Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ema küsib: mida teha, kui laps hammustab - kas vastu hammustada?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Vida Press

«Olen 2,5-aastase tüdruku ema. Olen temaga kodune ja võin väita, et saab minult nii palju tähelepanu kui vaja. Ta käib minuga kõikjal kaasas, on mõned üksikud korrad kui on vanaema või vanaisaga koju jäänud. Mure on selles, et hakkasime teda lastehoidu harjutama, soovin, et ta käiks seal ainult 2 korda nädalas. Kuid nüüd on ilmnenud probleem, et ta hammustab ja näpistab seal teisi lapsi,» kurdab vanem Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Kohe nii hullusti, et ühel hammustas vere välja ja teisel põsele suure jälje. Kasvataja ütleb, et sellele ei eelne mitte mingisugust konflikti teiste lastega. Lihtsalt läheb ja teeb.

Kodus hammustab ta ka teisi pereliikmeid. Oleme keelanud, olen vastu hammustanud, kuid ta ainult naerab ja ei saa nagu aru, et ta midagi valesti teeks.

Teiseks läheb ta täiesti tühja kohapealt teisi lapsi näpistama või pigistama, halvimal juhul ka põskedest või näo piirkonnast. See kõik oli ka enne hoidu minemist, kui saime teiste lastega kokku.

Kas on mingi lahendus, kuidas saaks neid situatsioone ära hoida? Ta on väga aktiivne ja kindla iseloomuga tüdruk.»

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Kindlasti olete vanemana mures, kui saate lastehoiust tagasisidet, et teie 2,5-aastane laps hammustab ja näpistab teisi põnne.

Toote oma kirjas välja, et laps hammustab ka koduseid ning teie seni kasutatud meetodid pole muutust ebakohases käitumises toonud.

Üldiselt on leitud, et lapsed hammustavad, kuna nii saavad nad väljendada endasse kogunenud pingeid ja ärevust. Kui lapse sõnaline võimekus pole veel väga arenenud, pole tal veel sõnu, et väljendada oma vajadusi ning «kehakeeles» öeldu tuleb täiskasvanute poolt n-ö dekodeerida ehk ära tõlkida.Teil on täiesti õigus, kui kirjutate, et peale pahandamist laps naerab, justkui ei saaks aru, et ta midagi valesti teeks. Nii ongi, ta ei tee seda meelega.

Saate mõelda - milline lapse vajadus on katmata? Kas midagi on tema elus liiga palju? Liiga vähe? On see tema viis otsida kontakti? Puudus turvatunde osas? Igatahes tuleb lapse ebakohast käitumist võtta signaalina, et midagi on temaga lahti ja ta küsib teilt oma käitumisega hoopis abi!

Kindlasti ei ole abistav, kui hammustate last vastu - see vaid kinnistab tema käitumist (ema ju teeb ka nii!). Lapsed on kui švammid, imavad endasse kõik vanemate hoiakud, reageeringud, nii kohase käitumise kui ebakohase...

Samuti ei tööta kui pahandate ja riidlete lapsega. Kurjustav vanem on lapsele hirmutav ja pikas perspektiivis hoopis kahjustab vanema ja lapse vahelist lähedussuhet. Reageerida on loomulikult vaja, sest lapsele tuleb anda selge märk selle kohta, milline käitumine on lubatud ja milline mitte. Reageerida tuleb kohe pärast ebasoovitavat käitumist ja oma tegelikke tundeid välja näidates: kui sa mind hammustad, saan haiget! Mulle ei meeldi, et sa mind hammustad – see on valus! Nii väikestele lastele peaksid vanemad näitama oma piire nii kehaliselt kui ka sõnaliselt, st keelavaid sõnu võiks saata sõnu toetav miimika, käest kinni võtmine (kindlalt, rahulikuks jäädes, kuid õrnalt – haiget ei tohi teha).

Kuna teie peres kasvab vahva ja tegus 2,5-aastane põnn, kasutage ja soodustage tema initsiatiivikust - laske end abistada, andke väikeseid kergeid ülesandeid, millega ta hakkama saab (näiteks aitab kapist saia võtta; toob ise oma jalanõud; peseb lusika jne jne jne - väikesed igapäevased tegevused, mis õnnestuvad) - ja tunnustage, andke lapsele palju positiivset tagasisidet minakeeles! Väljendage oma armastust lapsele igapäevaselt, nii sõnade, kui kallistustega, pakkuge tõelist kontakti ja lähedust- siis on suur võimalus, et ebakohane käitumine tasapisi väheneb ning ka taandub!»

Tagasi üles