Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jaan Poska juristist tütar Vera Poska-Grünthal võitles eesti naiste heaolu eest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vera 1928. | FOTO: Foto raamatust

Vera Poska õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust. Juristitöö tegi temast naisõiguslase ja laste õiguste eest seisja. Pärast Eesti Vabariigi lõppu õnnestus tal perekonnaga Rootsi põgeneda, kus temast sai ajakirja Triinu asutaja. See andis sõjajärgsetel aastatel suure panuse eestluse alalhoidmisesse paguluses.

Kuulsad suguvõsad

Vera Poska, kes oli Jaan Poska ja rootslanna Constance Ekströmi teine laps, sündis 25. märtsil 1898. Tema õde, ajakirjandusdoktor Tatjana, abiellus laulja ja laulupedagoogi Aleksander Arderiga ja hiljem ajakirjaniku ning ühiskonnategelase Eduard Laamaniga. Õde Ksenja oli arst, vend Jaan abiellus Oskar ja Aino Kallase tütre Lainega, Helene oli advokaat, Jüri jurist ja vaimulik, Anna lasteraamatute tõlkija ja veel õde Niina ning vend Georg, kes suri vaid kaheaastaselt.

Xenia, Constance, Jaan, Georg, Veera (tagareas paremalt esimene), Jaan, Tatjana Poska / Fotis

Tahan astuda õigusteaduskonda, olgugi et naistel veel õigusi pole juristina töötamiseks. Isa aga väidab, et kui lõpetan, on naistel õigused käes. Lugesin ajakirjast Probuždenie, et naisjuristid pole soovitavad, sest nad võivad oma võluva välimusega mõjustada kohut! Milline lollus!

Kui Vera oli kümneaastane, kolis nende pere omaenda uude majja Liiva tänavas Kadriorus, mis praegu kannab Jaan Poska tänava nime ja kus asub tema majamuuseum. Hoone oli ruumikas ja seal elas ka arvukalt teenijaid. Selles majas oli suur vann, millesse viisid marmorastmed, ja elektrivalgustus.

Vera Poska-Grünthal meenutas: «See oli suur päev, kui kord kolimine tõesti teoks sai, ja arvan, et võttis tükk aega, enne kui jätsime rahule nupud, mida alatasa tahtsime proovida, süüdates ja jälle kustutades elektrilampe. Alles pärastpoole hakkasime hindama ka muud, mis Liiva tänaval elamine kaasa tõi – suurt puuderohket aeda ja loomi ning kanu, Kadriorgu ja mere lähedust.» Peale elektrivalgustuse püüdis Poska oma perele muretseda teisigi uue aja imesid. Maja õue tekkis purskkaev ja suureks imeks lastele oli esimene tolmuimeja. Üllatuste juurde kuulus ka grammofon koos paari plaadiga, mis tuli täiesti juhuslikult, nimelt ühe loteriivõiduga. Küll aga vändati seda riistapuud esiotsa kogu päeva, nii et haledad laulud pähe kulusid. Liiva tänaval pandi nende majja ka telefon – suur seinale kinnitatud kast ja telefoni number oli 522. Nii nagu grammofoni, tuli ka telefoni vändata käsitsi.

Vera Poska lõpetas Tallinna tütarlastegümnaasiumi 1915. aastal. Otsus juristiks õppima minna sündis tütarlapsel juba 15-aastaselt. «Tahan astuda õigusteaduskonda, olgugi et naistel veel õigusi pole juristina töötamiseks. Isa aga väidab, et kui lõpetan, on naistel õigused käes,» kirjutas ta oma päevikus. «Lugesin ajakirjast Probuždenie, et naisjuristid pole soovitavad, sest nad võivad oma võluva välimusega mõjustada kohut! Milline lollus!» Nii ta astuski Peterburi Bestuževi kõrgematele naiskursustele õigusteadust õppima.

1917. aasta sügisel oli Vera sunnitud õpingud katkestama, kuna perekonnal puudus raha pidada kaht last kodust kaugel, sest ka Ksenia õppis Venemaal arstiteadust. Ülikoolitööst tuli eemal olla kaks semestrit (1917-1918) enne, kui sai vanematelt loa sõita Tartu ülikooli evakueerimiseks määratud rongiga Voroneži Kesk-Venemaal, et jätkata õpinguid. Rahapuuduse tõttu oli ta aga sunnitud pöörduma tööbörsile, kus sai teenistust statistikuna ning õppimine jäi ajapuuduse tõttu kõrvale. Kuna õpingute jätkamiseks polnud aega ja süda valutas lähedaste pärast, otsustas neiu 1919. aasta algul Eestisse tagasi sõita.

