Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Imbi Paju arvustab raamatut «Kirjad tütrele»: armastuse sõnaraamat meile kõigile

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Dagmar Lamp ulatab meile oma emakskasvamise päeviku «Kirjad tütrele. Kuidas ma emaks kasvasin ja selle käigus kogemata oma last maha ei tapnud», kuhu ta on kogunud lood alates sellest hetkest, kui ta jäi rasedaks. See on raamat armastusest uue elu vastu, oma lapse vastu, aga see teos on samas ka armastuse sõnaraamat meile kõigile, kirjutab kirjanik ja filmitegija Imbi Paju.

See räägib emaks kasvamise vastuoludest, hirmust, ebapiisavusetundest, kõhklustest ja kahtlustest, armastuse andmisest, armastuse vastuvõtmisest –kirjapanduna muutub see tarkuseraamatuks. Iga vanem annab alati oma parima, läbi selle, millised on tema selle hetke teadmised. Dagmar Lambi raamat kasvatab jagamise kaudu inimeseks olemise saladusi ja ei peagi olema väikse lapse ema, võib olla ka vanaema ja vanaisa, tädi ja onu, et see vastu võtta, et armastust julgemalt edasi jagada.

Tallinn. 06.04.2017. Dagmar Lamp esitles oma raamatut "Kirjad tütrele". / JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/

Armastusest rääkides peab meeles pidama, et see ei sõltu sellest, mida keegi teeb, armastus vaid on. Teos näitab, et elu on armastamist ja usaldamist väärt, see valgustab meile teed usaldust ja armastust oma isiklikku ellu lubama. Raamat julgustab olla armastuses loov. Kunagi pole hilja.

Sõnad peegeldavad meie kollektiivset energiat, meie ühist meelt, nagu on väitnud Carl Gustav Jung. Kollektiivses energias lendavad ringi kõikide inimeste mõtted. Laps tajub, enne kui õpib end sõnaliselt väljendama, oma vanemaid ja üldse täiskasvanud inimesi läbi energiate. See raamat ongi lisaks kõigele muule energiate tasakaalustamise õpik. Sõnad ja mõtted, millega noor ema jäädvustab elu ja ümbrust, tasakaalustab muuhulgas ka loodust, seda ümbrust, kus me elame.

Eestlased ei julge kasutada ehedaid armastavaid sõnu, liiga kaua aega on õpetatud vaikima. Paljude praeguste noorte emade emad ja isad tulevad nõukogude ajast, kus anti nõu, et last ei tohi võtta sülle, kui ta nutab, lapsed pandi ööpäevastesse lastesõimedesse, kus nad said siis vabalt olla stressis ja kallistusteta. Et elu mõtestada, kopeerisid selle aja inimesed horoskoope ja ennustasid elu kulgemist unenägude kaudu, sest psühholoogia, mis oleks võinud pakkuda elamiseks toetust, oli ideoloogia teenistuses.

Üllatavalt on see raamat ka lastekaitse- ja looduskaitseraamat. Loodusteta me ei või ju elada. Looduskatastroofid lisandumine näitab inimese ego võidumarssi meie kollektiivses energias. «Kirjad tütrele» on aga egovaba. Energiate maailmu on oluline mõista, sest tihti on emad ja isad oma egodes kinni ning seletavad ja mõõdavad lapse kasvamist läbi füüsilise, saavutuste ja võrdluste. Mõni usub, et last võib ka lüüa, et siis kasvab ta paremini.

Dagmar Lamp kirjutab koos lapse sirgumisega. Selles protsessis kuulab ta  nii ennast ja oma last topeltenergiaga, ta laseb tal kasvada ja kasvab temaga koos. Oma teost lugejaga jagades annab ta igaühele töövahendi teha sama. Kirjutades näeb olukordi paremini, mõte selgineb, päevik on truu kaaslane.  Mida rohkem inimene kirjutab seda paremini ta näeb. Kirjutamine  annab kirjutajale ootamatuid vastuseid taipamiste näol.

