Varje Lepp: kõiki lapsi on võimalik muusikaliselt arendada

Esme Kassak
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hanna-Lota Metsla koos Meero Muusiku lambaga.
Hanna-Lota Metsla koos Meero Muusiku lambaga. Foto: Annika Metsla / Eesti Foto

Rahvusvahelise laste ja noorte festivali Tähtede Laul korraldaja Varje Lepa päevakava on kirju kui Kihnu seelik. Suuremate ürituste eel aitab Varjel hakkama saada kunagine sportimise kogemus, mis on õpetanud teda ennast ületama.

Varje Lepa eestvedamisel on Tähtede Laul pakkunud eri vanuses lastele esinemisvõimalust alates 1997. aastast. Kanuti Noortemajas alguse saanud konkurss jätkas hiljem Lepa asutatud erahuvialakooli Meero Muusiku alt ning leiab sel aastal esimest korda aset festivalina, kuuludes ka Kultuuripealinn Tallinn 2011 ametlikku programmi. Tähtede Laulule on oodata külalisi kümnest välisriigist, kõige kaugemad esinejad tulevad Hiinast.

Varje, ühel hetkel poed Sa lambamaskotti, teisel hetkel võtad akordioni kätte ja etendad Kihnu Virvet, juhid kooli, korraldad mitmesuguseid üritusi ja annad ka ise muusikatunde. Kuidas Sa kõige selleni jõudnud oled?

Kui me eriala omal ajal valisime, siis valisime mitte raha, mitte prestiiži pärast, vaid südame järgi. Ma olin muusikakoolis õppinud akordionimängu, samal ajal õppisin spordiinternaatkoolis ning olin kergejõustiklane Eesti noortekoondises. Isa ütles mulle siis, et tütreke, spordis võib tulla vigastus, aga muusikal on sulle leib eluks ajaks.

Kui ma siis TSIKi (Eesti spordigümnaasium – toim) lõpetasin, juhtuski mul jalal vigastus olema ja ma ei saanud sporti edasi teha. Nii oligi tagataskust võtta muusikaline haridus, millega sain sisse Tallinna Ülikooli, toonase nimega Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kultuurihariduse teaduskonda. Põhierialaks oli mul praeguses mõistes kultuurikorraldus ja lisaerialaks koorijuhtimine.

Kuna ma ei saanud kohe esimesel aastal aga kooli sisse, siis sattusin kõigepealt tööle Pioneeride Paleesse. Mind võeti sinna akordioniõpetajaks lastemuusikaharidusega. See oli minugi jaoks üllatav, aga ma lubasin kohe õppima minna, mida ma ka tegin.

Kas sellega pole mitte nii, et teisi õpetades on ka endal kõige parem õppida?

Muidugi õpid ise kõigepealt! Ma ei arva, et ma väga hea akordioniõpetaja oleks olnud, hiljem läksin üle laste lauluansamblite peale. Alustasin 17-aastaselt õpetamist ja 18-aastaselt õppimist ja nii on see käinud siiamaani paralleelselt.

Väga huvitav tõik, mida ma aga ise ei mäletanud, on näiteks, et Elmar Liitmaa oli mu akordioniõpilane. Terminaator oli ühel aastal Tähtede Laulu patroon, siis tuli jutuks. Niisamuti tuli välja, et Bert Pringi oli mu lauluõpilane. Ja praegu on Meero Muusikus minu esimeste õpilaste lapsed. See ring on nii vahvasti tagasi tulnud.

Kas muusika kasuks otsustamine jättis ka kripelduse spordi osas?

Spordipisik on mul sees tänaseni, sellest ei saa üle ega ümber. Soovitan alati ka kõikidele laululastele, et väga mõistlik oleks, kui sport ja muusika käivad käsikäes või kunst ja sport, sest need on tasakaalustavad asjad.

Üks terve ja arenenud isiksus peaks olema tegelenud spordi või ka tervisespordiga ja kindlasti mingite kaunite kunstidega. Siis on hing saanud kõike, vaim ja füüsis on saanud oma osa.

