Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

201 maratoni jooksnud 70-aastane naine: jooksen, kuni jaksan!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Ta jooksis mullu ja tunamullu kummalgi aastal 45 maratoni.
  • Kord talvel jooksis ta kolme päevaga kolm maratoni ühtejutti.
  • Ta ei ole jooksutrenni teinud juba mitu aastat, ainult võimleb.
  • Ta on 70 aastat vana ja lubab, et jookseb muudkui edasi.
Leili Teeväli (nr 355) lõpetamas 2012. aastal Tartus Raekoja platsil linnamaratoni. Toona polnud ta maratonide kogumist veel alustanud. | FOTO: Sille Annuk

Maraton – see peab olema käkitegu. Ega muidu oleks pensioniealine Leili Teeväli suutnud 42 kilomeetri pikkust jooksumaad läbida elus juba rohkem kui kakssada korda. (Nii et, tšikid ja kutid, lõpetage sotsiaalmeedias oma maratonijooksupiltidega kekutamine.)

Eelmisel nädalavahetusel pidid Leili Teeväli lapsed oma ilusad plaanid korstnasse kirjutama. Nad tahtsid emadepäeva puhul talle Tartusse külla sõita. Aga vaat kus ema – tema lahkus emadepäevaks kodunt, sõitis hoopis Riiga. Ei, mitte sellepärast, et pääseda suure seltskonna võõrustamisest. Tal on lapsi kolm ning lapselapsi koguni üheksas; kümnes on siia ilma peagi teel. Ta sõitis Riiga seepärast, et joosta seal maratoni.

Sest Leili Teeväli kogub maratone. Ta on neid läbinud rohkem kui ükski teine naine Eestis. Kaks nädalat tagasi Vändras jooksis ta oma elu 200. maratoni. Riia maraton oli talle 201.

Selle saavutuse muudab veelgi haruldasemaks Teeväli vanus. Ta on pensionär. Aastaid on tal juba 70.

«Kui inimene tahab, ei loe ükski infarkt ega luumurd,» kinnitab Leili Teeväli. «Ei tohi nii mõelda, et mul oli infarkt ja lõpetan elu ära.»

Aga jalad – need kannavad endiselt kindlalt. Põlved, mis paljudel noorematelgi üles ütlevad, on tal siiamaani hästi vastu pidanud. Ka mingeid lihaserebendeid, mis jooksjaid pahatihti tabavad, pole eales ette tulnud. «Räägitakse, et liikumine toodab liigesevedelikku juurde,» lausub Teeväli. «Iga asi tahab liikumist saada.»

Kes teab, võib-olla peitub jalgade teovõime säilimise saladus ka selles, et ega Teeväli ülemäära ega fanaatiliselt treeni. Õigemini, jooksutrenni ei tee ta enam üldse. Käib vaid kaks-kolm korda nädalas maaülikooli spordisaalis võimlemas ja venitamas. Iga kord veidi alla tunni, ei kauem. Pärast teeb väikse sauna. See kõik on ennekõike taastumiseks. «Et end järgmiseks jooksuks koguda,» lisab ta.

Mõistagi, miks ta jooksutrenni ei tee: selleks ei jää lihtsalt aega. Kuidas saakski jääda, kui ta jooksis eelmisel aastal 45 maratoni. Üle-eelmisel aastal samuti 45. Ja üleüle-eelmisel 41. Sügiseti jookseb ta kuu ajaga tavaliselt viis maratoni, mullu detsembris jooksis koguni kuus. Tunamullu läbis ta jõulukuul kolme päevaga lausa kolm maratoni. Tahtis sama korrata ka mullu, kuid kolmandal päeval keeras ilm liiga pakaseliseks. Miinuskraade näitas ligi tosin. «Nii külmaga ei taha joosta,» tunnistab Teeväli.

Tavaliselt kulub tal kaks päeva, et suurem maratoniväsimus liigestest ja lihastest välja saada. Selleks et organismile pikemalt puhkust anda, teeb ta veebruaris neljanädalase treeningupausi. Tegi ka tänavu. Märtsis läbis ta kaks maratoni (lisaks kaks poolmaratoni) ning aprillis neli, nende hulgas Roomas ja Pariisis. Lühemaid jookse, nagu ümber Vaskna, Tamula või Viljandi järve – millest kahel esimesel on pikkust 7,5 ja kolmandal 12 kilomeetrit –, teeb ta kaasa peamiselt treeninguna.

«Kui ma jõuan, mis ma siis ikka teha saan,» vastab ta küsimusele, kuidas ta jaksab. «Ma ei tea, kas see on kaasasündinud omadus või tahtmine.»

