Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eesti naised räägivad: kõige hullemad lahkuminekud, mille me oleme üle elanud

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Pexels / CC0 Licence

Kuidas minna lahku nii, et pärast ei peaks teine osapool sulle mõeldes omaette «Oli ikka tropp...» sisistama? Millised on kõige ilgemad lahkuminekutaktikad, mida Eesti naised on kogenud? Kas ghost’imine ehk vaikselt ära kadumine on moodsate suhete ajastul hea mõte või millises olukorras üldse võiks nii käituda – kui üldse?

Küsisime Eesti naistelt, millised on nende lahkuminekukogemused ning millised on nende nõuanded kõigile, et suhted oleks võimalikult terved ning kui need paratamatult lõpusirgele jõuavadki, lõppeksid sel juhul nii, et mõlemad osapooled saaksid rahulikult eluga edasi minna. Nende vastustest koorus välja viis konkreetset, aga väga olulist nõuannet.

1. Ära kao niisama ära!

Marin (33): «Kõige nõmedam maailmas on ilmselt see «Sa oled liiga hea...!»-jaburdamine, ükskõik, kas siis ise öelda või seda kuulda. Olen selle vana hea aususe ja otsekohesuse poolt, et asjadest rääkida, muidu teine ei teagi ja saab asja eest, teist taga haiget. Võib-olla läheb lausa nii hästi, et tahab sulle sama öelda ja siis on topeltkerge olla pärast.

Sorry, eirav ja lubadustesse mattunud äkiline ärakadumine on ainsana veel hullem. See kägistab ikka korralikult ja teeb südame katki.

Pärst esimest deiti pole erilisi selgitusi vaja, mul on siis alati klaar olnud, kas tuleb teine ka või ütleme ilusti hüvasti. Mul oli kapimees ka. Mees, kellelt ostsin euriga oksjonilt vana kapi ja kes selle mulle koju tõi. Paar päeva hiljem kukkus helistama nagu peigmees kunagi, et millal kohvi jooma läheme. Siis hakkas mulle Facebookis kirju saatma. Teemal kuidas «tahaks sinu kaisus tiksuda». Nagu wtf, dude, kus neid suhete seitsmepenikoorma saapaid müüaksegi, mida sa nii lootusrikkalt kannad?»

Saskia (27): «Kadumine on vist debiilseim lüke üldse. Ma olen ikka alati «the talk’i» ära teinud, ilusti ära öelnud, et kuule, ei tule välja ikka vms. Üldiselt on see, et kui sa juba teisele poolele oled öelnud «meil on vaja rääkida», siis on kohe teada, et ega muud juttu sellele naljalt ei järgne.»

Malle (36): «Nõmedaim lahkuminek: lapseisa läks Saksamaale komandeeringusse kaheks nädalaks ning esimesel päeval kohale jõudes saatis mulle SMSi, et meie suhe on läbi ja meie koju ta enam tagasi ei tule ning asjad viib kahe nädala pärast ära, kui on tagasi Eestimaa pinnal. Absoluutselt nõmedaim ja arglikuim lahkuminek ever!

Üldiselt, kui on ikka suhe, siis enne lahkuminemise otsuse tegemist tasuks teha vestlus, no nii austusest teise ja sulle pühendatud aja vastu  – rääkida ära, mis on puudu või mida muuta, et näha, kas suhtel on potentsiaali. Tihtipeale ju ei räägita ja teine pool on pimeduses – tema ei tea, et sa jõhkralt vihkad voodis pesto söömist ning ta võiks ju vabalt seda köögis teha, aga kuna pole räägitud, siis ei tea. Vaikselt omaette miinuseid kokku lugeda oskab ja saab igaüks. Küsimus on tahtmises: kas tahad koos olla. Kui leiad, et ikka ei taha teisega koos olla, siis räägi hellalt. Julm ausus (á la «sa tegelt oled mu arust kole») pole siinkohal vajalik. Vasta tekkinud küsimustele. Ole konkreetne, aga leebe. Ära ütle «jääme sõbraks»!

Kristel (30): «Minu jaoks on kõige nõmedam isiklik kogemus ilma selgitamata ära kadumine. Kusjuures täislaks – telefoni ei võta, ust lahti ei tee, FB-s olen blokeeritud. Jah, ma tagantjärgi saan aru, et minu kiindumus oli tugeavalt ühepoolne ja teine pool ei osanud või viitsinud või tahtnud mulle enam selgitada, aga siiamaani mõtlen, et ole siis mees ja ÜTLE. Ära kao ära niimoodi.»

Anna (32): «Kadumise peale mina jõuan mingi hetk ikka sinna, et «äkki on haiglas, surnud, kurat seda teab?» Ükskord kusjuures on juhtunud, et pidi mees mulle lennujaama vastu tulema, aga telefoni ei võta, sõnumile ei vasta, kadunud. Pärast selgus, et oli autoavarii, oligi haiglas nädalaid. Aga enamasti ju ei ole.»

