«Ära nüüd põe, João... Mulle meeldivadki vänge hingeõhuga mehed,» kinnitas mulle Kerli siiralt silma vaadates. Ma ei salga, et mu poissmehepäevad Tallinnas olid päris värvikad. Ehk mu elu värvikaimadki, kirjutab Portugali kirjanik ja kolumnist João Lopes Marques*.
Aga sel õhtul tundsin ma Hellas Hundis siiski veidi piinlikkust. Pole just palju mehi, kes tahaks kena tüdrukut küüslaugu-sibula-kana-gemüüse järelmaiguse suuga suudelda ja ses osas pole erand ka mina.
«Päriselt! Mulle meeldib!» kordas Kerli, kui ma meeleheitlikult nätsu otsisin. Mu seesmist barjääri polnud tal muidugi raske murda. Enne suudlemist olime eesti naiste macho-fetiši teemal mõtteid vahetanud.
Tema unistas just sellisest mehest – milline mina olin kogu elu püüdnud mitte olla. Ütlesin endale: «Hm, kui talle meeldib lehkav hingeõhk, siis pole mina talle õige mees…» Korraga tundsin end vales rollis ja ma sain aru, et Kerli pole mu elus muud kui meeldiv vahejuhtum.
Jah, sellistel puhkudel teeb naiselik pool minus kõvemat häält. See lausa karjub, sest erinevalt paljudest naistest meeldib mulle mõelda endast pigem kui õrnahingelisest mehest kui toreerost. Või kui motomehest. Või lihunikust. Testosteroon on väga oluline, aga sellel on ka oma puudused. Kui seda on liiga palju, pole ka enam tore. Võib isegi ohtlikuks kujuneda.
Aga ärge mõistke mind ka valesti, palun: ma hoian ennast statistikaga kursis ja loen ka teadusajakirju, nii et ma tean, mis ovuleeruvaid naisi mehelikke mehi otsima paneb. Küllaltki darvinistlik nähe - suurendab tõenäosust, et meie liik jääb püsima.
Mehelikul mehel läheb enamasti hästi. Nad käituvad olulistel hetkedel õigemini. Pagana praktiliselt. Kandiline lõug ja viiepäevane liivapaberhabe võivad olla sama atraktiivsed kui Manolo Blahniku stilettod.
Peale minu on teisigi. Kõikjal Lääne-Euroopas on hulganisti mehi, kes seisavad dilemma ees ja peavad otsustama, mis on neile vastuvõetav. Ja ühiskonnale: kas minna äärmuslikuks või eelistada mõõdukat enesekontrolli.
Tänapäeval peetakse heaks tooniks naistele piisavalt vabadust anda, meil, meestel, on kõrini, et meid pidevalt negatiivsete ja obsessiivsete tegelastena kujutatakse.
Aga ikkagi: kus on mõistlikkuse piirid? Mulle tundub, et mehed lähevad kompromissi tehes sageli liiga kaugele. Mõnes riigis ähvardab neid juba puhtpastöriseerimine. Liiga aseptiline? Minge Rootsi või Hollandisse, Norra on ka hea näide, ja küsige mõnelt 27-aastaselt neiult, mida ta oma kolleegidest arvab.
«Nad on liiga pehmed kõik!» Ma olen täiesti kindel, et 85 protsendil juhtudest saate sellise vastuse. H&Mi kaupadest ja liibuvatest teksadest pole ka abi. Ja eks sel neiul ole arvatavasti omamoodi õigus. Me, Euroopa mehed, kipume liiga pehmekesed olema ja ma ei räägi praegu metroseksuaalidest või veel vähem geidest või transvestiitidest.
See minu jaoks unustamatu pubistseen, millega ma alustasin, on üha mõistetavam. Mehi valides eelistavad eesti naised endiselt primitiivsemat tüüpi idaeuroopalikku koolkonda. Eesti tunneb uhkust, olles üks vähestest eranditest Euroopa Liidus.
Võib-olla tuleb see maaelu pärandist. Aga kindlasti on selle juured vähemalt osaliselt Nõukogude Liidu poole sajandi pikkuses pärandis.
«Usu mind, mulle meeldib mehe suust sibulalõhna tunda… See tugev hommikune hingeõhk…» Neid Kerli sõnu on raske unustada. Nad kuuluvad antoloogiasse ja seletavad ära kaks kolmandikku probleemist:
Miks Eestis ei ole ühtegi tugevat naisliikumist? Sest kohalikud naised unistavad aeg-ajalt mehena sündimisest. Et teise poole rolli proovida. Et seda super-macho-võlutunnet tunda. Sest olla Eestis naine võib olla kohati päris ängistav: uhkeldatakse küll ausa mängu reeglite järgimisega, aga naistevaheline konkurents on siiski veel küllaltki jäik.
Jah, ja ma ei unusta arvatavasti kunagi vestlust, kui mu girlfriend tunnistas mulle, et ta oleks väga pettunud, kui me laps ei oleks poiss. Ja mina tegin tema üle veel nalja: «Kuule, eks temast võib ju alati tubli lesbi saada…»
See vaikus oli läbilõikav ja ma sain aru, et see mõte oli tema jaoks kergelt šokeeriv. Tema nägu oli tõsine.
Sellist nalja on Eestis parem mitte teha…
*Artikkel on kirjutatud naine.postimees.ee'le ning ilmub esmakordselt. Tõlkinud Teve Floren.
João Lopes Marques on raamatute «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis» (ilmub sel nädalal) autor.