Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eva Herrera: kas tõesti on õed arstidest lollimad?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Eva Herrera

12. mail 1820. sündis Florence Nightingale. Tema kui õenduse rajaja sünnipäeval, tähistatakse igal aastal sel päeval rahvusvahelist õdede päeva. See on ilusa mõtte ja sisuga päev. Natuke on see alati ka minu päev. Õendus on mu südame sees ja südame peal ka. See on nii minu olemuses, et ma ei oska seda lahutada õpitud erialaks, tööks, kutsumuseks ja iseendaks. Kunstnik ja õde Eva Herrera kirjutab, miks õed on olulised.

Kuigi ma hetkel õena ei tööta, siis olen ma õde. Ma näen ja tajun maailma õe silmade läbi. Seda ei muuda mitte miski. See on sedavõrd oluline teema minu jaoks, et mul on isegi oma blogis eraldi kategooria «tervishoid», mille alt leiab erinevaid teemasse puutuvaid postitusi.

Täna soovin ma teile rääkida õendusest. Miks nii? Oma olemuselt on õeks olemine väga sarnane emaks olemisele. Sa hoolid, hoiad, kuulad, mõistad, tead, oskad, otsid lahendusi ja leevendust, lohutad, aitad, motiveerid, annad nõu, õpetad ja teed seda vajadusel kümme, sada, tuhat korda. Kui vaja siis uuesti ja uuesti. Sihti ja lootust ja usku kaotamata püüad sa ikka patsiendile toeks olla ja aidata tal säilitada või püüelda parema elukvaliteedi poole. Sa oled õde ja see on sinu professionaalne olemise viis.

Ma olen täiesti kindel, et teil kõigil on elu jooksul olnud mingisugunegi kokkupuude õdedega. Pereõega? No selle õega, keda te oma perearsti külastades rohkem või vähem kohanud olete. Kooliõega? Täiesti tervena doonorina verd andes? Kiirabilises situatsioonis? Üsna tõenäoline, et selles kolme-neljapealises seltskonnas oli vähemalt üks õde. Ja kui te haiglas olete olnud, siis olete te arvatavasti õdesid rohkem näinud kui arste. Ma tean, et vahel on pilt liiga kirju ja kõik see kamp läheb segamini. Eriti õed ja hooldajad ja abilised omavahel. Kes on kes ja kes teeb mida? Kui kauem haiglas viibida, siis saab pilt selgemaks, aga patsiendi seisukohast on kindlasti toredam pigem jätta endale see segadus kui kauem haiglas olla, eks?

Kui arst tegeleb haigega, tema haiguse ja raviga ja patsient tegeleb tervenemise või tervistumisega ning patsiendi lähedased tema toetamisega, siis meie, õed, oleme (vähemalt haiglas) suuresti selle meeskonnatöö sõlmpunkt. Samuti perearstikeskuses krooniliselt haigete jälgimisel ja veel paljudes muudes olukordades. Miks nii? Sest meie, õed, oleme patsiendile enamasti kõige lähemal.

Kes need õed siis tegelikult on?

Tegelikult on termin «õde» segadusse ajav? No et siis ikka kelle õde? Jah, vanasti oli õdede ametinimetus medõde ja kuigi see lihtsustas selget arusaamist, siis kaasajal on korrektsuse huvides see «med» osa, mis viitab meditsiinile, eemaldatud, sest õde ei ole meditsiinitöötaja, vaid tervishoiutöötaja. (Olulise erandina saab välja tuua hübriidnähtuse nagu erakorralise meditsiini õed, kes ujuvad enda professionaalsete vajaduste piires osavalt ka meditsiini sügavas vees). Ja õed ei ole lihtsalt arsti abilised.

Sisuliselt ilmneb selle nimemuutmise taga selgelt ka põhimõtteline vahe arsti ja õe vahel. Arst on meditsiinitöötaja, kes enamasti tegeleb haigete, nende kaebustega ja haiguste põhjustega ning selle põhjal diagnoosib ja ravib. Õde on tervishoiutöötaja, kelle ülesandeks on inimesel aidata tervist ja elukvaliteeti hoida, säilitada, seda edendada, vajadusel taastada ja ideaalis ennetada haigestumist. Inimesekeskselt, koostöös inimese endaga.

Arvamusi, kogemusi ja suhtumisi õdedesse on väga erinevaid. Kindlasti on teie seas neid, kes on õdedele lõpmata tänulikud ja ka neid, kes neist midagi ei arva. Ka selle loo kirjutamise käigus kuulsin ma lugusid, kus erinevad õed on teinud asju, mida nad teha poleks tohtinud ja jätnud tegemata asju, mida oleks pidanud tegema. Uskuge, ma tean õenduse köögipoole hämaratest nurkadest palju. Nii patsiendi, lapsevanema, lähedase, kõrvalseisja kui ka kaastöötaja mätta otsast. See on tuline, vahel vägagi hirmu ja valu täis teema, aga sellest ma täna rääkida ei taha.

Kes see õde selline siis ikka on?

Mõnele kangastub nüüd pilt vanadest sõjafilmidest, kus veriste valgete põlledega õblukesed halastajaõed poolt valimata haavatud võitlejaid põetavad, neid lohutavad ja piiratud võimaluste piires nende valu ja vaeva püüavad vähendada. Nunnalaadne hea haldjas või ingel, kes inimesi teispoolsuse piirilt tagasi toob on muidugi ilus kujutluspilt ja eks see omal moel on ka õe baasolemuse alustala – hoolimine ja soov aidata ka siis, kui rotid on laevalt juba vehkat teinud. Aga kaasaja tsiviilkontekstis on see ehk veidi äärmuslik ja ülemüstifitseeritud.

Aga kuidas on kujutluspildiga trippsukastatud minikitliga näitsikust, kelle punnis rind pungitab plahvatusohtliku nööbi taga? Kena märg unelm või võõristav kuvand, mis tõestab, et ega need õed ikka tõsiseltvõetavad pole? Kindlasti nad flirdivad iga meesarsti ja meespatsiendiga? Kust selline ettekujutus üldse pärineb? On see üldse õdedest või pigem ühe teistlaadse tööstuse võõrdunud viljake, et elavdada veidraid fantaasiaid? Uuhh, kõik need erutavad protseduurid?

Või pärineb see väärastunud pilt mingist veidrast soovist mõista, mis selle valge kitli või pidžaamalaadse ürbi all ikka tegelikult on? Ma ei näe sellel pildil suurt midagi ühist praktilise õendusega, aga millal iganes ma omal ajal mainisin, et ma õeks õpin või juba õde olen, siis see õnnis ja kavala silmapilgutusega «uuhhuuu!» oli meesterahvaste suult kiire tulema. Vaevalt nad mind endale klistiiri tegemas ja kateetrit paigaldamas ette kujutasid?

Muide, mind on alati paelunud küsimus, miks jätavad meessoost õed inimestele reeglina targema ja pädevama mulje. Vahel täiesti teenimatult. Kas eksootika müüb ja toidab seda ideed kujutelm, et äkki nad ikka õpivad veel arstiks? Mehed on kuidagi targemad kui naised? Ja samas, mis on vahet naissoost arstil ja naissoost õel? Arusaadav – üks on targem kui teine? Üks on teisest mitu kasti kõrgemal? Tegelikult ju nii ei ole, aga kust pärinevad need juurdunud arvamused?

Suure Aasta Ema tormi sees toodi mitmel korral eraldi välja, kuidas arstidest emad on kangelased, sest neil on pikad ja rasked valved ja öövahetused, liiga sageli pole nende lastel võimalik perega koos nädalavahetusi ja pühasid veeta ja kogu see koormus ja vastutus ja õppimine ja ka teadustöö. Ma olen nõus, kahtlemata on nad kangelased. Aga mitte grammi võrra enam kui õed või politseinikud või päästetöötajad-korraldajad. Kas ja mille poolest õed erinevad arstidest töösituatsioonis? Heidame korraks pilgu haiglasse, mõnda veidi intensiivsema eluga osakonda:

Tugevad, vastupidavad, inimesest ja tervisest hoolivad on mõlemad. Nende ühiseid supervõimeid nagu seada patsiendi vajadused enda omadest kõrgemale, kannatlik meel ja võime taluda tunde pissihäda ja janu ja nälga ja painavat väsimust ja muret enda kodus üksi ootavate laste pärast ja veel väga paljut muud, pole vaja vist eraldi hakata välja tooma? Nad on samal rindel, samal eesliinil. Koos. Veel enam, olenevalt osakonnast ja töö iseärasustest õnnestub mõnel arstil (kui pole uusi patsiente ja kriitilisemaid hetki) öösel rihm veidi lõdvemaks lasta, kui õde samal ajal reaalselt osakonnas patsientide kõrval püsib. Vastutavad oma töö eest kumbki ise. Nende tööülesanded on lihtsalt erinevad. Seal ei ole võitlust ja võistlust, seal on koostöö ja usaldus. Ideaalis. Kui pole, siis on veel keerulisem.

Ma olen endamisi haigla struktuuri ja ka iga osakonna tööd eraldi alati laeva ja selle meeskonnaga võrrelnud. Kapteni tütrena on mul hea ettekujutus töökorraldusest ja käsuliinist laevas. Pilt sellest, kuidas see toimib ja kuidas see ei toimiks. Mu isa oli suurepärane juht, juhendaja ja õpetaja ja ma oskan head juhtimist kõrgelt hinnata. Koosluses, kus igal ühel on oma ülesanded ja teineteise panust ja tööd hinnatakse ja sellest peetakse lugu, asjad toimivad. Niisama kamandades, ennast paremaks ja targemaks pidades jääd sa väga üksi ja pinged viskavad kõik väärtusliku üle parda – nii need asjad ei toimi. Mida teeks kapten, kes on kõigist enam koolis käinud ja omab ehk ka kõige suuremat kogemust, ilma tüürimeeste, mehhaanikute, madrusteta? Pisema lootsikuga saaks ehk hakkama, kui ta ei ole unustanud, kust ta kunagi alustas. Ka kirurg saab vajadusel pisemate asjadega päris üksi ja ilma abita hakkama, aga suuremate asjadega? Patsiendi hilisema pideva jälgimise ja valu leevendamisega? Kümne patsiendiga korraga?

Süsteem toimib õlitatult, kui arst keskendub oma ülesannetele, õde ja hooldaja omadele, labor ja röntgen ja sterilisatsioon ja köök ja pesumaja ja apteek ja kes kõik veel omadele ülesannetele. Nad kõik on olulised mutrid ja hammasrattad suures süsteemis, kes ei saa teineteiseta toimida ühtse meeskonnata patsiendi hüvanguks. Ja teate, mis kõige olulisem on? See, et ka patsienti nähakse selle meeskonna võrdväärse osana. Ilma patsiendita poleks seda meeskonda ju vajagi. Patsient, õde ja arst moodustuvad koos selle tiimi tuumiku. Igaüks neist vastutab oma osa eest. Patsiendikeskne õendus ja vajadusel/võimalusel ka perekeskne õendus (kus kaasatud on ka lähedased ja mitte ainult laste puhul) on olulised terminid, mis kaasajal ei tohiks enam jääda kumedalt kõlavaks sõnaks, mida praktikasse ei rakendata. Need on terminid, mida ka patsiendid teadma peavad, et mitte jääda kõrvaltvaatajaks või eemaletõugatuks.

Mitte keegi ei saa patsienti sõrmenipsust vastu tema tahtmist ja tema osaluseta lihtsalt terveks teha. Tema enda panus tema terveks saamisesse ja taastumisse ja tervise hoidmisesse on hindamatu ja selles tema meeskond teda igaüks omal moel toetabki, et inimesele võimalikult tema iseseisvus ja enese reguleerimise oskus kaasa anda. Kui arst tegeleb haigega, tema haiguse ja raviga ja patsient tegeleb tervenemise või tervistumisega ning patsiendi lähedased tema toetamisega, siis meie, õed, oleme (vähemalt haiglas) suuresti selle meeskonnatöö sõlmpunkt. Samuti perearstikeskuses krooniliselt haigete jälgimisel ja veel paljudes muudes olukordades. Miks nii? Sest meie, õed, oleme patsiendile enamasti kõige lähemal. Meil on oskused ja teadmised arsti korraldustele ja enda ettevalmistusele vastavalt patsiendiga tegeleda. Me näeme, jälgime, hindame ja dokumenteerime. Oluline on meeskonna koostöö ja suhtlus ja infovahetus.

Kõlab ju julgustavalt ja kindlust tekitavalt?

Ja nüüd kukume korraks koos robinal õdede reaalsesse ellu, et elamise hulluse, hirmu ja valu keskelt taas tagasi päikese kätte ronida.

Olete valmis?

***

«Ahh… kes mina siin olen?» turtsatab nooruke õde tüdinult ja nõksatab alalõuaga arsti kabineti suunas, «nemad kuulavad ju ainult jumalat!»

«Nemad», on see nihelev pingitäis seal kabineti ukse taga, kes iga kord, kui uks paotub või keegi liigub, surikaadi (Suricata suricatta) kombel kaelad õiele ajab ja meeskondlikult samas suunas piidleb, et äkki nüüd, äkki nüüd, äkki ometi nüüd on tema korda «tarkuse ja tervise väravast» sisse astuda. Vähemalt ühega neist ootajatest seal võiks tegeleda ja vajalikku nõu anda seesama õde. Aga ei, sest tema on ju ainult õde ja mida tema ka teab! Teab ju küll, aga patsient pani ta ennist paika, et ei, tema kuulab ainult seda, mida arst talle ütleb.

Paar aastat tööpostil ja sära silmadest on haihtunud. Mõni peab kauem vastu. Mõni palju vähem. Mõni peab väga kaua vastu, aga neil igiõdedel on mingi maagiline võime ignoreerida ja olla mingis täiesti omas dimensioonis tundmata, et keegi neid mingisse maa-alusesse kasti tahab toppida. Need on ühed ilusad ja vinged erandid, kes jaksavad ja viitsivad ja on alati olemas. On nii nagu neilt oodatakse – sõbralikud, tähelepanelikud, hoolivad ja tehniliselt osavad. Paljud teised, kes on samuti empaatilised ja tehniliselt pädevad, seda aga ei suuda ja neid puudutab valusalt, kui neile öeldakse: «Mida sa ka tead, sa oled ju ainult õde!»

Ja siis sa küsid endalt: «Kes, ma, õde, selline siis üldse siin olen? Miks ma siin olen? Kelle või mille jaoks ma siin olen?»

Mõne jaoks oled sa ei keegi. Arst on ka ehk loll ei leia ravi ega paku leevendust, aga no see õde on ju puhta loll. Või okei, sa oled vastuvõtulaua töötaja, patsiendikaardi otsija, saatekirjade printija ja KUI arst käsib, siis sa võtad mult verd, mõõdad-kaalud ja teed ehk ka EKGd. Perearstikeskuse patsiendi jaoks oled sa tühipaljas tehniline töötaja ja arsti abiline. See on ju ometi alati nii olnud? Miks nii? Sest arstid käivad koolis ja õpivad, mõtle, kui mitu aastat! Nad on targad, me kõik teame kui keeruline on arstiteaduskonda sisse saada, nad peavad olema väga targad. Ja nemad teavad haigustest ja tervekstegemisest kõike. Aga õde?

Bhõhh… tema on tore näitsik, kellel mõistusega pole võib-olla eriti vedanud, tea, kas ta abielus ka on? Kindlasti on siit endale mõne mehe hoovi meelitanud. No hea, et tal niigi hästi on läinud, et teda siin peetakse, eks ta lõputunnistus oli ka ehk kehvake ja ega seal medkoolis peagi ju suurt midagi õppima või pole tal iseloomu ja ambitsiooni, et saada arstiks. Hea õde on see, kes kuulab hoolega, mida arst ütleb ja aitab teda lihtsamates asjades. Ega see arst ju ka kõike ei jõua, KUIGI, mulle meeldiks, kui ma ei peaks oma aega raiskama selle õe juures käimisega, ma ei tea, miks arst mind tema juurde saadab, mulle piisab arstist ju täiesti… äkki ma ei meeldi oma arstile? Ja kui see õde isegi midagi ütleb, siis ma pean seda ikka arsti käest üle küsima, kas ikka on nii. Vahel teeb kohe viha, et see kuri lõukoer seal telefoni otsas minu ja arsti vahel on ja kõike teada tahab enne, kui mul arstiga rääkida laseb. Kui laseb, jube mõrd! Milline ajaraisk, miks ma ometi otse arsti juurde ei pääse. Vanasti oli ikka palju lihtsam, siis need õed endast nii palju ei arvanud, vaid tegid seda, mida neil teha kästi…

Ja veel mõned konkreetsed näited patsiendi ja õe suhtlusest ja patsiendi muul viisil avaldatud mõtetest perearstikeskuse ja polikliiniku eriarsti õekabineti igapäevasest elust:

«Miks te minu käest neid küsimusi küsite? Ma lähen kohe nagunii arsti juurde ja räägin temaga.»

«Te ainult raiskate mu aega või püüate luua illusiooni, et kui ma siin pool tundi istun, siis pole mul vaja arsti ukse taga nii kaua oodata?»

«Mis see teie asi on, kas ma suitsetan või joon või palju ma kaalun? Need asjad ei puutu teisse ja kui mul mure on, siis ma räägin sellest ise ENDA arstile.»

«Teie (ehk siis õe) asi on teha nii nagu arst käskis.» – Patsient tuli arsti kabinetist paberiga, kus oli kirjas, mida õde tegema peab, mustvalgelt. Kuigi patsient sai seda ka ise lugeda, siis teda informeeriti suusõnaliselt vaid ühest protseduurist või ta ei kuulnud / ei saanud aru / unustas ära, et tegelikult oli vaja teha ka teine protseduur. Ajakulu? Närvikulu? Rumal õde, kes soovis teha isetegevust?

«Miks te mu rõhku jälle mõõta tahate? Arst juba mõõtis mu vererõhku eelmisel nädalal!»

«Andke mulle see glükomeeter, ma lähen arsti juurde ja ta seletab mulle, kuidas seda kasutada.» – Kuigi eesmärk on, et õde annab glükomeetri ja õpetab patsienti seda ka kasutama.

«Sa EI OLE arst! Mina räägin ainult arstiga.»

«Te olete ju õde, mida teie ka teate?!»

Ja nii edasi…

Kusjuures kirjeldatud laused pärinevad kohtadest, kus nii õed kui arstid üksteist austavad ja teineteise tööst ja panusest lugu peavad ja arstid ei kahtle õdede võimekuses hetkekski. Nad sooviksid pigem, et õed palju enam end iseseisvalt rakendada saaksid patsientide käekäigu jälgimisel, nõustamisel ja õpetamisel. Need arstid teavad, et õed omavad selleks ettevalmistust ja oskusi, aga patsientide ühte jumalusse uskumise barjäärist ülesaamine on see, mis asjad uppi lööb. Liiga sageli kahtlevad patsiendid õdede pädevuses ja kiires töötempos pole arstil enam mahti hakata inimest veenma õe professionaalsuses ja õel endal ei ole sageli võimalustki ennast tõestada ja seal ta närtsib ja kustub.

Tore õde on, oskab hästi verd võtta, aga mida teab tema glükomeetritest, kui isegi mina (patsient) ei tea? Aga äkki teab? Äkki teab sellest konkreetsest glükomeetrist isegi rohkem kui perearst? Tundub võimatu? Uskumatu? Kõige kurvem ongi see, kui õele isegi võimalust ei anta. Vaevalt arst kedagi niisama suusoojaks ja patsiendist vabanemiseks õe juurde saadab. Ju ta ikka teab, mida ta teeb ja miks.