2. Ütle otse!

Anna (32): «Ühel teisel korral ma ei saanud arugi, et meil on nüüd «the talk», sest nii ümbernurga jutt oli, ikka ju räägitakse suhetest, et mis ja kuidas. Pidin järgmisel päeval üle küsima, et kas see nüüd siis tähendas seda. Et siis üldiselt võiks olla piisavalt mune ja selgroogu, et mitte hämada ja loota, et küll teine aru saab.»

Liisbet (29): «See «ei taha teisele haiget teha» jutt pigem viitab sellele, et «ei taha ise halb inimene olla ja lahkuminekuga kaasnevate negatiivsete emotsioonidega tegeleda». Suhteliselt tavaline ja inimlik, kes ikka nii väga tahaks negatiivsete emotsioonidega tegeleda ning teise (või ka enda) pisaraid kuivatada. Palju lihtsam on ignoreerida, ära kaduda või lasta vaikselt olukorral vaibuda.

Vahel võtab lahkumine kauem aega kui seda on olnud kvaliteetselt koosoldud aeg (näiteks aasta oli tore koos, aga siis tuli lahku kasvamine ning üldine lahkuminek võttis näiteks kaks aastat aega). Enda mugavus on sageli faktoriks, et asjad venivad või ei julgeta selget seisukohta välja öelda/mõelda. Ise eelistan pigem sellist kiiret varianti – kui ei meeldi, räägime, korraks on valus või ebameeldiv, aga saab vähemalt eluga edasi minna.»

Britt (25): «Olen harjunud, et kui mulle mingil ajahetkel ei sobi või ei meeldi enam suhtlus/suhe, siis nii tulebki otse öelda. Kusjuures mina ei arva, et keegi on kohustatud selgitama, miks nimelt suhe või konkreetne inimene ei sobi (kui just pole tegu näiteks sõltuvusprobleemidega või millegi muu tõsise ja halva harjumusega). Kui peale megavahvat deiti või mitut ikka näen, et millegipärast teiselt poolt on suhtlus vaibunud, siis natuke teeb kurvaks küll. Ole inimene ja anna teada, et sa ei soovi midagi, ära raiska minu aega.

Erandiks on tutvumine internetiavarustest, mis ei ole veel päriselus kohtumiseni viinud. Sellises olukorras ei arva ma, et mulle on keegi mingit selgitust võlgu ja ise ma ka ei võlgne kellelegi midagi. Kui ei viitsi enam kirjutada kellegagi, siis ei kirjuta ja ongi kõik.»

3. Mõtle järele, kas oled oma otsuses kindel!

Merka (30). «Reegel nr 1. Kui sa tahad kedagi maha jätta, siis ole palun kindel, et sa temaga enam suhet ei taha. Mulle on kõige halvemini mõjunud need, lähme lahku, lähme kokku, olemised.

Reegel nr 2. Ole aus ja räägi, miks sa lahku tahad minna. See, et sa salaja mu sõbrannaga bängid või kellegi suvetuuri käigus rasedaks lõbutsesid tuleb nagunii lõpuks välja. Ole inimene ja ütle seda mulle ise. Jah, ma ilmselt vihkan sind elulõpuni, aga usu mind, see on minu jaoks parem, kui üleni valutava hingega vannitoa põrandal looteasendis lohutamatult ulguda ja oma peas püüda selgusele jõuda, mis ma valesti tegin.

Reegel nr 3. Palun lähme lahku näost näkku suheldes. Tehnika on loomulikult lahe ja sul on kindlasti lihtsam samal ajal mõne teise chat’i aknas rääkida, milline klammerduja ja hull ma olen, aga katsuks ehk selle ühe tähtsa asja siiski silmsidet hoides ära teha.

Mulle tundub, et kui sa tahad head suhet hoida, siis oleks targem neid «tõsiseid» jutuajamisi võimalikult tihedalt pidada. See tähendab, et räägi inimesele, kes sa oled, millest sa unistad, mida sa suudad, mis sa oma elus teinud oled ja miks sulle mingid asjad ei meeldi. Väga tihti me kipume unustama, et teine inimene ei ole mõtetelugeja, ma olen ise ka oma sõbrannasid oma kallimaga vestlusele suunanud, kui teema, mida ilmselgelt võiks paarilisega arutada, kipub ainult sõprade-sõbrannadeni jõudma.

Ma ei näe ühtegi põhjust inimesest peale paari deiti lahti saada, kui ma juba paaril olen suutnud olla ja veene pole närima hakanud (ei enda ega tema omasid), siis miks mitte lasta inimesel olla ja eksisteerida, kõigiga ei pea ju mingit sajandi armastuslugu tekkima? Pealegi, kellega minul sajandi lugu ei teki, sellel võib ju mõne minu sõbrannaga sobida. Tüütutest peikadest saab lahti, kui ausalt välja öelda, et mul pole mingisugust huvi ja himu sinuga edaspidi suhelda. Kui ise ootad vastaspoolelt ausust, siis paku vastu ka ausust.»