Timotheus ja Vera tutvusid 1918. aastal Peterburis. Timotheus Grünthal oli sündinud Muhus Rässa külas Luiskama talus. Tema vend oli luuletaja, tõlkija ja keeleuurija Villem Grünthal-Ridala.

Revolutsioon ja segadus Venemaal viisid nad lahku, aga erinevaid teid pidi jõudsid mõlemad Eestisse tagasi. 23. aprillil 1919, kui toimus Asutava Kogu esimene istung, said noored uuesti kokku. Timotheus Grünthal oli valitud Asutava Kogu saadikuks Saaremaalt ja Vera viibis seal kui oma välisministrist isa tütar.

Järgnes elav kirjavahetus ja siis otsus abielluda. Timotheus oli tollal 26-aastane, Veera 21. Laulatus toimus Haapsalus 24. septembril 1919 ja pulmapidu peeti Jaan Poska suurejoonelises suvilas. Noorpaar sõitis kohe Saaremaale, kus perepea oli valitud Saare maavalitsuse esimeheks.

Timotheus Grünthal / Wikimedia Commons

Kuressaares ja Tartus

Vera Poska-Grünthalile, kes kasvanud Tallinnas suures kaheksalapselises perekonnas, oli Kuressaare väiksuse, kadakasaksluse ja provintslikkusega algul raske harjuda. Suures vanas mõisnikumajas Kubermangu tn 18, mis Timotheuse ametiga kaasas käis, oli ainuvalitsejaks endine sakslaste perenaine Tiiu. Kui siiani oli poissmehest maakonnavalitsuse esimees ruumikat korterit sõpradega jaganud, siis nüüdsest pidid viimased taanduma. Vera leidis endale tegevust kantseleiametnikuna ning ajaloo ja kodanikuõpetuse õpetajana Saaremaa ühisgümnaasiumis.

Suureks löögiks oli Jaan Poska ootamatu surm märtsis 1920, kuigi ta veel kuu aja eest oli juhtinud Eesti valitsusdelegatsiooni Tartu rahuläbirääkimistel. Grünthalid ei pääsenud isegi Tallinna matusele, sest merel oli kevadine ajujää ja ühendus mandriga katkenud. See viis Vera nii masendusse, et tal tekkis tahtmine Kuressaarest ära kolida.

Aga enne veel sündis tütar Constancia (Tanni) 22. juulil 1920, kes sai oma nime vanaema järgi. Pärast sünnitust vaevles Vera pea seitse nädalat raskelt tõvevoodis, alles siis pääses ta teda ahistanud saarelt.

Kuna nii Veral kui Timotheusil olid õpingud ülikoolis kunagi katkenud, siis tahtsid Grünthalid nüüd Tartu ülikoolis jätkata ja seepärast siirduti aasta teisel poolel ülikoolilinna. Tartu sobis Verale kui Tallinna tüdrukule paremini. See tundus suurem ja vaimsem.

Grünthalid elasid kahe vaesunud saksa soost vanapreili viietoalise korteri kahes möbleeritud toas, mis oli täis vana koitanud mööblit. Tanni Kents on oma mälestustes kirjutanud: «Mul on praegugi raske mõista, kuidas sai mu ema neis oludes oma ülikooliõpinguid jätkata ja isa kohtuotsuste kirjutamisega toime tulla. Isa jutu järgi oli toiduks tavaliselt ahjus küpsetatud kaalikad ja porgandid koos suitsutatud lambalihaga, mida meile Muhust, isa vanemate talust saadeti. Hiljem oli meil majaabiline.»

Vera oli esimese talve enamasti lapsega kodus, kuigi vanaproua Mariest kujunes hea lapsehoidja. Kevadepoole oli hea käia jalutamas suure lapsevankriga, mille ta oli ostnud juba Kuressaarest kuulutuse järgi kellegi sepa käest. See oli müües veel lausunud: «See on dr Mierzijevski laste vanker, kui see neile kõlbas, siis sinule ammugi!» (Viide loodusteadlasele Wladislaw von Szeliga-Mierzeyewskile, kelle isa oli rajanud Roomassaare mudaravila.)

