Kuigi sõna «keskeakriis» võib olla klišee, tajuvad siiski paljud naised (ja mehed) millalgi 40. ja 50. eluaasta vahel segaseid tundeid. Kuidas aru saada, et see on tabanud ka sind?
13 märki, et sa kannatad keskeakriisi all
18. aprill 2017, 13:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Võib öelda, et mingil määral otsime me ise keskeakriisi,» ütleb psühhoterapeut Robi Ludwig väljaandele Woman’s Day. «See on mõneti isetäituv ennustus, sest me tõesti kogeme teatud eluperioodidel kriise.»
Siin on 13 märki, mis viitavad, et tegemist võib olla nähtusega, millele on antud nimi «keskeakriis».
1. Sa küsid endalt sügavale puurivaid küsimusi. Sulle võib tunduda, et see elu, mida sa elad, ei sobi sulle enam. Samas võib see olla ka positiivse tooniga ning anda jõudu eemaldada elust need asjad, mis sulle enam arenguvõimalust ei paku.
2. Sa teed rutakaid otsuseid. Eneseotsingu tulemusena võid sa rutata muudatustega, kuid impulsiivsete otsustega on alati see oht, et need ei pruugi olla pikas plaanis õiged. Enne lahutust või töölt lahkumist mõtle rahulikult järele.
3. Sulle tundub, et sa hakkad aru kaotama. Ehk märkad sa, et ärritud kergemini kui varem või oled muutunud hajameelsemaks. Muudatused iseloomus võivad olla põhjustatud östrogeenitaseme muutusest kehas, mis algab kuni kümme aastat enne menopausi. Samas on seda võimalik medikamentidega kontrollida, nii et uuri abi oma arstilt.
4. Sa ei maga enam hästi. Kui sa ärkad pidevalt keset ööd ning vahid tundide kaupa kella, võid samuti panna selle oma hormoonide süüks.
5. Tulevikuväljavaated on nukrad. Nooruse suurim võlu on see, et kõik on alles ees. Vanemaks saades aga ei ole tulevik enam see, kus hakkavad kõik head asjad juhtuma, vastupidi, see võib olla suisa hirmutav. Noortelt tasub õppida ning püüda optimismi säilitada!
6. Sulle tundub, et elu on tühi ja mõttetu. Igavus ja kiretus võivad olla keskeakriisi näitajad. Igapäev võib olla su naljasoolika tuimaks teinud. Lahenduseks võib olla mugavustsoonist välja astumine.
7. Sulle tundub, et sa oled midagi kaotanud. On sul tunne, et elu on märkamatult käest libisenud? See tunne ei pruugi olla kliiniline depressioon, vaid samuti osa keskeakriisist. Jah, sa oled ehk midagi kaotanud ning pead otsa vaatama tõele, et mingeid asju siin elus sa ei saavutagi. Samas saad sa alati seada endale uued eesmärgid! Me ei jõua kunagi «kohale», sest alati on ees ootamas uus «kohal».
8. Sa muretsed üleliia oma välimuse pärast. Üks asi on tahta välja näha noorem, teine asi on tundide kaupa end peeglist uurida ning võtta ette äärmuslikke samme, et noorust taastada.
9. Või sa annad välimuse osas üldse alla. Mõned meist satuvad kinnisideede küüsi, et ainult oma välimust paremaks muuta, teised aga annavad sootuks alla. Inimesed aga ei tohiks kunagi enda osas alla anda!
10. Huvi seksi vastu on vaat et kadunud. Kui sa ei mäleta viimast korda, kui sai linade vahel hullatud, siis võivad samuti siin mängus olla hormoonid. Tänapäeval on nii palju võimalusi, kuidas end aidata ning pole mingit põhjust hormoonidele alla vanduda.
11. Sa mõtled endast kui vanainimesest. Pane silmad kinni, hinga rahulikult ja vasta endale ausalt: kui vanana sa end tunned? Kui sa pead end elatud aastatest vanemaks, võid sa olla keskeakriisis. Lahenduseks võib olla leida endas üles nooruslikkus – see, muide, on kasvav trend!
12. Sa tunned, et parimad aastad on seljataga. Usk, et kõik imelised asjad su elus on juba juhtunud, viitab kriisile. On kurb, et ka ühiskond treenib inimesi mõtlema, et vaid noorena kogetakse asju kõige eredamalt. Reaalsus on aga see, et paljude inimeste jaoks elu vanemaks saades alles algab!
13. Sa eeldad, et iga halb päev viitab sellele, et sa oled keskeakriisis. Kuigi see on levinud termin, ei pruugi seda päriselt eksisteeridagi – asjatundjad on erinevatel seisukohtadel. Õnn ei peatu ootamatult sinu 40. sünnipäeval. Samuti tasub vaadelda iga kriisi kui võimalust arenguks ning pealegi on tänapäeva 40–50-aastased märksa nooruslikumad, kui olid meie vanemad või vanavanemad.