4. Elu on liiga lühike, et seda hämale raisata!

Kati (33): «Kõige magedam lahkuminek? Aastaid tagasi SMS: «Ma ei armasta Sind enam», millele ei eelnenud ühtegi ohumärki. Ta ema, kellel oli mingil põhjusel kohutavalt piinlik, tõi mulle mu asjad ära ja nii asi lõppes. Praeguses suhtes oli alguses päris tihedalt «tõsist jutuajamist», aga nüüd järjest vähem. Ilmselt oli asi üksteise piiride kompamises ja teemasid, mis ajavad närvi mustaks, enam väga ei esine.

Kuidas minna normaalselt lahku? Pole kordagi õnnestunud seda kogeda, seega ei oska kommenteerida.»

Kirke (35): «Mulle ghost’imine ei meeldi. Mida vanemaks ma saan, seda vähem saan ma aru igasugustest «mängudest» suhete ümber, mis tegelikult, peaaegu alati, on imelihtsad. Mõtled välja, mida tahad, räägid läbi, ja siis teisele kas sobib või ei. Kõik muu on mõttetu vaht. Nagu latte – täiesti korralik kohv, aga valatud veidra kuumutatud lögaga üle ja vahtu löödud. Ma mõtlen, et minu, aga ka kõikide teiste elu on liiga lühike, et seda raisata mingi etenduse peale. No ja mehed, kes tegelevad igast häma, ghost’imise, topeltelude, või teab millega veel, saadavad mulle lihtsalt ühe eemaletõukava signaali: nende elu on tühi ja igav, täidavad seda piimavahuga.»

Lily (31): «Ülikooli ajal tulime elukaaslasega maalt ilusal pühapäeval linna, käisime koos poes, tulime koju, pissitasime koera ja siis hiljem täitsa tühja koha pealt ütles: «Mul on igav.» Ma algul ei saanud arugi, et noh, vaatame siis teist filmi vms. Pärast kohmetut pilkude vahetust selgus, et meie suhe on tema jaoks igav. Kurb muidugi! Aga ma ikka lootsin, et ehk läheb põnevaks. Kuni leidsin ta oma sugulase naisega koos meie voodist. Siis mõistsin – rutiin oli igav.

Rohkem mind maha jäetud pole. Rõve tunne oli! Aga ma ise olen igasugu tsirkust teinud – jätnud maha telefoni teel, jõululaupäeval, teise kutiga tagasi tehes jne. Mida vanemaks saan, seda rohkem hindan ausust ja konkreetsust ning see igavuse pärast maha jätmine ikka kriibib pisut hinge. Hetkel olen seitse aastat mehega koos olnud, neist ligi kolm abielus ja igav veel ei ole. Või siis pole mulle seda veel öeldud.»

5. Ära varasta korterit tühjaks!

Lehte (36): «Täiesti teine äärmus on, kui tahad lahti saada ja ei saa! Mul oli kunagi üks suhe, kus oli ilmselge, et see mees ei ole minu jaoks õige. Olime juba tükk aega koos olnud ja ta oli täiesti vastutustundetu tüüp. Vahepeal laaberdas mitu päeva ringi ja teada ei andnud, kus on, kui tagasi jõudis, oli ilmselge, et valetab. Kui ta kodus oli, oli justkui kõik okei, oskas hea mees olla küll. Aga see «kord nii-kord naa» ei olnud minu jaoks. Majandamise poole pealt oli samamoodi näha, et kui selle mehega leivad ühte kappi panna, siis on ülalpeetav majas.

Meil oli minu korter ja tema korter. Algul elasime tema korteris ja mina maksin selle kulusid. Kui hiljem minu korteris olime, oli ikka samamoodi, aga tema oma korteri kulusid ei maksnud. Korteriühistu esimees teadis mind, tuli võlga küsima. Eks see rumalus oli, aga maksin ta võla kinni. Ütlesin selge sõnaga, et suhe on lõppenud, edasi läheb kumbki oma rada, aga ei saanud tast lahti. Lõpuks pidin ise töö asjus teise linna minema ja andsin tähtaja, et kui tagasi tulen ja ta oma asju pole korterist ära viinud, vahetan lihtsalt luku ära ja enam sisse ei lase.

Kui tagasi tulin, oli korter tühjaks viidud. Vot seda poleks küll uskunud, et ta minu asjad ka kõik minema viib. Okei, mööbel, raamatud, ehted jms, aga mida ta minu pesuga peale hakkas? Algul oli šokk, aga pärast mõtlesin, et need olid ainult asjad, need saab alati uued ja hea, et s***st mehest lahti sain. Pärast helistas ja nuttis torusse: «Ma ei tea, miks ma sulle nii tegin!»

Tagasi üles