Süda annab ohumärgi

Ent tõele au andes on Teevälitki tabanud tagasilöögid. Ja sugugi mitte kerged. Mullu märtsis oli ta sunnitud katkestama jooksu Rakveres. Jõud sai otsa. Hapniku tarbimine oli vilets, nagu talle tundus. Südamesse lõi valu. Hiljem läks ta kodulinnas omal jalal Maarjamõisa haigla erakorralise meditsiini osakonda. Sealt arstid teda enam välja ei lasknud. Jätsid seitsmeks päevaks haiglasse. Noist kolm päeva tuli veeta intensiivravi osakonnas. Diagnoos: ta oli mõni päev tagasi saanud infarkti. Üks südameveresoon oli umbes. Kirurg, kes tegi operatsiooni ja paigaldas soonde stendi, ütles, et jooksmine tuleb nüüd ära lõpetada.

Nädal pärast haiglast välja saamist proovis Teeväli, kas suudab sörkida. Suutis küll. Veel kaks nädalat hiljem ilmus ta juba Viini maratoni starti. «Olin ju end kirja pannud,» põhjendab ta. Tema teine põhjendus: «Eesmärk oli jõuda 200 maratonini, seepärast oli vaja minna.» Selleks ajaks oli ta läbinud maratone ligi 150.

Ta jooksis Viinis vapralt lõpuni. Aega kulus veidi rohkem kui viis ja kolmveerand tundi. «Näe, hakkama sain!» väljendab ta heameelt. Juba nädal hiljem jooksis ta maratoni Hamburgis. Ja tegi seda peaaegu pool tundi kiiremini kui Viinis.

«Kui inimene tahab, ei loe ükski infarkt ega luumurd,» kinnitab Teeväli. «Ei tohi nii mõelda, et mul oli infarkt ja lõpetan elu ära.»

Kui varem, enne infarkti, tegi Teeväli aastas korra koormustesti, siis pärast seda on ta käinud iga poole aasta järel tervisekontrollis. Seal ilmnenud andmed on teda üllatanud: seisund on pärast infarkti koguni paremaks läinud. Enne kerkis pingutades maksimaalne pulsisagedus 138 löögini minutis, aga nüüd küünib lausa 147ni. Sest tänu soonde paigutatud stendile pääseb hapnik kergemini liikvele.

Kips ja astma

Teine tagasilöök tabas Teevälit eelmise aasta oktoobris. Päev pärast Vantaa maratoni Soomes osales ta Aegviidu lähistel maastikumaratonil. Joostud sai tosin kilomeetrit, kui Teeväli jalg jäi soisel maal kinni ning ta kukkus, käed ees, kõhuli. Üks käsi sai kõvasti haiget. Kuid ega seepärast saa jooksu pooleli jätta. Ta võistles lõpuni. Pärast läks jälle omal jalal erakorralise meditsiini osakonda, kus selgus valu põhjus: kodarluu ots oli murdunud. Käsi tuli kuuks ajaks kipsi panna.

Aga nagu Teeväli ütleb: ükski luumurd ei loe. Juba nädala pärast startis ta Amsterdami maratonil. Ühtekokku läbis ta kipsis käega neli maratoni. «Kakssada maratoni oli ju vaja täis saada,» seletab ta.

Viimati, tunnistab Teeväli, oli südamearst, kellega ta konsulteeris, rehmanud: «Ah, sellisega pole midagi teha.»

Kuid ärgu arstid üleliia kartku: Teeväli kinnitab, et hoidub end üle koormamast. Esiteks hoiab teda juba iseenesest tagasi koormusastma. Argielus see ei sega, lausub Teeväli, aga niipea, kui ta pingutama hakkab, ähvardavad hingamisteed tursesse minna. Selle häda vastu võtab ta isegi leevendava aerosooli võistlusrajale kaasa. Astmaprobleem ilmnes tal juba noorena, aga tollal, täpsustab Teeväli, ta rohte ei tarvitanud, lihtsalt hingeldas rohkem.

Selleks et võistlustel mitte üle pingutada, jälgib ta hoolikalt ka südamelöögisagedust. Maratonide ajal hoiab ta pulssi 110–115 löögi vahel minutis. Ta on täheldanud, et niipea, kui pulss läheb 120 peale, tõmbab tal hinge kinni.

Sedasi ei käi Teeväli kunagi võistlustel mingeid tippmarke jahtimas. Tema eesmärk on mahtuda kontrollaja piiresse. Tavaliselt on see kuus tundi. Seni on ta sellega toime tulnud. Isiklik tippmark 3:14.00 pärineb tal aastast 1985, mil Teeväli oli 38-aastane. Huvitaval kombel jooksis ta selle aja sealsamas Vändras, kus jõudis rohkem kui kolm kümnendit hiljem oma elu 200. maratonini. Sedapuhku kulus distantsi läbimiseks üle kahe ja poole tunni rohkem: kirja läks 5:58.15.

