Mida teha, kui pea on täis fantastiliselt geniaalseid ja enda hinnangul maailma muutvaid mõtteid? Tunne on, et mõistus lõikab teravalt nagu parditagumik mööda siledat vett. Kellele oma suurepäraseid ajuvälgatusi avaldada, ega ometi mitte perele või sõpradele? Eriti veel, kui neid õigupoolest polegi. Lahenduseks on internet ja oi, kui magus on mõnedel inimestel ennast anonüümselt välja elada.
Hullunud kommentaatorite kogus on omal pentsikul moel lausa teatavaks hea ja tõsiseltvõetava artikli indikaatoriks. Mulle meeldib neid lugeda, kirjutama üldiselt ei kipu. Tihtipeale on juhtunud, et kommentaariumid on põnevamad, kui uudis ise, asjatundlike kaasarääkijatega on aga kädistava parvena kaasas ka hulk alljärgnevaid tüüpe.
Keeletoimetaja. Võiks olla üks mu lemmikuid, kui oleks mõnes kohas vähem jäik. Kirjavead tekstis (välja arvatud minu enese kirjutatutes, neid ei kipu alati kohe märkama) kargavad minulegi nõelteravalt silma ja ärritavad, eriti, kui lauseehituse tase purjus vodkaturisti omast kõrgemale ei küündi. Kui aga mõni huvitav teemaarendus seetõttu poolikuks jääb, et keegi lõimes muudkui näpuvigu parandab ja ÕS viiteid lingib, ajab pahuraks ja tekitab trotsi, et kas on ikka alati vaja iga üksikut tähte närida.
«Kes see veel on?» Ükskõik, millisest uudiste alajaotusest suvalise artikli võtame, ikka on keegi, kes esimese poole tunni jooksul tõstatab peategelase kohta küsimuse: «Aga kes see selline on üldse?» Eriti tihti seikleb see kommenteerija muidugi seltskonnauudiste portaalides. Mõnikord asendub retooriline hüüatus ka küsimustega «Mis toimub?» või «Keda huvitab?». Enne ja pärast fotode all alati süütult uurimas, mis on teisiti ja kumb nüüdne tulemus on, ka siis, kui fotol on 60 kilo kehakaalust kaotanud inimene. Uudise erakordsust ja erilisust kommentaatori silmis saab hinnata hüüu- ja küsimärkide arvu järgi lause lõpus.
Draamakuninganna. Vähemalt ma arvan, et ta on peaaegu alati naissoost. Õnnetuste ja tragöödiate all on ta alati kohal käsi murdmas, kirjeldab nuuksete vahel, kuidas ta uudist lugedes nutta lahistas ja kogu perega pisaraid valab. Südamlikkus on suurepärane, aga ma ei suuda siiski ette kujutada, kuidas on võimalik nii paljusid uudiseid nii sügavale hinge võtta. Ometigi taat taevas teab, et mul on silmad märja koha peal ja nutan rohkemate asjade peale, kui mulle tegelikult meeldiks.
Sildistaja. Libistage pilk üle selle kolumni ja saate mõningad paralleelid tuua. Ilmselt on neid ka pahasoovlikke, aga mulle meeldib sildistamise juures selline väike peen irooniasugemetega huumor.
Sotsiaalpornograaf. Oli aegu, kui meelelahutuseks peeti habemega naisi ja kääbusmehi laatadel. Õnneks on need nüüd läbi. Oli aegu, kui parimaks huumoriks peeti tort-näkku ja jalaga-perse nalju. Ka need ei eruta enam suuremat oma publikust, praegu on tõusev trend mõnitada peast veidi lihtsamaid kaaskodanikke. Pruugib mõnel ullikesel avalikkuse ette astuda, kui ta mõnuga läbi hekseldatakse ja haruldases üksmeeles meeme toodetakse. Sedasorti kommenteerijatel tõmbab juba ette nunnumeetri elevile, kui telerist tuleb reklaam uue tõsielusarja tegelaste otsimiseks.
Maksumaksja. Kuldne arvutaja, kelle jaoks on kogu riigi maksuraha valesti jagatud. Osaliselt on tal muidugi õigus. Roostevaba raudpoldina on ta alati kohal 24. veebruari kontserti- ja kleiditeemades, kus ta häälekalt keeldub omalt poolt edaspidi «seda pulli» kinni maksmast. Tema laused algavadki selge sõnumiga: «Mina kui maksumaksja…». Ei ole tagasihoidlik ka oma haritust rõhutades.
Vanasõnade spets. Mees, kellele tohutult meeldib vestlustesse sekkuda, aga teemakohaseid teadmisi napib. Selleks puhuks on peenelt sepitsetud taktika pikkida igasse võimalikku kohta vanasõnu, kuidagi ikka mõni haakub, kui järele hakata mõtlema. Kas siis ise kommentaarina lisades või kellegi lõimesse moodustunud diskussiooni vahele pressides. «Ei õige hõlma hakka keegi», «kuidas külvad, nõnda lõikad» ja «kuidas koer külale, nii küla koerale» on tema signatuurkommentaarideks. Vahel muutub lausa flirtivalt ülemeelikuks, ladudes pea kogu oma mälupagasis olevad rahvatarkused ühe artikli alla. Laupäeviti pärast sauna ehk pärast paari tublit toopi õlut tuleb ka onuheinolikke tõlgendusi, näiteks vana hea «kes püüab kõigest väest, saab igaühe käest».
Vandenõunik. Miski pole nii nagu näib! Ärge arvakegi, et midagi siin on juhuslik või tagamõtteta. Kuskil on aiakaupade soodusmüük – see on selleks, et inimesed saaksid varuda kaevikute tegemiseks tarvikuid, hiljemalt oktoobris on ju jälle maailma lõppu oodata. Lisab igaks juhuks ka soovituse varuda tikke, soola ja joodi tuumarünnaku ajaks. Haistab uudistes veendunult midagi hoopis kõneväärsemat ja tihti looritab oma kommentaare salapäraga, et ta teab küll nii mõndagi, aga jätab selle enda teada ja teistele analüüsimiseks ning isemõtlemiseks. Umbusk on elu.
Vihkaja. Temal on ilmselt kõige raskem elu üldse. Sest ma ei kujuta ette, et nii kibestunud ja õelad inimesed üldse hetkekski suudavad rahul ja õnnelikud olla. Lause «juba su ema oli loll» öelduna võõrale inimesele on veel üks leebemaid. Ei häbene nimetada inimesi hälvikuteks, debiilideks, abordijäänusteks, soovitada enesetappu või käia välja enda väiklase aju suurim solvang – pede või lesbi. Anonüümsena vastikustunnet tekitav tatiprits, päriselus ilmselt kompleksides vaevlev pahatahtlik õnnetusehunnik.
Pagulastefoobik. Uudisnupuke võib vabalt olla vanamemmest, kellel läks hooletusest pann kärssama ja seetõttu vajas tuletõrje sekkumist, see sort kommentaatoreid aga nii lihtlabaseid selgitusi ei usu. Kõik uudised on seotud pagulastega ja kõik juhtub või, vastupidi, midagi ei juhtu, tänu pagulastele. Asjatundmatus antud teemas ei ole asi, mida meelde tuletada, see läheb kurtidele kõrvadele ja pigem õhutab vaenu. Momendil on väga aktuaalne ka veganite materdamine sarnases stiilis ja kõikvõimalikes teemades.
Pärituult ja sallivust! Marin