Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Heidi Ruul: jätke see tiitel endale – iga ema on aasta ema!

20
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Heidi Ruul | FOTO: Taimo Tammik

Vot nüüd kees minul ka ametlikult üle. Esiteks, kui kaua võib ühel ja samal teemal jahuda, ning teiseks, on jah ebaõiglane! Aga mis siis? Ema on oma lapsele ikka see kõige parem ema. Abielus või mitte. Aukirjaga või ilma. Lugupeetud proua Oviir võib minu poolest igal aastal selle tiitli pidulikult endale võtta, sest mina tean ning usun siiralt, et iga kuradi ema on alati tunnustust väärt ja mina saan enda tunnustuse iga päev ühe pisikese prääniku käest! Olgu siis nende meeste ning jõululauaga, kuidas on.

Oleme paari sõbrannaga juba aastaid sel teemal omavahel lõõpinud, aga pigem ikka pisut iroonilisemas kontekstis. Magasid hommikul sisse ja laps jäi kooli hiljaks? Aasta ema! Magasid nädalavahetusel pisut kauem ja laps tegi iseendale hommikusöögi? Aasta ema! Võtsid kellegi last hoidma ja läksid deidile? Konkurentsitult aasta ema!

Jah, ma olen paljude mõistes ilmselt alles väga noor ning roheline, aga isegi mina saan aru, kui jabur on see, et üksikema kuvand muudetakse avalikult selliseks, et igal üksikemal on miljon last ja nad kõik, viimseni, higimull otsa ees, otsivad oma lastele uut «isa». Mis kuradi «iga aasta jõulud uue mehe seltsis»? No ja isegi, kui nii olekski?! Mis siis? Kellel on õigust selle üle otsustada, kes minuga koos verivorsti ja hapukapsast õgib?!

Kuidas saab selline argument üldse ühe naisterahva suust välja tulla? Ma päriselt ei mõista seda! Naine ning ema peaks ju ometi aru saama, mis emaks olemise juures kõige olulisem on?! Minu teada see, et lapsega oleks kõik hästi. Et ta tunneks end turvaliselt, et tema vajadused oleksid täidetud, et tal oleks piisavalt kasvuruumi ning arenguvõimalusi.

Kui üks naine suudab kõike seda oma lapsele (või olgu neid siis kasvõi kuus) iseseisvalt võimaldada, siis miks tema tunnustust ei vääri? Miks tema automaatselt maha kantakse?

Minu arvates on emadel, kellel on nii pagana hästi läinud, et nende kõrval on mees (ilmselt juba üsna mitmete jõulupühade jagu), tegelikult tunduvalt lihtsam kõigega hakkama saada. Nemad teevad ära pool tööst, üksikemad seevastu teevad kõike ÜKSINDA!

Harv «normaalsus»

Ma ei väida, et siin pisikeses Eestis ei eksisteeriks emasid, kellelt oleks õigem lapsed üldse käest ära korjata, aga kõik need, kes saavad üksinda paremini hakkama kui mõni oma abikaasaga kahepeale?

Oletame siis hetkeks, et meil on üks suvaline ÜKSIKEMA, kes käib viies kohas tööl, leiab aega enda eest hoolitsemiseks ja sealjuures on tal lapsed, kes on õnnelikud, terved ja igati õpihimulised. Lisaks sellele hoiab ta kodu korras, remondib lagunenud dušinurka ja ehitab vajadusel pesumasinale peedist trumli.

Ja siis on abielupaar (kes vastab meie riigi kõrgetele standarditele). Neil on ka mõned võsukesed. Ema käib tööl, isa käib tööl – nagu normaalses peres ikka, eks ole?! See harv normaalsus, mida ajapikku aina võimatum kohata on. Aga see selleks. Kõik on võrdselt ära jagatud. Kõik! See ema näeb poolt sellest vaevast, millega üksikema igapäevaselt rinda pistma peab.

Õiglus! Juhhei! Aga nagu ma juba ütlesin – võtke oma auhinnad ja pange need endale… kuskile. Minu auhind õpib hetkel säravate silmadega kirjutuslaua taga. Ta üllatab mind oma nutikusega iga jumala päev ja neid hetki, kui ma mõtlen, et vau, kas tõesti olen MINA suutnud sellise lapse kasvatada, ei jõua kokku lugedagi. Vot see on auhind! Seda ma tahan! Ja selle olen ma juba saanud. Ma usun, et sama kehtib ka sinu kohta!

Tagasi üles