Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jüri Kolk: usaldusloto

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Kolk. | FOTO: Sille Annuk

Läksin Balti jaama, panin sõprade-tuttavate jaoks pakiautomaati paar raamatut. Omniva automaat muidugi tõrkus, aga pikema jamamise peale ja pahase klienditeenindaja abiga sai kõik joonde. Eks ma olin ise koba, aga teatud määral tõrkus ka masin. Õnnitlesin ennast, et suutsin mitte hakata klienditeenindaja kallal torisema, et jäin sõbralikuks. Noh, see selleks. Igatahes kulus mul seal omajagu aega ja sel hetkel, kui valmis sain, astus minu juurde üks mees. Tundsin, et sattusin jamasse – kui oleksin kiiremini hakkama saanud, siis oleksin pääsenud. Viivitus oli nagu saatuse sõrm. Mees oli väikest kasvu, mustasilmne ja abipaluv.

«Teate, mul on probleem,» ütles ta. Probleem seisnes selles, et keegi võimur oli tema kontolt mingi summa arestinud. Ilmselt ebaõiglaselt, sest ta oli võimurile helistanud ja talle olla lubatud, et raha vabastatakse homme. Aga mis sellest abi! Homme on hilja! Tema tuli ju linna äri tegema (äriskeemi ma teile edasi ei räägi), aga kuna tema raha arestiti, siis jääb sõit katki. Sõit jääb katki ka otseses mõttes – ta ei saa isegi koju tagasi, sest bensiin on otsakorral. Noh, tavaline petuskeem, ütlete teie. Väga võimalik, aga teate, ma andsin talle lõpuks soovitud summa. Olen seda varemgi teinud, alati jutu eest, mis on mingis mõttes hea. Kusjuures, alati lubatakse tagasi maksta. Olen pakkunud, et võtku niisama, aga seda ei kannata küsijad välja. «Ei, mis!? Ma maksan kindlasti tagasi,» hüüavad nad. «Lihtsalt selline rumal olukord, mõistate, praegu on hädasti abi vaja. Aga raha lihtsalt vastu võtta, see ju ei sobi!»

Muide, see vastus ärritab mind. Kui nad algusest peale mõtlevad mind tüssata, minult raha välja petta, siis miks nad ei võiks võtta seda valelubadust vastu andmata? Äkki kardavad, et mõtlen viimasel hetkel ümber ja keeldun aitamast? Hüüan võidurõõmsalt, et ahhaa, vahele jäite, te ei kavatsenudki tagasi maksta!?

Jah, olen alati pidanud võimalikuks, et komistasin sedapuhku aumehele. Suur ei ole see usk olnud, aga päris välistanud olen selle vist ainult ühel puhul. Ja küllap lootsin ka siis kuskil südamepõhjas natuke.

Igatahes otsustasin kunagi ühe sellise katsetuse ajal, et midagi ma ju ikkagi ka võidan. Näen huvitavaid kodanikke praktiseerimas oma parimaid müügivõtteid – võhivõõrast rahast loobuma veenda ei ole lihtne. Ühtlasi saan mängida endaga ennustusvõistlust – kas laenuks antud summa makstakse tagasi? Seekord arvan, et mitte, aga miks mitte loota!

Üks lisaväärtus on selles lotos osalemisel igatahes veel. Kunagi võin ma sellest ju loo kirjutada. Näiteks novelli. Saan neid värvikaid persoone pikemalt kirjeldada, mõtlen midagi ise juurde, kirjutan kõik tegelikkusest pöörasemaks ja ka olemuslikumaks. Kes see oli, kes ütles, et kirjanikuga ei saa midagi halba juhtuda, sest tema jaoks on kõik aines? Mina päris nii ei arva, aga see selleks.

Andsin raha, kuulasin ära veel viimased lubadused-kinnitused ja hakkasin astuma. Koduteel, oh üllatust, sain jumaliku näpunäite. Nimelt nägin kaugelt Postimehe toimetajat, sedasama, kes küsib minu käest teinekord laupäevase lehe jaoks lobajuttu, ja otsustasin, et kogutud materjali võib kasutada juba kolumni kirjutamiseks, miks mitte!

Igati kordaläinud päev, ma ütlen. Muidugi on kõik veidi ilusam, kui see konkreetne tüüp minu usaldust väärima juhtub. Seni on raha leidnud tagasitee neljast katsetusest ainult ühel, ja seegi on, oleme realistid, üle ootuste hea protsent. Igatahes, ma ei kahetse. Teisest küljest, ega ma nüüd niipea järgmisele võõrale ka võimalust ei anna, ärge mitte proovigegi. Ja veel: küsi endalt, tumedasilmne tundmatu*, kas viisteist eurot on väärt usaldamatuse süvendamist meie niigi lõhestunud ühiskonnas?

*Tumedasilmse tundmatu nimi on autorile teada.

Tagasi üles