Teose autor kingib meile ehk endale teadvustamata sõnumi, et me vajame selles elus üksteist, et näha iseennast, aga niikaua, kui me näeme vaid inetust ja vaesust ja negatiivsust iseenda ümber, oleme me inetud ja negatiivsed. Eestlased ei julge kasutada ehedaid armastavaid sõnu, liiga kaua aega on õpetatud vaikima. Paljude praeguste noorte emade emad ja isad tulevad nõukogude ajast, kus anti nõu, et last ei tohi võtta sülle, kui ta nutab, lapsed pandi ööpäevastesse lastesõimedesse, kus nad said siis vabalt olla stressis ja kallistusteta. Et elu mõtestada, kopeerisid selle aja inimesed horoskoope ja ennustasid elu kulgemist unenägude kaudu, sest psühholoogia, mis oleks võinud pakkuda elamiseks toetust, oli ideoloogia teenistuses. Psühholoogi juurde minek võis lõppeda sellega, et sa ei pääsenud enam ülikooli või ei saanud autojuhilube. Paljude noorte naiste ja meeste suhted vanematega läksid paigast ära.

Ühiskonnas, kus pole olnud usaldust ja kus elamise sõnad on ideoloogilised lööklaused, pole olnud just parimad õpetajad, kuidas olla lapse elu toetav täiskasvanu. Seepärast on Dagmar Lapmbi raamat ajalooline tegu, see lubab armastada, võtta sülle ja lohutada, see lubab endas kahelda, eksida ja näitab, et see kõik kuulub inimeseks olemise õppimise juurde. Mis on veel olulisem – see teos kasvab meie enda maa seest, meie kultuuriruumist, see pole ümberjutustus mõnest ingliskeelsest eneseabiõpikust, vaid on ehe ja aus teekonnakirjeldus, kus laps ja ema nimetavad üksteist hellitusnimedega, kuhu on kaasatud lugupidamise ja armastusega isa ja eelmised põlvkonnad, vanatädid ja vanaemad, need, kes on jaganud ellu soojust.

Värvikas inimsuhete pusle

See teos näitab, kuidas soovid lähevad täide, see näitab, kuidas käia rahaga ümber, et raha pole teise alistamise vahend, et raha ei tee teisest sõltuvaks. Meil on palju uskumusi, mida meile sisendatakse, et inimene ei saa kõike mida ta tahab või siis ei tasugi seda tahta. Raamatus on stseen, kus tütar Mila soovib 60-eurost mänguasja, mida pole võimalik osta, aga kui ema ja laps koos nõu peavad, arutavad, sünnib lahendus, millega mõlemad pooled on rahul.

«Kirjad tütrele» on ilus ja värvikas inimsuhete pusle, kus inimese  kujunemist vaadatakse huviga, see on noore ema küsimus: mida see või teine väljakutsusv olukord mulle õpetab!? Meil kollektiivses ruumis on kujunemas olukord, kus tihti mõistetakse kedagi süüdi, mõistetakse hukka, otsitakse süüdlasi ja ohvreid, minnakse kohtusse; olukord, mis eeldab justkui karistust ja kättemaksu. Ameerikas teenivad juristid selliste hoiakute pealt raha ja nii on kujunemas ka meil. Raamat «Kirjad tütrele» paneb mõtlema, et inimesi võiks õpetada andma igale sündmusele hingeline tähendus, kus ka viha ja fustratsiooni väljaelamine on ligimisearmastuse õppimine selliselt, et see ei tapa ega hävita, vaid näitab, et need tunded on olemas, aga neid saab taltsutada ning need lähevad mööda. Kui seda kõike teadvustada juba maast madalast, on võimalik saavutada sügavam tasand inimsuhetes: andestamine ja rahu.

Selline sari televisioonis oleks parim meelelahutus, mis laseks meil õnnelikumalt hingata. Kuid nüüd on meil tehtud algus, meil on Dagmar Lambi raamat «Kirjad tütrele», armastuse sõnaraamat meie kõigi jaoks, jagatud noore ema kogemus, mis loob tähendusi, annab elule sõnad ja lisab taipamisi. See raamat on sarjast: suurim kingitus emalt.

Tagasi üles