Ajaliselt võib olla seda üsna raske sobitada lapsel?

Mina jõudsin spordikoolis käies õppida ka muusikakoolis ja ükski ala ei kannatanud. Olen ka täna seda meelt, et kes tahab, saab ka tehtud need asjad. Näiteks, kui me käisime Kišinjovis koondiselaagris, siis minul oli kaasas akordion ja treeningutest vabal ajal harjutasin oma eksamilugusid. Mina usun, et saab, kui tahta.

Nii et tegelikult peitub Sinus hoopis üks spordiinimene?

Sport on olnud minu jaoks eneseteostuse vahend – olen saanud seal end kogu aeg ületada. Sporti tehes peab pingutama rohkem, kui suudad. Tänu spordile ei ole mul raske ka nüüd, kui on festivaliperiood, mil peab kolm kuud hästi pikki tööpäevi tegema, pingutama rohkem, kui tavaliselt ühe tööpäeva sisse mahuks. Minu jaoks ei ole see aga üldse raske, sest olen saanud selle ületamise oskuse spordist.

Sinu jaoks ei paista olevat probleem maskoti sisse ka ise ronida. Kuidas Meero lammas sündis?

Kui hakkasime turunduse peale mõtlema, et mis nägu me kool oleks ja kus võiksime oma kontsertidel maskotti kasutada, siis jõudsime selleni, et lapsed on ju väikesed ja siirad, otsekui väikesed lambakesed. Samuti olime näinud Anvoli suurt lammast, mis meile meeldis.

Nii leidsimegi, et Meero, mis vanasti tähendas ehk mererajooni, võib sama hästi lamba nimi olla. Igaüks maskoti sisse ei sobigi, see nõuab samuti oskust, et maskott elama panna ja tunnetada laste vanust, kes selle lamba ümber parasjagu on.

Kuidas sai Meero Muusiku kool alguse?

Kuna olin nii palju maailmas ringi rännanud tänu turismitööle oma firmas Hottest Turism ja hiljem Wris reisibüroos, siis tahtsin kangesti ka Kanutiaia Noortemajas uuendusi läbi viia ja oma kogemusi jagada. Igal koosolekul olin sõnavõtja ja mingil hetkel andsin isegi direktsioonis nõu.

Aga mul on tunne, et direktor hakkas muretsema oma positsiooni pärast ning otsustas mind lõpuks hoopis ära koondada. Koondamise tulemusena sündiski Meero Muusik, pärast üle kahekümne aasta pikkust tööd Kanutis. Selleks ajaks oli loodud ka Meero laulustuudio ning tehtud Tähtede Laulu mõned aastad.

Millist nõu annad teistele sarnases olukorras, kas peaks omal käel ideed ellu viima?

Sageli on inimestel mugav olla kuskil nii, et ei pea mõtlema, mis see ettevõtlus on ja mis sellega kaasneb. Aga igal juhul, kui see [arenemis]ruum jääb kitsaks, siis soovitan inimestel mõelda ja luua. Näiteks lauljatar Maiken sai oma esimesed kogemused omakorda Meero Muusikus ja julges luua oma kooli.

Mina tegin tol hetkel küll kooli, aga polnud ei aktiivne õpetaja ega ka kooli juht ja selle tulemusena kool ei arenenud. Pidin siis otsustama, kas hakata ise kooli juhtima või minna edasi turismis, kus samuti töötasin. Kuna väliskülalisi teenindava turismi valdkonnas läks aeg keerulisemaks, siis loobusin ja asusin kooli juhtima.

Pärast seda hakkas laste arv kiiresti kasvama, õhkkond oli hea ja õpetajad olid väga südamega asja juures. Huvikooli luues olen alati kindel olnud, et see on õige tee, ja olen õnnelik siiamaani, et otsustasin selle kasuks.