Ma usun, et neist eelpool väljatoodud mõtetest piisab, et anda edasi emotsioon, miks koolist särasilmsena tööpostile asunud õde, kes on uskunud, et ta suudab anda oma panuse perearsti ja tegelikult ka tema enda, kui pereõe, patsiendinimistusse kuuluvate inimeste tervise hoidmisesse ja nende paremasse tervislikku elukvaliteeti, tasapisi seesuguste suhtumistega vastamisi seistes kustub. Murdub ja muutub ükskõikseks, loobub või lahkub.

Iseteadvuse ja julguse areng saab kiirelt kriipsu peale, kui üldsus sulle sisiseb, et sa oled ei keegi ja mida sa ka tead. Pole kahjuks kõik õed hoitud ja toetatud ka arstide poolt ja siis on närtsimine või põgenemine vältimatud. See teeb kurvaks ja… mis seal salata, teeb ikka vihaseks ka.

Ja ei ole nii, et ainult vanemad inimesed on kinni oma suures arstiarmastuses ja -usalduses. Ka nooremad ja paraku kipuvad nemad «teadlike klientidena» isegi häälekamalt nõudma arsti ja vähem lugu pidama õest. Või siis mitte kellestki.

Ma olen paaris FB grupis, kus on koos oma laste tervise ja heaolu pärast muretsevad lapsevanemad, kes saatusekaaslastega oma kogemusi jagavad ja enamasti ka head nõu, toetust ning lohutust leiavad. Kogemused liidavad. Mille peale mul aga iga kord sees keema läheb, on see, kui keegi julgeb ilmselt alusetult õdedesse ja ka arstidesse üleolevalt suhtuda ja väita, et «mida need lollid ka teavad» (no et tema teab paremini?). Muidugi on emad oma laste heaolu nimel võitlusvalmid, vahel õigustatult, vahel aga teevad viha, hirm ja viitsimatus süveneda nad pimedaks.

Kui ühe Tallinna perearstikeskuse aadressil hakkas ühelt emalt tulema vaid äärmuslikult negatiivset infot ja kõik olid seal nii üdini lollid ja tegid kõike valesti ja samas tema detailset olukorrakirjeldust lugedes kujunes minul selge pilt, et jah, hetkel on lapsega kehvasti, aga seda ei saanud ei arst ega pereõde ette näha. Pakkusin talle, et võtku nendega otse ühendust ja rääkigu ära enda mure ja etteheited neile ja kui nad ta siis kukele saadavad, siis ok, reageerigu, aga andku inimestele võimalus asju selgitada ja vähemalt näha tagantjärgi tervikpilti. Kui nad ka eksisid, siis see on siin, nüüd ja praegu ju õppimise ja arenemise koht.

Aga ei…

«See õde on loll nagu lauajalg. Mitte keegi seal keskuses ei kuulanud mind, et lapsega on asjad valesti! Ma ju ütlesin neile!» – see oli tema peamine etteheide keskusele. Ema süda ja sisetunne on kahtlemata olulised suunanäitajad, mida alahinnata ei tohi, ma tean seda oma võitluste foonil liigagi hästi, aga oma ahastuses ja abituses lohutust leidmata lihtsalt lahmida ja süüdistamise pärast süüdistada, et kergem hakkaks? Teeb see lapse võluväel terveks? Poleks laps siis haigeks jäänud?

Teiste ägestunud emalõvide mahitusel tegi ta oma pimedas vihas avalduse. Kerisele vett visata on mugav, kui ise laval ei istu. Anna aga minna, tee nad maatasa! Ja kaebus ikka terve keskuse kohta. Hiljem jagas ta oma ärategemise võidurõõmu meie kõigiga, kuidas ta nüüd maailma parandas ja kuidas nad nüüd oma kohalt lendavad. Muigasin vaid mõrult, et nii palju ongi mõnele õnneks vaja ja ta isegi ei tea, et tegelikult ei muutnud ta mitte midagi muud, kui häiris mõne inimese peensusteni paigas töögraafikut ja tegi inimestele oma lahmimisega haiget. Ma olen nõus, et on olukordi, kus seesugune pealehakkamine on igati õigustatud. Aga mitte alati. Eriti kui vahele on jäänud üks väga oluline lüli – otsene suhtlus ja tagasiside.

Ja teine näide veel – alles hiljuti juhtus, et inimene otsis lapsele ühes kindlas osakonnas uut raviarsti, aga keegi talle kedagi soovitada ei osanud. Ma siis pakkusin, et kui soovitusi ei tule, siis näiteks minu jaoks on sellises olukorras loomulik võtta ühendust vastava osakonna õendusjuhiga ja talle põgusalt teemat tutvustades küsida soovitusi arsti valikul. Ise õena osakonnas töötades teadsime me alati, kes arstidest tegutseb rohkem mis valdkonnas ja kelle poole on oma konkreetse murega parim pöörduda. Arstid ja õed töötavad nii tihedalt koos, et nad teavad neid asju ja seesugune neutraalne nõu võib objektiivselt paremate tulemusteni viia.

Mõistagi ei toimi selline lähenemine igas haiglas ja osakonnas, aga ma püüdsin ennast isiklikult antud teemast eemale hoida ja jätsin targu mainimata, et ma tunnen juhtumisi selle osakonna hingeelu ja õendusjuhti väga hästi ja tean, et ta kindlasti aitab inimest palju enamas kui vaid arsti valikul. Aga… ma sain oma soovituse peale vastuseks hoopis irvitavalt: «Kas ükski nn õde ütleb, et oiiii ärge selle arsti juurde küll minge, ta on viimane lollpea?»

Ma rohkem ei osanud enam midagi soovitada. Aga ehk mõni teine, kõrvaltvaataja, noppis selle mõtte üles ja pani kõrva taha.

***

Tulihingelisena Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õeks õppides ja Eesti Õdede Liidus aktiivselt tegutsedes, haiglas ja kiirabis töötades, õena ka Tervise Arengu Instituudi ja Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühinguga koostöös koolitades, nõustades ja õpetades, omades Eesti Punase Risti esmaabikoolitaja tunnistust ning asjas üle pea sees olles, moodustab mu FB sõpruskonnast vaat et pool õdedest-ämmaemandatest, neist, kes õdesid õpetavad, hooldajatest, arstidest, parameedikutest, kiirabitehnikutest ja -autojuhtidest. See on üks tahk minu maailmast ja see on mulle püha. Ma usun sellesse ja ma orienteerun selles ja kui keegi tuleb mulle isepandud diagnoosi ja kärssavate emotsioonidega alusetult ütlema, et tema arst on loll ja õde on veel lollim, no et vahi lolle, siis vabandust, mul on selle asja kohta ka üsna oma ja päris okkaline arvamus.