Timotheus lõpetas ülikooli 1922 ja sai kohe pärast seda Tartu-Võru rahukogusse kohtuameti kandidaadiks, hiljem samas rahukohtunikuks. Seoses sellega paranes majanduslik olukord. Ka teine laps hakkas tulekust märku andma. Seepärast üüriti omaette korter Näituse tänavale. Vera Poska ema saatis neile mööbli Haapsalu majast, kus seda oli külluses. 15. juulil 1922 sündis Toome kliinikus tütreke Svetlana.

1923. aasta lõpul suri Tallinnas Vera ema. Varsti pärast seda tuli hädakiri vanemalt õelt: «Tule Tallinna, ma ei saa hakkama, töö Keskhaiglas on pingutav ja kodus on lapsed hooletusse jäetud, peale selle üürnikega askeldamine ja majapidamise mured.»  See oli ju tõsi. Vend Jüri oli kõigest nelja-aastane. Samas ei saanud Vera ka kohe minna. Ülikoolis seisid ees lõpueksamid ja peale selle ootas ta oma kolmandat last. Viivitamise põhjustest kirjutas ta õele ja lubas, et niipea kui töökoht käes, ülikool lõpetatud, laps sünnitatud, tulevad nad Tallinna.

Mais 1924 sai ülikool lõpetatud ja 8. juunil tõttas Vera jälle naistekliinikusse, kus tal sündis esimene poeg Ivar. Nimi sai valitud vanaisa Ekströmi järgi.

Kadriorus Poska tänaval

1924 määrati Timotheus Grünthal Tallinna-Haapsalu Rahukogu liikmeks ja perekond kolis Tallinna Kadriorgu, Jaan Poska majja. See elu erines oluliselt elust Tartus. Pere oli nüüd suur, sest samas elasid ka Vera vend Jaan abikaasaga, õde Tatjana oma pojaga, vend Jüri, ning Poskade viis õde. Peale selle veel majaabilised, kokku viisteist inimest. Vera oli tol ajal kõigest 26-aastane, aga pidi vastutama suure pere käekäigu eest.

2. augustil 1925 sündis Veral ja Timmil (nagu naine teda kutsus) tütar Vera.

1926. aasta kevadel diagnoositi Grünthalite väikesel tütrekesel Svetal tuberkuloosne ajupõletik. Tol ajal seda veel ravida ei osatud ja laps suri. Ka Timotheusel avastati tuberkuloos ja tal tuli kaua end ravida Soome sanatooriumites. Pärast tehti mehele veel Tartu kliinikumis neerulõikus ja haigus saadi kontrolli alla.

Jaan Poska maja Kadriorus / Arno Saar / Õhtuleht / Scanpix

Tööle hakkas Vera Tallinna linnavalitsuse õigusteadlase kohal, mis oli kunagi asutatud tema isa linnapeaks oleku ajal ja mis allus nüüd hoolekandeosakonnale, mida juhtis Alma Ostra-Oinas. Seal töötas proua Poska-Grünthal 1926-1929. Ta on öelnud, et kaheldamatult tegi töö juriidilises büroos temast naisõiguslase, kuna tema tööalaks kujunesid peamiselt alimentide protsessid ja puudustkannatavad naised. Neil aastail võttis ta osa perekonnaõiguse eelnõu koostamisest. Vera Poska-Grünthali osaks jäi vallaslapse õigusliku seisukorra reguleeringu väljatöötamine. Ta töötas ka vandeadvokaat Peeter Ruubeli abina.

Vera Poska-Grünthal osales mitme rahvusvahelise naisorganisatsiooni tegevuses, sealhulgas Rahvusvahelise Naisliidu korraldatud I sotsiaaltöö kongressil Pariisis 1928. Seal tuli Veral mõte, et vaja oleks asutada Rahvusvaheline Naisjuristide Organisatsioon. See käis lihtsalt. Ühel õhtul kinnitas ta lihtsalt teadete tahvlile prantsuskeelse sedelikese: «Neid naisjuriste, kes huvitatud koostööst, palutakse tulla tahvli juurde täna kell 4 p.l.»  Peale tema tuli veel kaks prantslannat, hispaanlanna ja sakslanna. Nii algas koostöö ja organisatsioon tegutseb tänapäevani.

