Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mees küsib: kas on üldse lootust paaril, kel on erinevad töögraafikud ja erinevad vajadused?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Vida Press

«Kas on üldse mingit lootust «normaalset» pereelu elada, kui partneriga on täiesti erinevad töögraafikud ning ka üsna erinevad vajadused koosolemise ja läheduse järele?» uurib mees Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Minu vajadus intiimse läheduse järele on keskmiselt 2–4 korda nädalas. Partneril see vajadus kõigub, aga enamasti on pigem normaalne soov 1–4 korda kuus.

Võiks mõelda positiivselt: tore, et me üksteist endiselt soovime! Aga viimastel aastatel kipuvad negatiivsed emotsioonid positiivset varjutama. Üksindus, kurbus, ebaõigluse tunne, ohvritunne, viha – kõik see koguneb üksiolekuga ning igatsusega ning seguneb kahtluste ja ebakindlusega. Minu rahulolematus omakorda tekitab veelgi enam stressi ja ka süütunnet partneris, mis ei tee meid lähedasemaks.

Olukorda ei tee lihtsamaks ka see, et meil on täiesti erinevad graafikud. mina töötan 9-17, abikaasa töötab 17-23 sest tema kliendid on Ameerikas. Õnneks küll mitte iga päev, kuid üsna tihedad on lisaks ka komandeeringud, kus oleme üksteisest nädalaid eemal. Töö ja need graafikud on miski, mida ei ole võimalik muuta – olen küll ise proovinud teha järeleandmisi alates kolimistest ja vabagraafikuga töötamisest, et aegu veidigi klapitada, kuid ka see väsitab. Ameerikasse kolida ei saa, sest on tarvis hoolitseda ka mõlema vanemate eest.

Partner on andnud mulle tagasisidet, et tegelikult talle tüüpiline abielu ei sobigi. Et ta ei saa kaugeltki neid ootusi täita, mis tavaliselt abielus on. Ta on mul soovitanud tegeleda rohkem karjääriga, et ei oleks «üksioleku» aega ning aega muremõtetega tegelemiseks. Tööl läheb enam-vähem hästi, kuid mure suhte pärast on jätnud jälje igale poole, ka produktiivsusele. Teen töö ära ning olen teadlikult peaaegu iga päeva võtnud ikkagi aega, et olla ka meie lapsega. Kuidagi on ka veel süütunne lapse ees, kes soovib samuti rohkem enda ema näha ning ma ei taha anda põhjust selleks, et ka mind vähe on.

Kuna seksuaalne stiimul aitab mul vähemalt tagada une ja mingigi närvikava, onaneerin iga päev. Samas see kaugendab mind kohati partnerist veelgi, tekitab enesehaletsust ning mu sisehääl ütleb, et ma ju olen väärt paremat.

Tänaseks elame partneri initsiatiivil eraldi – pidevate rahulolematuste ja tülide tõttu, mis häirisid nii meid ennast, aga eelkõige last. Lapsega oleme kordamööda – üks hommikul ja teine õhtul. Koosolemist partneriga on ... minu vaatenurgast üsna vähe. Omavahel kohtume korra nädalas. Vahel saame suhteprobleeme arutatud ning saame siis ka lähedust lubada. Aga kuidagi oleme mõlemad sellest väsinud.

Kaalume nõustamist, kuid ei ole ka sellesse erilist usku. Probleemid jäävad ju samaks ning lõputu heietamine murede üle on mõlemal üle visanud. Oskate midagi soovitada? Eluga kuidagi edasi minna? Täiendav kärgpere teeks kogu olukorda veelgi keerulisemaks.»

Vastab Perenõustaja Hedy Laidre:

«Kirjutasite, et te olete oma partneriga väga erinevad, nii vajaduste osas kui ka abielu/kooselu puudutavate arusaamade osas. Antud hetkel elate te üksteisest lahus, kuid veedate kordamööda lapsega aega. Selline eluviis on teid mõlemaid ära kurnanud ning tekitanud mitmeid lahendamata probleeme. Te soovitegi teada, mida edasi teha ja kas suurte erinevuste tõttu on üldsegi lootust elada normaalset pereelu edasi.