Muidugi on ka õdede seas igasuguseid. Ka totusid. On ka arstide seas. Igal ametipostil kohtab inimesi, kes sellesse ametisse kuidagi eksinud on ja ühel või teisel või mitmel viisil ei sobi ja seal ehk isegi olla ei tohiks. Lisaks veel inimlikud eksimused ja nende mittetunnistamine, mis ka vahel hoogsalt õli tulle valab. Aga see pole tänane teema.

No ja ega siis mõne arvates ainult õed lollid pole. Mõne inimese jaoks on ka arstid või valdav enamus neist ka lollid ja isegi pikad kooliaastad pole nende rumalust rikkuda suutnud. Sest nad ise on ju kõige targemad ja teavad kõike ja arstilt on neil vaja vaid teatud uuringute saatekirja ja retsepti teatud ravimile? Eks nad ju ise teavad kõige paremini. Aga mida see õde veel tahab? Ka tähtis olla? Ja kui juba arst on loll, siis ega see õde saa parem olla. Sageli läheb neil kehvemini täiesti teenimatult ja ilma, et keegi tegelikult nende oskustesse ja võimetesse ja kvalifikatsiooni üldse süveneks. Asjatundmatuna on ikka jube äge oma hinnanguid anda ja meie suure sõnavabaduse maailmas vahel ka täiesti alusetult mustata neid, kes seda kuidagi ära pole teeninud. Paratamatus? Minu arvates ebaõiglus.

***

No olgem ausad, eks need suhtumised, iseäranis õdedesse, kes veel paar aastakümmet tagasi «lihtsalt medõed olid» (kuigi ka siis eksisteeris iseteadlikke ja oma peaga mõtlevaid ja tegutsevaid õdesid), saavad alguse iganenud arusaamadest, lastetoast ja inimesest endast. Teate ju küll neid, kelle jaoks on ka iga poemüüja loll lammas, kes isegi triipkoode üles ei leia ja arvutil enda eest arvutada laseb. Võiks ju ütelda, et kõik on kinni inimese enda kompleksides ja liigses teravuses otsida teiste vigu ja soovimatuses enda omasid tunnistada. Aga kui poemüüjaga saab suhe suhteliselt mitteisiklikuks jääda, kui ta just raha liiga vähe tagasi ei anna, siis… meditsiini- ja tervishoiuvaldkonnas on see alati lähemalt või kaugemalt isiklik.

Inimeste suhtumist kujundavad kõige ehedamalt hirm ja valu. Kui nendega tullakse toime ja need võetakse ära või maandatakse, siis on lootust, et suhtumine on hea. Kui ei, siis võib see olla säde, mis süütab terve küla, sest hirm toidab hirmu ja mõistmiseta on valu üksinda palju koletum taluda. Sellega on raske elada ja sealt kasvavad välja vastumeelsus ja üleolevus ja õigus öelda valimatult ka kõiksugu asjasse mittepuutuvaid asju. See on mootor, mis käivitab paljut ja teisi siunates, halvustades, nende suutmatuse peale või üle kaeveldes ja kaevates saab enda ebamugavust kuidagi petlikult ja näiliselt natuke ehk leevendada.

Lisaks patsiendikogemusele on inimestel ka silmad ja kõrvad ja sisetunne, millega püüda kinni signaalid, mis peegeldavad teiste sama meeskonna spetsialistide arvamust õdedest. Kui ikka üleolev arst õdede peale vaid karjub ja nendega õiendab, siis ju on need õed ikka jubelollid? Või äkki on asi hoopis arsti isiklikes pingetes? Ei-ei, ju need õed on ikka ka põhjust andnud, sest minu peale see ilmatuma meeldiv doktor küll kunagi ei karju. See pall on kiire veerema minema. Millises suunas tahes. Õiges või vales. Peamine, et veereb. Koostööle hinnangut andes ja killukesi kokku kogudes pole keeruline kujundada kuvandit õdedest ka eemalt ja kõrvalseisjana, külastajana, telefoni teel kellegi teise muljeid kuulates. Olgu siis head või halba, kahtlast või pädevat. Perearstil pole sageli võimalust patsiendi arvamust õest rohkem kujundada, kui verbaalselt teda julgustada ja kinnitada, et tema õde on väga pädev. Praktiline kogemus tuleb juba individuaalselt. Kui õele antakse võimalus end tõestada.

Haiglas on arstide õdede mängumaa osakonniti väga erinev. Mõnes on koostööd rohkem, teises vähem. Ühe haigla lõikes võib leida osakondi, kus õed on arstide kõrval võrdväärsed partnerid, ühe meeskonna väärtuslikud liikmed, kel igal ühel on oma kindlad ülesanded, info liigub ja asi toimib. Kui on tavaolukord, siis käib kõik nagu kokku on lepitud. Kui on erakorraline olukord, käib kõik nii nagu selleks puhuks kokku on lepitud. Olemas on selgus, teadmine ja turvatunne. See teeb ka keerulised osakonnad, päevad, valved toimivaks, heaks, rahuldustpakkuvaks omas professionaalses võtmes.

Ja on ka teistsuguseid osakondi, kus õed on madalamad kui muru ja teevadki vaid nii nagu arst ütles. Isemõtlemine pole hea, see võib tekitada probleeme ja probleeme on mugav ja võib-olla ka vajalik vältida. Töörahu on oluline, sest valve kestab 12 tundi, see tuleb üle elada ja siis sulgub uks selja taga näiteks järgmiseks kolmeks päevaks. Keegi ei taha pingelises keskkonnas tööd teha. Eriti öösiti. Oma töö armastamisest pole siin paraku aga varbavahehaisugi…

Soovite konkreetset näidet?

Pühapäev. Pisike laps on hommikul hospitaliseeritud. Lisaks põhiprobleemile on tal veel ka paar muud kaebust. Osakonna valvearst, kes sama ajal peab olema mitmes kohas kättesaadav, on telefoni teel andnud korralduse ööseks tilkinfusioon kinni panna ja kanüül eemaldada. Mina kui juhusliku suvise osakondade kokkuliitmiskaose käigus tööle tulnud ja sinna osakonda suunatud abiõde, saan suusõnaliselt valvet üle andva õe käest vastava korralduse. Õde lahkub ja mina hakkan sisse elama.

Paberite peal on selgelt kirjas, et lapsel on kõik näidustused infusiooniga jätkamiseks. Ma ei loe välja midagi, mis peaks rääkima vastu sellega jätkamisele. Käin ja räägin lapse emaga. Laps magab, probleemid kestavad. Sellises olukorras ei näe mina mingit põhjust tilga lõpetamisele, sest just nii on mind koolis õpetatud ja kõige vähem kanüüli eemaldamisele, mis tõenäoliselt järgmisel hommikul olukorda hinnates nagunii tagasi tuleks panna. Ja siis enam mitte ainult füsioloogilise lahuse manustamiseks. Aga mina ei ole arst ja mina neid asju ei otsusta.