Suved veetis perekond Grünthal Haapsalus Jaan Poska kaunis suvilas, mis asus otse vastu kuursaali puiesteel. Akendest avanes vaade merele. Selle suvila avaras saalis olid laest maani ulatuvad peeglid. Alumisel korrusel oli veel söögituba, kinnine veranda ning mitu magamistuba, magamistube oli ka teisel korrusel. Ilusa ilmaga söödi õues, nn laubes, mis oli õitsvate põõsaste hekiga piiratud. Laubest viis tee kööki, mis asus väikeses aiamajas, mille teisel korral oli kaks teenijatuba. Õuel oli ka raketega kaev, see oli kaetud luugiga, mida lapsed ei tohtinud avada. Suvel oli seal palju noori ja lapsi, sealhulgas ka Villem Grünthal-Ridala kolm poega. Igapäevaelu juurde kuulusid suplused Bergfeldi aia supelmajakestes, sõidud purjekaga, väljasõidud Paralepa metsa, samuti kontserdid ja tantsuõhtud kuursaalis.

Tallinnas elati, kuni Timotheus Grünthal määrati riigikohtunikuks. Riigikohus aga asus Tartus Veski tänaval. Tuli uuesti kolida. Ka teised pereliikmed kolisid ära ja aastail 1929-1935 asus Poska 8 majas Itaalia saatkond. Hiljem asus majas tööle Eesti Naisliit.

Elu Tartus ja suveajad kaunis Muhus

Esialgu elati üürikorteris vanas armsas Veski tänaval, aga siis osteti maja Hurda tn 12. Vera alustas eraettevõtlusega – koos Olinde Ilusaga asutasid nad oma büroo Noorte Naiste Kristliku Ühenduse ruumides Suurturu tänaval.

Kõik suved veedeti Muhus. Tütar Tanni on meenutanud 1935. aasta suve nii: «Luiskama talu asus Kuivastust vaid 3 km eemal ja koos vend Ivariga käisime ülepäeviti sealt postkontorist posti toomas. Isal olid tellitud mitmed ajalehed, meile, lastele, ajakiri «Ajude Gümnastika», kus oli ristsõnu ja muud peamurdmist. Minu tädimees Eduard Laaman oli «Vaba Maa» peatoimetaja, selle lehe juhtkirju pidas isa parimaiks. «Päevaleht» oli liiga suure kaustaga ja sageli ajas tuul lehe sassi. «Meie Maa» oli Saaremaa häälekandja, selle ajalehe oli asutanud mu isa ja sellepärast, ning et see ka alati saare inimestest ja nende kavatsustest ning tegudest informeeris, isale väga armas. Muidugi käis ka «Postimees», mida isa hästitoimetatud leheks pidas, paremaks kui põllumeeste erakonna häälekandja «Kaja». Laste silmis oli kõige huvitavam nädalaleht «Esmaspäev», kuid vanemate inimeste arvates oli «Esmaspäev» teataval määral kõmuleht. Ivaril ja minul oli Kuivastusse postkontorisse minnes kaasas suur kott, kuhu pakkisime kõik ajalehed ja kirjad. Koju läksime otseteed üle karjamaade – karja-arude, nagu Muhus öeldi. Otsisime mõne varjulise puu ja siis asusime lugema. Ivar ja mina olime talutööst vabad, isa leidis, et lapsed peavad suvel ujuma. Olimegi palju merel, ainult loovõtmisel ja peenramaal umbrohu kitkumisel olime abiks. Vanaema õpetas mind sepikut tegema, tal oli mure, et tütarlaps, kes ei oska saia ega sepikut sõtkuda ja küpsetada, ei saa mehele. Leiva tegemist ma ei õppinud, sest arvasin, et linnas ei ole leivaküna ja leiba ostavad kõik poest.»

Suureks rõõmuks kogu perele oli väikese Timotheuse (Tommi) sündimine suvel 1930. Kui tütred läksid Viljandi tänava kooli, siis Vera tegutses kooli lastevanemate komitees ja nii tekkis uus ühing, mille nimeks sai Kool ja Kodu.