Lootus normaalse pereelu toimimise jaoks on olemas (välja arvatud vägivaldse suhte puhul), kuid sõnapaar «normaalne pereelu» tähendab inimestele erinevaid asju. Mõistan, et ka teie paarisuhtes on teil naisega selles valdkonnas erinevad arusaamad ning seetõttu ka pidevad tülid ja probleemid. Samas jääb mulje, et te pole veel lootust kaotanud ning kindlasti ei näita erinevused seda, et suhe oleks hukule määratud. Oluline on teada, et normaalse pereelu küsimusele saate ainult teie kaks (teie ja te partner) vastuse anda ning kogu efektiivsus suhteprobleemide lahendamise juures sõltub teist endist.

Te tõite välja, et partneri initsiatiivil kolisite lahku – mis selle tegevuse eesmärgiks oli? Anda hingamisruumi? Leida vastuseid? Kindlasti ei tohiks otsust lahku kolimise eest panna lapse õlgadele, sest partnerid vastutavad oma kooselu eest ning laps ei otsusta, mis on mehele-naisele antud hetkel parim.

Suhteprobleemidega paare on aidanud järgmine mõte – kergem on lõhkuda, kui parandada ja selleks, et parandada, läheb tarvis nii mehe kui ka naise panust. Juhul, kui te oma partneriga soovite suhet parandada, kuid nõustamisele ei soovi tulla, siis on olemas efektiivne koolitus just paaridele. See kannab nime PREP-paarisuhte koolitus, kus käsitletakse just neid teemasid, mis teie paarisuhtes kõige enam lahkarvamusi on tekitanud. Seal räägitakse, kuidas taasluua lähedust suhtes ning erinevustega toime tulla. Paarid ei pea avalikult üksteise kohta midagi jagama, kõik toimub kahe inimese enda vahel, koolitajad aitavad lihtsalt kergemini leida teie jaoks olulistele teemadele vastuseid.

Oma kirjas olete te välja toonud, et läheduse puudumine on suurimaks probleemiks ning seetõttu tuleksin korraks veel selle teema juurde.

Ma arvan, et oma sisehäält tasub usaldada ning siinkohal olekski hea teada, mis see «Olen väärt paremat» konkreetsemalt on. Soovitan teil kirja panna, kas paberile või Wordi dokumenti, mida teie antud hetkel vajate. Lihtsalt panna kirja punktidena kõik see, mis mõttesse tuleb ning seejärel analüüsida, mida teie ise selle jaoks ära saate teha. Ja need ülejäänud punktid, mis hõlmavad nii teid kui ka teie partnerit, oleksid just need teemad, mida saaksite hakata omavahel rahulikult koos arutama. Seda muidugi juhul, kui te seda soovite. Siinkohal võiksite mõelda, et see arutamise koht ja aeg peaks sobima teile mõlemale, et te räägite ja kuulate kordamööda, et keegi teid ei saaks segada (telefonid hääletu peale) ning paremini mõjub see, kui kohtutakse neutraalsel pinnal (mitte üksteise kodudes).

Lähedust hindavad mehed ja naised tavaliselt erinevalt. Meeste jaoks on seks ja selle sagedus tugevalt seotud lähedustundega, naistel on lähedus seotud pigem emotsionaalse olemasolemisega ehk oma mõtete/tunnete/rõõmude jms jagamisega. Kuid nii mehe kui ka naise jaoks on lähedus seotud eneseidentiteediga ehk arusaamaga, kes ma eraldiseisva indiviidina olen. Suhtele ei pruugi hästi mõjuda see, kui ennast «ohverdades» luuakse lähedust. Teie partner on andnud tagasisidet, et talle tüüpiline abielu ei sobigi, sest ei suuda tüüpilise abielu ootustele vastata. Pean silmas, et kui teil on teada, mida teie soovite, mida antud olukorrast arvate, millist kooselu vajate ning mida teie partner on valmis teile pakkuma, on võimalik suhtes lähedust tõsta või vastupidi – jõuda arusaamisele, et teie ühine paarisuhe ei toimi ning mõlema jaoks on parim, kui eluga edasi liikuda. Lähedus kasvab läbi vastastikuse panustamise ning selleks, et saaks teisele inimesele panustada, tuleb alustada iseendast.

Soovin teile ja teie partnerile rahumeelseid läbirääkimisi teie ühise tuleviku osas!»

Tagasi üles