Tahan helistada endiselt valves olevale arstile, et igaks juhuks olukorda täpsustada ja ise veenduda, millised on korraldused. See suvine kaos on vahel äärmiselt tüütu, aga kõige vähem tohivad selle pärast kannatada patsiendid. Teine valves olev õde, kelle koduosakond see on, pööritab õudusest silmi ja palub, et ma seda mingil juhul ei teeks. Et tee ikka nii nagu arst juba käskis, pole vaja torkida ja uuesti üle korrata asju. No et ta teab, et arstile nii ei meeldi.

Küsin, et mille alusel see korraldus tuli. Kas arst ikka päriselt teadis, et kaebused püsivad ja on süvenenud? Ei, seda arst ei teadnud, korraldused tulid varem, aga arst ju ütles, et tilk tuleb lõpetada. Kas keegi arsti lapse reaalsest olukorrast teavitas? Ei. On nädalavahetus ja me ei tohi arsti segada.

Olgu või nädalavahetus, siis helistada ikka võib, arst on ju ometi majas ja valves ja meil ei põle siin midagi, lihtsalt edastan info ja saan tagasiside. Kui ta kohe rääkida ei saa, siis ma võin veidi hiljem uuesti proovida. Ei tohiks ju probleem olla? Ausalt, mina keeldun sellises olukorras magavat last lisaks traumeerimast. Ja no olgu, kanüüli eemaldamine pole mingi hull protseduur, aga riskida sellega, et homme peab teda uuesti torkima, kui tal on hetkel toimiv kanüül, mis on ta käel vaid kümme tundi olnud, siis ei. Mina oma käega seda kanüüli keeldun eemaldamast, kui ma pole näinud ja kuulnud, et arst kõik asjaolusid arvesse võttes ei ütle, et nii on ja nii peab olema. Helistan.

Toru teises otsas on alguses segadus, kes, krt, ma olen ja mida ma tahan ja kust ma ikka helistan. Selgitan uuesti. Mis mõttes ma teda sellise asjaga tüütan ja kes ma olen, et midagi asjast üldse arvata ja kõne saab laksust läbi. Teine õde on kõhedusest kange ja podiseb vaid, et ta ju ütles… Kehitan õlgu. Homme on uus arst ja pudelis on veel paar tundi vaikselt tilkuda. Eks ma siis jälgin ega pane ööseks uut pudelit, aga kanüüli ma ära ei võta. Selle kiire asjaga mul kiiret ei ole.

Tund hiljem lendab kitli lehvides osakonda seesama arst. Tuustib paberites, käib sellesama patsiendi juures ja kraaksatab siis õepostis teisele (enda osakonna) õele, et tilk läheb edasi ja kiirust tuleb veidi tõsta. Hmm okei. Õde vaatab teda silmad suured peas ja toob kuuldavale vaid õrna «ahahhi». Arst tuulab veel paberites ja saadab mind siis korraks ühte palatisse midagi toimetama. Asutan end minema ja tema kappab mul näost õhetades sabas.

«Teie helistasite?»

«Mina, jah.»

«Väga hea, kui midagi muutub, andke teada, all on hullumaja,» ja kaob trepikotta.

Sinna osakonda ma valvesse rohkem ei juhtunud. See «kuri ja tujukas» arst on minu meelest üks väga lahe tegelane. Äkki ta ongi oma osakonna õdede suhtes kuri, sest ta on väsinud nende osavõtmatust kaasakoogutamisest? Võib-olla pole need õed seal kunagi ennast teadvustada tihanud? Või on mõni teine arst neist julmalt üle sõitnud ja eneseusu hävitanud? Äkki nudib osakonna õendusjuht oma alluvaid liiga jõuliselt? Ma ei tea vastuseid neile küsimustele, aga selline olukord pole mulle õe seisukohast vastuvõetav. Sellest situatsioonist rääkisin järgmisel päeval ka nendega, kellega vaja. Kusjuures olen sarnast olukorda õdede ja arstide suhetes täheldanud ka ühes teises sama haigla osakonnas patsiendi emana õdedega piike murdes. Mitte miski ei liigu, vastuseid ja selgitusi pole, aga barjäärist läbi ka ei pääse.

Eks igal osakonnal on oma nägu ja tegu ja hoovad, mis seda mehhanismi liigutavad ja need võivad asuda väga erinevates kohtades. Elu neis osakondades läks samamoodi edasi. Neil olid suhted ja suhtumised paigas. Kui osakonna enda sisekliima on selline, et õdedel puudub julgus ja selgroog või ehk ka viitsimines enda eest seista, ennast teadvustada ja ütelda asju, mis on igati kohased nende ametipostile ja ettevalmistusele, siis ega miski ei muutugi. Võib-olla ongi sedasi turvaline ja mugav käia aastaid tööl vaid käske täitmas ja vastutust endale mitte võttes, sest arstid jagavad käske ja alluda on turvaline?

Keegi ei räägigi sellest, et õed peaksid tegema volitusi eirates isetegevust, olen ka seda liigset aktiivsust näinud, kuid õe mõtlemis- ja analüüsivõime väljendamine ei ole kunagi kurjast. Muidu toidavad nad ise mõtet, et arst on jumal ja õde on vaid hoolas ullike, kes teeb just ja ainult seda, mida arst tal käsib teha. Hea vabandus on see «arsti korraldusel»? Kui õed ise lasevad endast nii arvata ja seepärast ka kannatavad, siis on see nende probleem ja see on masendav. Ja mis mulje jätab see kõrvalt patsiendile? Kus on siin meeskonnatöö? Patsiendi- ja perekeskne õendus?

***

Kuigi jah, olen näinud ja kuulnud ka üleolevalt irvitajaid, kelle maailmapilt on raputada saanud teadmisest, et õed midagi teavad ja arvavad. Ja no üldse, mis asjad on:

  • õendusprotsess?
  • õendusanamnees?
  • õenduslugu?
  • ja anna taevas kannatust – õendusdiagnoosid?
  • õendusteadus?! Teadus sellest, kuidas siibrit vahetada ja palavikku mõõta?

Et nagu õed tahavad ka arsti mängida ja limpsata võid nende leivalt? Kaugel sellest, õendus on tegelikult ju täiesti omaette teaduspõhine lähenemine patsiendile ja inimesele terviklikult. Või tegelikult… asi on veel paaaalju hullem!

