Mingil põhjusel kirjeldatakse vananemist kui tohutut ebameeldivust, mida kellelegi viisakas soovida pole. Midagi ebameeldivat, vältimatut ja õõvatekitavat.
Asi on dementsusest ju kaugel
Täiskasvanuna on muidugi rohkem oidu, aga lapsena suudeti mulle läbi erinevate inimeste kaunis elav kujutluspilt maalida, et see pole küll mingi teema, mida oodata, ammugi unistada, et selline elu võiks äärmiselt äge olla. Vanainimene võrdus mu ajusagaras (pool)dementse raugaga või siis pisikese käbeda memmekesega nagu minu vanaemad. Teate küll, need kõbusad prouad. Muidu ikka rõhutati, et roomatakse, ollakse hambutud ja kasutatakse mähkmeid kahel perioodil elus – imikuna ja vanana, kusjuures see «vana» osa algab üsna kiirelt, ootamatult ja äkitsi.
Vanainimestega on ka alati surmateema kaasas käinud. «Luba, et sa ei nuta, kui ma ära suren,» nõudis minu vanaema. Enda meelest tegi ta südames muidugi mulle oma soovitusega teene, mind tegi aga juba ette stressitekitavalt kurvaks. Mis mõttes keelab inimene, keda südamest armastan, mul kurb olla või karta tema igavikku kadumist? Sellised hirmud võin persse saata siis, kui ma ei hooli.
Ainsana ei taha ma kuuluda nende veidrike hulka, kes sügavas keskeas kujutavad ette, et on endiselt 22 ja kõrvalseisjad ei märka, et see number on vahepeal reipalt edasi kerinud. See vist ongi see kurikuulus väärikas vananemine.
Kõige selle peale lubage muuhulgas lisada, et minu jaoks on sõna väärikas vananemise juures absoluutselt mõttetu täiend. Kuidagi loll on seda lisada, miks seda rõhutama või ihaldama peaks. Teine variant oleks vääritu vananemine? Mitte et teaksin, mis see on, aga sellega on vist nagu surnud olemisega – ise ei adu mingit probleemi, kuid teistel on kurb olla.