Kogumiskirg kogub hoogu

Nooruses, kui Teeväli õppis Viljandimaal Õisu tehnikumis, harrastas ta veidi suusatamist, ning hiljem, töötades Nõo sovhoosis Nõgiaru lüpsifarmis zootehnikuna, lõi kaasa rattavõistlustel. Nii mitmelgi korral võttis ta sadulas mõõtu hilisema kahekordse trekisprindi olümpiavõitja Erika Salumäega, kuid alati kaotas. Seejärel, 90ndail, jäi sportimine üha harvemaks. Käesoleva sajandi esimesel kümnendil ei leia Teeväli nime ainsagi võistluse protokollist.

Ent aastal 2010, mil Teevälil oli vanust 63 ning Eestis hakkas hoogu koguma jooksubuum, ilmus ta uuesti rajale. Jooksis läbi Tallinna maratoni. Aega kulus selleks 4:52. Järgmisel aastal tegi kaasa juba kuuel maratonil ning veel aasta hiljem osales oma esimesel välismaratonil, Viinis. Aeg 4:49.57 andis talle 65-aastaste naiste vanuseklassis lausa kolmanda koha. (Muide, paljusid tulemusi mäletab Teeväli sekundi pealt. «Mul on hea silmamälu,» sõnab ta. «Mul oli matemaatika koolis viis pluss.»)

Maratonide kogumise mõte tekkis Teevälil neli aastat tagasi. Ta käis kevadel Hispaanias teiste Eesti jooksjatega treeningulaagris, kus mainis, et on end juba registreerinud Pariisi ja Hamburgi maratonile, mis toimusid kahenädalase vahega. Ta mäletab, kuidas treeningukaaslased imestasid, mismoodi ta küll kahte nii lähestikku toimuvat maratoni läbida suudab.

«Aga tegin ära,» meenutab Teeväli. «Ei olnud raske. Lihtsalt läksin hurraaga ja tegin.»

Ja sealt see algaski, ütleb ta: tekkis mõte koguda nii palju maratone, kui jõuab.

Järgmisel, 2014. aastal seadis ta eesmärgiks saada elus kokku sada maratoni. Selle nimel tegi ta trennigi, käis nädalas kolm korda sörkimas. Aga mitte rohkem kui kümme kilomeetrit korraga.

2015. aasta jaanuaris Rakveres sai Teevälil sada maratoni täis. «Mul oli nii ülev tunne,» meenutab ta. «See oli väga suur eneseületamine, väga suur saavutus.»

Aga ta ei kavatsenudki peatuda. Jooksis muudkui edasi. Ning veidi rohkem kui kaks aastat hiljem, selle kuu algul, jõudis Vändras oma 200. maratonini. Mis siis, et vahepeal kahtles, kas puus pole mitte haiget saanud. Sealt kiirgas imelikku valu. Tuli välja, et tegemist oli ishiasega. «Hakkasin võimlema ja venitama ning sain end niipalju korda, et enam see häda ei tee,» lausub ta.

Peatuda ei kavatse Teeväli ka nüüd. Emadepäeva maratoniga Riias avas ta oma maratonide kogus juba kolmanda saja. «Jätkan nii palju, kui jõuan,» ütleb ta. «Olen sellega harjunud. Maratonid on mul veres.»

Järgmine suur välismaraton ootab teda Stockholmis.

/ Kristjan Teedema

Karikas ja klaasist tunnustus erakordse saavutuse, 200. maratoni läbimise kiituseks. / Kristjan Teedema

Leili Teeväli medalid elu 50., 100. ja 200. maratoni läbimise puhul. / Kristjan Teedema

Huvitavaid fakte

Kas teate, et Leila Teeväli...

on 70 aastat vana, 61 kilo raske ja 161 sentimeetrit pikk;

on elus läbinud 201 maratoni;

on kolme lapse ema ja üheksa lapselapse vanaema;

läbis nii mullu kui katunamullu 45 maratoni;

on jooksnud kolmel päeval järjest kolm maratoni;

läbis mullu võistlustel 1996 ja tunamullu 2100 kilomeetrit;

isiklik rekord maratonis on 3:14.00;

maksimaalne südamelöögisagedus on 147;

on alates aastast 1983 jooksnud 82 000 km ehk rohkem kui kaks tiiru ümber maakera.

Leili Teeväli kaks aastat tagasi Pärnu maratonil. / Erakogu

Tagasi üles