Õeks ei saada. Õeks õpitakse. Ja no olgem ausad, enamasti ikka tegelikult õeks juba sünnitakse. See on säde ja teadmine sügaval sees, mis õppimise suuna ja erialavaliku lõpuks paika paneb. See on see eriline isikuomaduste kogum, mis võimaldab ühel inimesel õena töötada.

Tänapäeva õed käivad koolis vähemalt kolm ja pool aastat ja lõpetavad kooli rakenduskõrghariduse diplomiga. Need, kes lõpetasid kooli enne seda, kui õenduse eriala õpingud sellele tasemele jõudsid, peavad läbima tasemeõppe – keegi ei tee neile allahindlust. Iga viimane kui õde on õppinud õeks. Lisaks on töötavatel õdedel kohustus end erialaselt pidevalt täiendada. Praktika peab kaasas käima teaduse ja tehnika arenguga. Lisaks koolitustele on üha enamatel ette näidata spetsialiseerumise teadmised ja tunnistus. Meil on arvestatav hulk magistrikraadiga õdesid. On juba ka doktorikraadiga õdesid. Vastu ironiseerides, siis jah, ka siibrivahetamisest ja palavikumõõtmisest annab teadust teha, sest eesmärk on patsiendi elukvaliteeti säilitada, taastada ja tõsta patsienti kaasates ja temaga koostööd tehes ja oskusi ja teadmisi võimalikult hästitoimivaks lihvida. See on ju ometi õige ja hea taotlus?! Õendusteadus sisaldab endas nii palju eluliselt olulist, millest meil kõigil omal moel ühel hetkel julgustust, tuge ja abi võib olla.

Kuigi õde ei määra arstlikku diagnoosi ega ravi, siis omab ta piisavalt teadmisi ja oskusi, et arsti korraldustele tuginedes ja olenevalt olukorrast ka iseseisvalt jälgida patsienti ja teostada enda ettevalmistuse ja pädevuse piires toiminguid. Õe ülesanne on lähtudes elamistoimingutest patsiendi seisukorda mõista ja aidata tal oma eluga paremini toime tulla, teda õpetada, suunata, anda talle teaduspõhist informatsiooni ja vajadusel kummutada naised-saunas-rääkisid linnalegende. Õde pole arstile konkurent. Nende lähenemised patsiendile on erinevad ja moodustavad patsiendi hüvanguks vajaliku terviku.

Kõik see, mida õed koolis õpivad, ei tule lambist ja lae alt ja pelgalt tegija kogemustest, sest nii on alati tehtud ja meie teeme nii. Eranditult kõigel, mida õde teeb (kõigi eelduste kohaselt peaks tegema) on kontrollitud lugu ja tõenduspõhine teooria aluseks. Õendustoimingud, käelised tegevused, pole eelmistelt põlvkondadelt õpitud käepärased meetodid vaid uuritud, võrreldud, kontrollitud ja praktikas tõestust leidnud parimad teada olevad meetodid, mis on võimalikult patsienti, õde  ja keskkonda laiemas mõttes säästvad, võimalikult ohutud ja valutud. Omandatud oskused on hoolega õpitud, harjutatud ja omandatud kontrollitud keskkonnas. Praktika ja vilumus tulevad elus ja ajas.

Patsiendil ei maksa imestada, kui värskelt koolist tulnud õde palub tal veenist verevõtmise järel harjumuspärase käe rinna vastu surumise asemel selle hoopis pea kohale sirgelt üles tõsta mõneks ajaks. See pole mingi veider uus moeröögatus, millega on targem mitte kaasa minna, sest vanaviisi oli ju mugav ja toimis kah. Vahel on sisseharjunud vanad meetodid visad praktikas püsima, aga ärge alahinnake noort õde. Tema teadmistest ei ole vaja üle sõita ei arstil, kogenumatel õdedel ega patsientidel, et «need asjad on meil siin alati nii toiminud ja toimivad ka pärast sind edasi!» Kõik areneb. Ja õendusteadus areneb väga kiirelt. Patsiendil ja kõigil teistel on alati võimalus küsida ja uurida, miks midagi just nii või nüüd siis teistmoodi tehakse. Patsiendil on oluline võimalus aegunud meetodite visadust murda teadmisega, kuidas tegelikult asjad peaksid käima. See on edasiviiv koostöö.

Aga mida teha siis, kui: «Mõtle, ta võtab iga kord mu olematutest veenidest verd nii, et ma arugi ei saa ja mitte kunagi ei lähe käsi siniseks ega midagi. Aga see teine, no mina ei tea, kus tema küll õppinud on…»

Ma usun täiesti siiralt, et kuigi me õpime koolis kõik koos samu teooriaid ja võtteid, siis nii nagu ka käsitöötunnis samu silmuseid ja sõlmi tehes üks on lihtsalt osavam ja ühel tuleb loomuldase kuidagi paremini välja, siis just nii on ka verevõtmise ja kõigi muude protseduuridega. Just samamoodi on ka näiteks günekoloogidega, küll naised teavad – üks tekitab alati suurt ebamugavust ja teine ei tekita seda mitte kunagi, olete nõus? See on nende oskus ja käekiri ja nii lihtsalt on. Ja kõigele lisaks sobib ühele üks ja teisele hoopis kolmas arst või õde, sest loeb ka sotsiaalne kontakt ja paljud muud kriteeriumid. Pealegi pole päevad vennad. Mõni päev kisub ka õel kõik metsa. Ojaa, ma tean seda tunnet.

***

Mida ma kogu selle pika looga ütelda tahtsin…

Kuigi ma hetkel õena ei tööta, siis õe roll on osa minust ja mu argipäevast. Eks see on nii vist suuresti iga õe ja arstiga, et inimeste nõustamine on osa nende igapäevaelust ka tööväliselt, sest kui juba küsima tullakse või ise probleemi märkad, siis sa ei saa jääda ükskõikseks.

Vahel päeva, vahel öösel, vahel mitu päeva järjest vaatan ma läbi oma helendava ekraani inimeste ja nende perede tervisemurede sisse. See ring on ajas kasvanud. Ma kuulan, uurin, mõtlen kaasa, jälgin, soovitan oma teadmiste ja oskuste piires. Läheb ehk ise mööda? Proovime nii? Kannatab perearstini? Oleks hea emosse minna? Tuleks kiirabi kutsuda? Ikka on needsamad hirm ja valu need, mis inimese enda elemendist välja tõstavad. Iseenda või teiste pärast.

