Erle Allas: uus armastus?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erle Allas.
Erle Allas. Foto: Anne-Mai Pällo/Harriet stuudio

Kohtusin ühel kevadpäeval ammuse sõbrannaga. Mind võlus tema juures tol päeval kõik - sära silmis, noorus hinges, karjuv elujanu, mis endaga kaasa tõmbas.

Olin kindel, et tema ellu on astunud uus armastus. Kadunud oli naine, keda aastaid tagasi tundsin - endasse tõmbunud, katkise mina- ja maailmapildiga.

Midagi suurt ja olulist oli vahepeal juhtunud, kuid ta ei rääkinud mulle ei lahkuminekust ega uue armastuse leidmisest - kõik oli nii, nagu aastaid tagasi, välja arvatud tema ise.

Ta jutustas mulle hoopis loo iseenda leidmisest, sõltumatusest, vabadusest. Inimene, kes aastaid tagasi ei suutnud positsioneerida iseenda kohta siin maailmas, kes ei väärtustanud ennast ega lasknud seda ka teistel teha, seisis nüüd peegli ees, täis rahulolu ja kindlust.

Enam ei kõikunud jalge all maa, enam ei närinud hinges teiste arvamus, enam ei kujundanud tema isiksust keegi kolmas. Ta tegi seda nüüd ise, temast oli saanud täiuslik tervik ja see vaatepilt oli ilus!

«Kuidas sa seda tegid?» oli minu maine küsimus, täis siirast uudishimu. Kuid tema vastuse lihtsus oli tuttavalt soe ja armas, see oli selline tõde, mida me kõik hingesopis teame, kuid millele tihti silma vaadata ei julge või ei taha.

Ta ütles, et ühel ajahetkel ei tundnud ta ennast enam lihtsalt ära. Ebakindluse noot sisemuses oli muutunud liiga valjuks. Ta oli lasknud kõik teised oma ellu korraldusi jagama, otsustama. Ning mingil hetkel sai jõud otsa - olla keegi, aga kes, seda ta enam ei teadnudki.

Kõige enam rõhutas ta otsinguteel sõna «sõltuvus» ning imerohuna sõtuvusest vabanemist. Võime ju mõelda, et sõltuvus tekib ainult kõikvõimalikust tarbimistest, aga et kaaslasest, tema tunnetest, kohalolekust? Hoopis sedalaadi «pahe» oli sõbranna endasse mässinud.

Tema jaoks oli kaaslane muutunud ühelt poolt elujõu allikaks, teiselt poolt selle röövliks, kinnisideeks, meeleheitlikuks vajaduseks. Ta ei teadnud enam, mida tähendab üksinda olla, üksinda areneda, üksinda elu nautida. Klammerdumine oli see õige sõna. Ületarbimisest tekkinud võõrutusravi oli ainus võimalik tee paranemiseni.

Ta hakkas päev päeva haaval kaaslasest lahti laskma. Kuid mitte emotsionaalselt valusa lahkuminekuga, vaid tehes seda tema kõrval. Haav vajas parandamist ju piinleja hinges, mitte kelleski teises.

Kinnisideelisest kujundist «meie» püüdis ta taas luua kujundid «mina», «sina» ja «meie». Vaikselt, aga edukalt julges ta lõpuks piiluda üksindusse, leides selles oma võlud. Ta avastas enda jaoks taas hobid, sõbrad/sõbrannad, raamatud - kõik selle, mis teda naeratama pani ja õnnelikuks tegi.

Ta oli unustanud, mida tähendab tunda hinges vabadust ning kui mesimagusalt see tunne maitses. Ta jõudis arusaamiseni, et iseenda kaotamine suhtes on enesetapp. Armumine, armastus võivad küll hetkeliselt niita jalad, kuid hoidku jumal, et mitte kunagi enam mõistust.

Ta jäi meie kohtumise lõpuni kindlameelseks, et igaühele meist peab jääma omaenda iseseisvus ja sõltumatus. Vaadates teda tol päeval, olin enam kui kindel, et ta teadis, millest räägib...

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles