Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ilona Toots: perega Poola? Aga mida seal ometi teha?!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Aleksei, Sass ja Ilona | FOTO: Erakogu

«Ilona ja Sass, mis te arvate, kui me põrutaksime kõik koos Poola?» Just nii, pipilikult, küsis ühel talvisel päeval meilt Aleksei. Aprilli keskpaigas seisid Varssavis ees Euroopa Meistrivõistlused judos, kus ka tema ainuke Eestis treeniv sportlane võistlema pidi ning meie jaoks oli see hea võimalus Alekseiga kaasa sõita. Tütar Malena langes reisisellide seast kohe välja, sest samal ajal oli tal käes viimane ettevalmistus enne sõitu oma, rulliluuisutamise EMile, kirjutab Ilona Toots portaalis Minu Pere.

Mul olid mälestused kunagistest sõitudest läbi Poola ja mitte just kõige parema reputatsiooniga veidi mahajäänud riigist. Kuid sarnaselt Prahale või Budapestile eeldasin ma Varssavilt siiski kultuurilist rikkust, ning ma ei pidanud pettuma.

Minu mälestused rändasid otsekohe prügikasti, sest mingist mahajäämusest polnud siin juttugi. Suur, arhitektuuriliselt mitmekülgne, kaasaegne, küllaltki puhas ja hubane suurlinn valdas mu meeled mõnusalt. Ehk oli siinjuures tegemist just selle kurikuulsa ootustevaba avastusega: kui ootad midagi eriti ägedat, siis võib tulem olla pettumus, kui aga ei eelda midagi erilist, võtad kõike tänulikult ja himuga vastu ning üllatud.

Otsereis viib Poola pealinna

Nordica ja LOTi ühistööna lendab Tallinnast Varssavisse otsereis, mis vaid 1,5 tundi ajast neelab ning rahakotist sugugi mitte nii suure tüki ampsab (täiskasvanu pilet 115 eur ja lapsele 95 eur). Veel üks mu negatiivne seisukoht sai jalaga istmikku, nimelt kõigi poolt kirutud Nordica oli igati viks ja viisakas ning ei hilinenud minnes ega tulles grammigi. Loodan, et nii jääbki.

Minekupäeval käis Sass veel pool päeva lasteaias ning kella kolmeseks äralennuks oli ta juba parajalt timbulimbu, et lennujaamas tšipse nõuda, meie eest ära joosta ning lennukis kategooriliselt rihma kinnitamisest keelduda.

Pärast mõningat möirgamist ja aknast eemalduva maapinna silmitsemist, pani Sass klõps silmad kinni ja magas isegi maandusmismürtsu Varssavis maha. Seni, kui me kodinad ja unise mehikese istmest välja koukisime, oli ülejäänud lennukitäis juba bussis, mis meid terminali toimetama pidi. Aga pärast magamist on ju eriti kange pissihäda! Niisiis seisime Sassiga otse lennuki kõrval ja soristasime asfaldile, seni kui sadakond inimest lummatult seda lõputut vaba langemist jälgisid.

Poola on koduks paljudele

Kott käes, laps käeotsas, suundusime linna poole. Aleksei sportlane elas koos teiste judokatega otse lennujaamas paiknevas hotellis ja sinna ta meist jäi – päeval rõõmsalt ning öösel urisedes saabuvaid ja lahkuvaid õhumasinaid loendama.

Aleksei oli endale edukalt Uberi telefoni laadinud ja seda ta asus nüüd katsetama. Lõbus ja särtsakas kasahh, kel vene keel vabalt suus, toimetas meie pere lahkelt infot jagades meie Poola koju. Tema jutust selgus, et Varssavis elab ligi miljon ukrainlast ja poole jagu valgevenelasi, peotäis kasahhe ja muid naaberrahvaid, kes kõik kodumaalt just lähedalasuvasse Poola tulnud, parema elu otsinguil.

Esimene üllatus oli see, et ehkki kraadide poolest sama mis Eestis, oli Varssavis roheline muruvaip maas, tulbid-nartsissid mesilastele kutsuvalt avatud ning puud lehis.

Staažika rännumehena oli Aleksei meile varakult broneerinud läbi AirBnB süsteemi korteri. Kõrgete lagede ja vintage mööbliga avar korter kesklinnas, kus kõik eluks vajalik olemas alustades pesumasinast ja lõpetades pehmete sängidega läks meile viieöiseks peatumiseks maksma veidi üle kolmesaja euro. Kindlasti oleks saanud odavamalt, aga me vajasime midagi, mis oli võistluskoha ja kesklinna lähistel.

Sass oli reisist ja muutustest nii häiritud sel päeval, et muidu rõõmsameelne ja heatahtlik laps tegi ühe lolluse teise järel ning ajas meil mõlemal harja punaseks. Tegime pisikese jalutuskäigu ümbruskonnas, et söögipoolist leida, mille käigus Sass mitmel korral autoteele joosta püüdis ning maast «käbi» korjas, mis kivistunud koerakakaks osutus. Ühesõnaga, õhtu oli oivaline. Kogu lootus lasus uuel ja paremal päeval.

Varssavi on täis vaatamisväärsusi

Ning ta tuli! Varustatuna infoga, kuhu lapsega minna, sõitsime igal hommikul kuhugi vaatamisväärsustega tutvuma, lõunaks koju magama ning pärastlõunal uude kohta seiklema. Kui Tallinnas läheks selline lõbu väga kulukaks, siis sealsed piletihinnad olid kordades soodsamad. Nagu ka toit ja tarbekaubad poes. Kasutasime seitsmel päeval ringiliikumiseks Uberit ning kokkuvõttes kulus meil selleks lõbuks 60 eurot. Müstika!

/ Erakogu

Toitu tegime ise või ostsime ümbruskonnas arvukatest toidukohtadest (alustades poola köögist ja lõpetades gruusia köögiga). Tütar Malena, kes ei söö loomset toitu, oleks minestanud õnnest, sest meie läheduses oli suisa kolm vegan toidukohta. Euro on zlottidega suhtes 1:4, ning tavaliselt maksis lõuna kahele poole vähem kui Tallinnas.

Ainukese pahupoolena tooksin välja poolakate vähese inglise keele oskuse. Eriti koomiline oli olukord, kui Aleksei britiliku küsimuse peale viipas teenindaja kohale teise, osavama, ning ütles: «Ma ei oska, mida ta seal saksa keeles seletab?»

Loe edasi, mida perega Poolas teha, juba portaalist Minu Pere.

Tagasi üles