37,8 kraadi aastase lapse kehatemperatuur võib olla piisav, mis ema väga ärevaks muudab. No ikka nii, et ta juba telefoni tahaks haarata ja abi kutsuda. Hirmul on suured silmad. 38,6 annab juba tõepoolest alust paanikaks ja kiirabiks? Annab-annab. Kõrvalt võib see uskumatu tunduda, aga nii see võib olla. Miljon hirmu, miljon küsimust. Ja see on see koht, kus tuleb mõista ja üldse mitte hukka mõista ja pakkuda inimesele turvatunnet ja võimalust oma probleemile teise nurga alt pilk peale visata ja proovida enne numbrile 112 helistamist kõik muud lahendused läbi. Oodata ja jälgida koos, millised on arengud. Seda ei pruugi mitte keegi teada, aga mul on alati nii hirmus hea tunne, kui sellises olukorras asi kenasti lahenduse leiab ja kiirabi saab sel ööl ühe kutse vähem ja emost jäävad elamused saamata. Kui ma ei oleks õde, siis tunneksin ma end neis olukordades märksa õhemal jääl.

Hoolimine ja aja leidmine + teadmised (ja ka julgus tunnistada, kust jookseb piir ja teadmised on otsa saamas) + oskused (oskus kuulata, oskus näha, oskus mõista, oskus suunata, oskus julgustada, oskus motiveerida, oskus ka kriitilisel hetkel rahulikuks ja sõbralikuks jääda, oskus selgitada lihtsalt ja arusaadavalt ka keerulisi asju, oskus õpetada) on need väärtused, mida õde peaks oskama inimesele anda. Hoolimine ja hea sõna loevad nii palju.

***

Eesti õenduse lipulaevaks on Tallinna ja Tartu Tervishoiu Kõrgkoolid, kes õdesid koolitavad. Mul on nii tohutult hea meel, et need pole kinnise hoiakuga koolid, kus «tütarlastest kuulekaid arstide abilisi vorbitakse» vaid arvestatavad visiitkaardid õendusele, mida maailmale esitleda ja millest meie omadele inimestele nii palju abi ja tuge võib olla.

Viimaste aastate vältel on nende koolide ja ka samas taktis juba töötavaid õdesid koondava Eesti Õdede Liidu selg julgelt sirgu läinud. Läbi enese teadvustamise ühiskonnas on tekkinud avatud suhtlus inimestega läbi õenduse (mitte arstiteaduse) võtme. On tekkinud arvestatav pakkumine teaduspõhiselt ja asjatundlikult rääkida terviseriskidest, võimalustest, kuidas saavutada paremat elukvaliteeti või olemasolevat edukamalt säilitada, kuidas tulla toime paljude keeruliste olukordadega ravi ajal või haige lähedasena ja millest kõigest veel. Arusaadavalt on nende teemade tutvustamisele, teavitamisele, koolitamisele, selgitamisele elanikkonna seas suur ja üha kasvav nõudlus. Guugel on tore, aga üks teemat valdav pärisõde on kindlasti turvalisem lahendus. See on koht, kus õdedel on võimalused ja valmisolek ennast õena tõestada ka iseseisva spetsialistina.

Mul au teada ja tunda nii paljusid suurepäraseid inimesi, õdesid, kes õdesid õpetavad ja õdesid, kes päevast päeva haiglas, kiirabis, perearstikeskuses, sõjaväes, koolis, lasteaias õdedena töötavad. Kui keegi teile liiga teeb, siis tehakse liiga ka minule, sest ma ei oska seda mitteisiklikult võtta. Ja kui teid hea sõna ja mõttega tunnustatakse, siis on mul selle üle nii hea ja uhke tunne.

Need õed, kes entusiastlikult omas elemendis sees on, need on need, kes innustavad ja julgustavad, on eeskujuks nii õdedele kui ka näitavad maailmale, kes need õed ikka sellised üldse on. Ma rääkisin ülevalpool üsna pikalt pere- ja polikliiniku eriarstiõdede igapäevasest elust ja võitlustest. Pereõendus on kõigi eelduset kohaselt meile kõigile kõige lähem õenduse liik. Minu enda teadlikkuse tõusuga paralleelselt on mul olnud imeline võimalus näha ja tundma saada tervet rida pereõdesid, kes teevad tõeliselt tublit ja suurest koormusest hoolimata südamega iseseisvat tööd patsientidega. Leidke nad üles! Palavad tervitused minu enda kõige toredamatele pereõdedele Eestis!

Muutused ei pruugi tulla järsult vaid ikka pisitasa. Andke neile õdedele võimalus ja kuulake neid. Julgustage ja innustage neid avanema ja oma teadmisi kasutama ja alati ajakohast ja teadusele põhinevat infot otsima. Ühel hetkel taipate ehk, et perearsti asemel helistategi otse pereõele, sest te teate, et tema oskab teile vajalikku nõu anda. See on ju ometi suur asi, kui ühe asemel on teie toetusmeeskonnas mitu inimest?

Asjalikku teavet leiab muidugi ka ise ja internetist. Samas lihtne on sellesse õige ja vale ja aga-minul-oli-nii juttude rägastikku eksida. Lisaks sellele, et õed koolide ja liidu ja oma keskuste piires pildis on ja olulistest asjadest räägivad, siis tean ma veel vähemalt üht hullult püssi, inspireerivat ja väga ägedat pereõde, kes oma perearsti keskuse piires suutis maailma ja suhtumisi muuta juba enne kui õdedest iseteadvamalt ja julgustavamalt rääkima hakati. Tema oli meie kooli ajal otse elust tulnud värske pulbitsev veri, kes meid, tulevasi õdesid, õpetades meie nukkuvat eneseusku ja julgust korralikult raputas. Koos kahe teise särasilmse ja õendusesse uskuva õega lõid nad MTÜ Sinu Õde. Lisaks FB lehele on neil ka päris oma koduleht, mille leiate huvitava sisuga SIIT.

***

Ma olen uhke selle üle, et ma olen õde. Ja ma olen uhke kõigi tublide ja julgete ja tegusate õdede üle. Ja arstide üle, kes õdesid enda kõrval märkavad ja hindavad. Ausalt, meie, õed, ei võta arstidelt midagi ära (kui just panus inimeste elukvaliteedi tõstmisel sedavõrd võimaks ei peaks osutuma, et arstidel kedagi enam ravida pole ja nad puhta töötuks jäävad). Pigem me ikka toetame ja avardame omal moel inimestele osutatava abi ja toetuse mõõdet. Ja veel enam, me oleme valmis ja võimelised ka iseseisvaks tööks terviseriskide hindamisel ja veel palju muus.

Ja teate, mis, mul on ütlemata hea meel, kui inimestel on õdedega positiivseid kogemusi ja nad oskavad neid näha ja hinnata oma eriala spetsialistidena ning ei pea paljuks seda ka välja ütelda. See on see, mis annab juurde julgust ja indu edasi minna ja veel paremaks saada.

Nii, et…

Jah, me pole arstid, me oleme õed. Me oleme teie õed! Ja meid on palju!

Tagasi üles