1935. avaldas Vera Poska-Grünthal raamatu «Naine ja naisliikumine». Samal ajal valiti ta mees riigikohtu tsiviilosakonda ja tal tuli tööle asuda Tallinna. Naine jäi perega Tartusse.  Kaks korda kuus käis mees Tartus loenguid andmas, siis said nad koos olla. Kõrvalepõikena – Vera võttis sel ajal itaalia keele tunde Koidula tütre Anna Michelsoni juures. Need olevat olnud lõbusad tunnid Werneri kohviku mugavates nurkades. 1936 kaitses Vera magistrikraadi õigusteaduses ja valmistus doktorieksamiteks, peaaineks noorte kaitse probleemid. Ta sai käia õppereisil Prantsuse Instituudis ja täiendada end Belgias ning Poolas. 1939. aasta sügisel sai Vera Poska-Grünthal esimeseks naisõppejõuks Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kuigi sai seda tööd teha vaid aasta.

Tartule esimene tütarlaste internaat

Vera oli 1930. aastal loodud Tartu naisorganisatsioonide lugemislaua asutaja ja esimene direktor. See oli uut tüüpi naisorganisatsioon – ühine lugemislaud neljale naisorganisatsioonile ja neljale naisüliõpilasorganisatsioonile. Need kaheksa tellisid ühiselt naisteajakirju välismaalt ning kord kuus toimus seltsis vestlusõhtu.

Tutvunud maalt pärit tütarlaste olukorraga, jõudis Vera järeldusele, et linna on vaja internaati. Toetust lubasid nii sotsiaal- kui haridusministeerium, kuid kõige sellega läks päris kaua aega. Alles 1940 pühitseti internaadi avamist. Esimesel aastal Kalevi tänavas oli seal 24 õpilast. See jäi püsima ka kommunistliku haridusosakonna alluvuses.

Oktoobris 1939 asutati Vera eestvedamisel Tartu Emadekaitse Ühing Tiigi tn 19. Selle eesmärgiks oli «emade kodu» avamine neile naistele, kes ootasid last ja kellel polnud ulualust ning võimalust tööle minna. Veel veebruaris 1940 korraldas Poska-Grünthal neile harivaid kursusi.

1940. aastal asus ta tööle sotsiaalõigusliku büroo juhatajana Tartu lastenõuandlas.

1938. aastal astus tütar Tanni Tartu ülikooli. Nagu perekonnas juba tavaks – õigusteaduskonda. Ta lõpetas ülikooli 1942.

Pööre ja sõja-aastad

Küüditamine juunis 1941 ja sellele järgnev sõja algus, nõukogude vägede taganemine, sakslaste okupatsioon, kõik tuli üle elada. Tartu suvesõja ajal jäi Vera üksi Hurda tänava kodu valvama. Õhuhäirete ajal istus naine keldris. Poeg Ivar oli läinud omakaitsesse, käis kodus juhuslikult. Teised lapsed koos mehega olid redus Viljandimaal. 1941. aastal arreteeriti Vera vend Jaan ja õemees Eduard Laaman. Nad mõlemad hukkusid Siberis.

Poeg Ivar oli 1941 lõpetanud gümnaasiumi ja astus sügisel arstiteaduskonda. Suvel 1943 tuli talle kutse ilmuda sakslaste sõjaväekomisjoni. Et sellest pääseda, läks Ivar kliinikumi ja lasi endale pimesooleoperatsiooni teha. Saksa sõjaväelased tulid teda otsima, kui ta lamas värske haavaga kodus. See oli viimaseks tõukeks Ivari lahkumiseks Eestist Soome.

Tanni abiellus Saksa okupatsiooni ajal metsateadlase Kaljo Pilliga. Noorem tütar Vera käis ikka veel Viljandi tänava koolis, Tommi oli Treffneri gümnaasiumis. 1943. aastal valmis Vera Poska-Grünthalil ka doktoritöö, kuid kaitsta ta seda ei saanud, sest see ei läinud kokku valitsevate seisukohtadega. Ta loobus doktoritöö esitamisest.

Okupatsiooniaeg oli raske ka seetõttu, et vangi langesid vend Jüri, õde ja õepoeg. Neid hoiti Patarei vanglas. Vera oli ainus, kes sai vanglasse pakke viia ja selle vaeva käigus tekkis tal kindel veendumus, et ühegi okupatsiooni all ta Eestis enam elada ei taha.