Mida ütled neile lapsevanematele, kes ei pea viisi ja arvavad, et ka laps ei pea viisi? Kas neid lapsi on võimalik arendada?

On ikkagi tõestatud, et kõiki lapsi on võimalik arendada muusikaliselt. Paljudel lapsevanematel on see mure. Ema ja isa ei pea viisi, kooli tuleb laps, kes ei pea ka viisi, ja imede ime, mõne aasta pärast laulab. Oleneb, kui kiiresti keegi areneb, see on individuaalne. Võib-olla ei tule päris laulja potentsiaali, aga ühislaulmiseks kindlasti.

Kui vara laps peaks muusika õppimisega alustama?

Muidugi on hea, kui laps juba aastaselt tuuakse beebide muusikatundi, aga kui ka kolme-neljaselt, on võimalik teda arendada. Kui juba 9-aastane tuleb, siis on tükk maad raskem, sest pole ka selliseid rühmi enam, kuhu teda sobitada, kõik on juba edasijõudnud selleks ajaks.

Palju sõltub ka looduse poolt kaasaantud muusikaandest. Lähtekoht igas inimeses ja lapses on erinev – kui suur on tema anne või tuleb seda alles üles otsida. Igal juhul on kõigega nii, et mida varem alustada, seda parem, sest viienda eluaastani õpib laps hästi palju, omandab ja jätab meelde kiiresti, anna vaid kätte.

Kooli ei ole kõigil võimalik oma plaanidesse võtta. Kas alternatiiviks musikaalsuse arendamisel võiks olla ka kontsertidel käimine?

Minu meelest eesti lapsevanemad käivad väga vähe lastega kontsertidel. Kui ma käisin Valgevenes Junior Eurovisionil, siis seal oli 15 000 pealtvaatajat ja tung oli ukse taga. Meil ei ole ühtegi sellist kontserti! Meil, kui käiakse, käiakse kuulamas oma last. Väga harva minnakse kuulama teist last.

Need lapsed, kes kusagil (koolis) ei käi, võiksid tõesti alustada sellest, et läheksid kuulama teisi lapsi, võib-olla saavad sealt tõuke, et tahavad ka laulda. Nii palju on toredaid lastekontserte, teeb Lasteekraani Laulustuudio, teeb Musamari, teeb Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide kool, teeme meie, teevad erinevad noortemajad, Ellerhein. Ikka tuleks käia kontsertidel, sellega harjutab last kuulama ka. Lisaks võiks käia klassikalise muusika kontsertidel, see mõjub jälle teistmoodi kõrvale.

Tänapäeval on ka suur valik lasteplaate, pakkumaks lapsele muusikalist keskkonda.

Kuna ma Meero jaoks ostan enamasti kõik plaadid, mis saadaval, siis julgen öelda, et seal on paraku ka sellist, mida ma ei soovitaks osta. Tegelikult soovitan enne ostmist neid plaate kuulata, eriti kui poes selleks võimalus on. Võib olla, et muusikaline esitus ei ole musikaalselt perfektne või on muusikaline taust liiga masinlik ja kui seda palju kuulata, võib see kõrva rikkuda. Kui aga heli on väga filigraanseks seatud, siis see pole ka loomulik.

Mida Sa veel tahaksid proovida, mida seni teinud ei ole?

Laste muusikakasvatus on arenev ala ja ma näen, et saaksin siin veel palju ära teha ning muusikalise koolituse osas juurde pakkuda. Kui ma ei koolitaks lapsi, siis mõtleksin täiskasvanud muusikaõpetajate koolitamise korraldamisele, leides sobivad koolitajad.

Rohkem võiks tegeleda laulikute kirjastamise ja plaatide väljaandmisega. Samuti olen mõelnud laste päevahoiu peale, kuni lasteaiakohtade järele on vajadus. Tõsisemalt olen mõelnud Meero Muusiku Viimsisse laiendamist, aga kõigepealt on Tähtede Laul vaja ära teha.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles