei vaata ma üldse, elan vaid kodule, aga KIRG on seest läinud, kirg nautida elu, olla keegi siin, lihsalt selline tunne on, et lihtsalt ilastan ennast vaikselt edasi oma rajal.»
Iseendas pettumine paneb põgenema
Raseduskriisi nõustaja ja PREP-paarisuhtekoolitaja Kaia Kapsta märkis lugeja murele vastates, et poja sünd sai antud juhul kindlasti suureks emotsionaalseks väljakutseks mõlemale partnerile - mõlemad hakkasid end kõrvalejäetuna ja teisejärgulisena tundma.
«Teie mõlema isiklikud tunded ei olnud enam kerged ega muretud nagu suhte algusaegadel, vaid need asendusid aja jooksul kahtlusega iseenda väärtuslikkuse suhtes. Paratamatult kandsite pettumustunded iseendas üle ka omavahelisse paarisuhtesse,» selgitas Kapsta.
Kui armumise aeg võimaldab oma väljavalitut ja iseennastki tajuda ning näha pigem idealiseeritud kujul, siis küpse armastuse teke eeldab nõustaja sõnul iseenda ja oma kaaslase aktsepteerimist hoolimata paljudest ebatäiuslikest, kuid samas siiski inimlikest omadustest meis mõlemas.
«Võib juhtuda, et armumise teisenemise faasis armastuse suunas pettume me kõigepealt iseendas. Ühtäkki võime avastada, et minu minapilt ei võimaldagi mul tunnustada iseennast nii ülevoolavalt võimsa ja armastust vääriva persoonina kui suhte kujunemisjärgus.»
Kui pettumustunne muutub valdavaks ja liialt haigettegevaks, siis kaitstes iseennast liigselt väljakannatamatu valu eest, hakkame Kapsta sõnul otsima süüdlast väljapoolt iseennast või põgeneme uutesse, emotsionaalses plaanis vähem valu tekitavatesse olukordadesse. Mees leidis antud juhul pelgupaiga oma töös.
Armastus ei saa otsa!!
PREP-paarisuhtekoolituse üheks juhtmõtteks on Kapsta sõnul, et armastus ei saa iialgi otsa, küll aga kipuvad erinevad negatiivsed kogemused armastust ajapikku varjutama ja hoopiski enda alla matma.
«Uuringud väidavad, et ühe negatiivse kogemuse tasakaalustamiseks paarisuhtes ei piisa ühest ainsast sama tugevusega positiivsest kogemusest. Negatiivsusel on omane meie meelepildis enam võimenduda kui positiivsusel.»
Ning seetõttu kanname sageli negatiivsed kogemused üle uutele olukordadele, mis võivad vaid assotsiatiivselt meenutada neid sündmusi minevikust, mil saime tõeliselt haiget.
«Hoolimata sellest, et teise osapoole mõtted, tunded ja kavatsused võivad praeguseks hetkeks olla meie suhtes tunduvalt positiivsemad ja heatahtlikumad, varjutavad meie jaoks ka praeguse hetke meie endi eelnev negatiivne eelhäälestatus ja meie isiklikud aistingud eelnevatest negatiivsetest kogemustest, takistades meid seeläbi ka uuema ja adekvaatsema informatsiooni ja sõnumi vastuvõtmisel ja läbitöötlemisel,» selgitas Kapsta.
Et suhtega, kus oleme kogenud valu ja pettumust, taas positiivses suunas edasi liikuda, vajame me tema sõnul ühele negatiivsele kogemusele vastukaaluks 5 – 20 positiivset kogemust.
«Neid kogemusi vajame me kinnituseks, et me saame seda inimest, kellega oleme vahepeal hakanud seostuma pigem negatiivseid kogemused, taas usaldama hakata, et turvalisus paarisuhtes taastuks ja me mõlemad hakkaksime nägema ja uskuma taas meie ühisesse tulevikku.»
Lapse sünd paneb suhte proovile
Kapsta tõdes, et positiivsele ümberlülitumine ei pruugi tulla kergelt, eriti kui esimene tõsisem paarisuhtekriis langes kokku lapse sünniga perre, mis on suur elustiili, väärtuste ja iseenda ümberhindamise aeg.
«Paljud pered kogevadki seda perioodi valuliselt ja ei pruugi nende muutustega sellisel määral kohaneda ega toime tulla, et paarisuhe püsima jääks. Mida siis ette võtta, kui paarisuhtesse on tekkinud selline sügav kriis, et kõik hea, ilus ja oluline tundub mõranenud olevat?»
PREP-paarisuhtekoolitajad soovitavad Kapsta sõnul jätkata oma igapäevast käitumist paarisuhtes selliselt, nagu käituvad inimesed, kes on alles siiralt ja värskelt armunud – olla avatud vastastikusele lähedusele, olla tähelepanelik teineteise kontaktivajaduse suhtes ning püüda sellele vastata, mitte oma kaasat eemale tõrjuda.
Kuid lisaks on äärmiselt oluline ka omavahel rääkida. «Tõelistest omavahelisi pingeid tekitavatest, sageli baasilistest teemadest rääkimist ei saa iialgi alahinnata,» märkis Kapsta ning soovitas püüda rääkida turvalisel ja oma abikaasat mitte süüdistaval viisil iseenda tunnetest, hirmudest, kibestumusest, kuulates samas ka tema tundeid, mõtteid ja arvamusi.
Lõpetuseks soovitas nõustaja püüda ka iseendas andestamise suunas liikuda. «Andestamine aitab kibestumisest võitu saada. Väljendage ka oma kaasale enda valmisolekut ja soovi liikuda andestuse poole.»