Tanni Grünthal / Fotis

Põgenemine Rootsi

Veral oli andmeid, et Haapsalust viiakse koos rannarootslastega Rootsi ka teisi, kes saavad oma rootsi päritolu tõendada. Kuna ema oli olnud sünnilt Ekström ja tema pere oli kuulunud Tallinna rootsi kogudusse, siis sai Vera koos noorema õe ja vennaga õiguse laevaga Rootsi sõita. Juhuslikult said Timotheus Grünthal ja Kaljo Pill kohad muhulaste mootorpurjekale, mis lahkus Tallinna lähedalt rannalt. Mootorpaat Juhan, kus Tanni koos poja Jüri ja väikese venna Timotheusiga peal oli, jõudis Haapsalust õnnelikult Rootsi sadamasse hiljem. Samal aastal lahkusid ka Vera õed Tatjana, Anna, Niina ning vend Jüri koos peredega Nõukogude võimu eest jäädavalt Eestist. Septembris 1944 kohtusid kõik juba Rootsi pinnal.

Vera ja Timotheus said arhiivitööd ülikooli juures ja elamiseks kahetoalise korteri Stockholmi eeslinnas Lidingö saarel. Sinna mahtus veel ka Tanni oma perega, kuni Pillid otsustasid 1951 emigreeruda Kanadasse Montreali.

Vera Poska-Grünthal töötas hiljem ka statistikabüroos. Rootsis elades asutas ta Eesti Komitee juurde naissektsiooni.

Ajakiri Triinu

Vera Poska-Grünthal hakkas Rootsis 1952. aastal välja andma ajakirja Triinu, mis oli üle neljakümne aasta sidepidajaks eestlaste vahel, kes põgenikena olid eri kontinentidele sattunud. Alates seitsmekümnendatest aastatest oli Tanni oma ema abiline Triinu toimetamisel, pidades kirjavahetust ja saades kaastööd eestlastelt Kanadas, USA-s ja Austraalias. Vera oli ajakirja peatoimetaja 1981. aastani. Aastatel 1982-1995 oli Triinu peatoimetaja tütar Tanni. Seejärel ajakiri lõpetas ilmumise.

Ajakiri ilmus kvartaalselt ja avaldas kirjeldusi eestlaste tööst, eriti eestluse säilitamisest väljaspool kodumaad. Triinu püüdis alal hoida rahvusliku käsitöö viljelemist, tuues etnograafidelt õigete rahvariiete kirjeldusi, avaldades artikleid rahvateaduse alalt, sageli kirjeldusi eesti mustrite kasutamisest käsitöödes. Triinu, alguses naiste ajakirjaks mõeldud, kujunes aastate jooksul pereajakirjaks, kus avaldati palju üldhariduslikke ja teaduslikke artikleid.

Ajakiri Triinu / muis.ee

1949. aasta kevadel sõitis Vera Poska-Grünthal New Yorki, et võtta osa Ülemaailmse Eesti Ühingu kongressist. Tema osalusel loodi selle juurde naisselts.

Kui Vera Poska-Grünthal pärast mehe ootamatut surma 1955 elas kolm aastat ajutiselt tütre juures Kanadas, asutas ta Montrealis Eesti naisseltsi, mida pärast Vera Rootsi tagasipöördumist 1960. aastal juhatas Tanni kuni Torontosse siirdumiseni.

Vera Poska-Grünthal suri 1986 Stockholmis ja on maetud koos oma abikaasaga Lidingö kalmistule. Pärast Kaljo Pilli surma abiellus Tanni 1979. aastal Paul Kentsiga. Tanni Kents suri 17. jaanuaril 2005 Torontos.

Poeg Timotheus asus tagasi esiisade maale elama, kui selleks võimalus avanes, ja suri Eestis 2008. aastal. Tema poeg Raoul Grünthal sai Põhjamaade suurima meediakontserni Schibsted Rootsi haru peadirektoriks ja külastas ka Tartut.

Raoul Grünthal Tartus / Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Poeg Ivar töötas Rootsis arstina ja kirjutas värsse. Ta oli väliseesti kultuuriajakirja Mana asutaja ja toimetaja. Ta suri 14.02.1996 Göteborgis.

Refereeritud:

  • Eesti rahva elulood I, Tallinn 2000.
  • Vera Poska-Grünthal, See oli Eestis 1919-1944, Stockholm 1975
  • Janeli Mänd, Vera Poska-Grünthal- Eesti esimesi naisjuriste. Uurimistöö. Tartu 2013
Tagasi üles