Jüri Kolk: millal peaks vaikima?

Jüri Kolk. Foto: Sille Annuk

Hiljuti tehti mulle etteheide. Eks neid ikka laekub, meile kõigile, ja suur osa neist on õigustatud, vähemalt minu puhul. Konkreetsemalt öeldi, et ma oleks pidanud kasutama võimalust olla vait. Muidugi, sellist kriitikat ei võeta just hästi vastu. Enamasti tunneb see, kellel soovitati suu pidada, et tal oli täielik õigus oma seisukohta väljendada, ja küllalt tihti on ta koguni veendunud, et on sellest, kes teda vaigistada püüdis, arukam ja paremini informeeritud. Nii minagi, vähemalt kõnealusel juhul.

Alatasa räägitakse (peaaegu me kõik arvame, et peame seda tõde teinekord kuulutama), et räägitakse liiga palju. Vaiksel laupäeval tasub ehk meenutada paari põhjust, miks see päev nii vaikne on. Noh, muidugi lein. Aga šoki põhjuseks on osalt fakt, et õiged asjad jäid ütlemata. Jeesus oleks võinud isa appi kutsuda, aga ei kutsunud. Oli see ikka õige liigutus? Tema kujutletav isa ei oleks muidugi appi tulnud ja meil oleks religiooniküsimustes sellevõrra lihtsam orienteeruda. Jeesuse õpetuse see jupp, mis küündib üle religiooni piiri, oleks meil loodetavasti alles, aga targa inimese sünnikeskkonnast pärineva ebausu osa oleks ehk väiksem? Mine tea. Inimesed, kes olid vait, kui hääletati, keda risti lüüa, häbenesid laupäeval kindlasti oma otsust. Nad olid lasknud mentaalset kiini jooksval massil ennast maha trampida või koguni kaasa kiskuda. Mida kuradit me tegime? Mis otsus see oli? Selliseid küsimusi pidid endalt lärmakale üheshuilgamisele järgnenud pohmeluspäeval kurvalt esitama paljud. Mis jama me ometi kokku keerasime? Miks?! Sellisel hetkel polegi midagi öelda. Oled vait.

Omaette häda on nende hanedega, kes peaks ideaalis päästma Rooma, ja karjapoisiga, kes peaks külarahva appi kutsuma, kui hunt karja sekka kargab. Poiss on loru, aga hanedel, usun, on kogu aeg õigus: alati on õhus mingi lahendamist vajav probleem. Mõned treenitud inimesed saavad hanesid kuulates küll aru, millal on küsimus milleski kolossaalselt suures ja millal on tegemist asjaga, mille pärast ei maksa kogu vahtkonda üles ajada, aga kuidas seda eristust teistele edasi rääkida? Kõik ju usuvad, et saavad õige info otse hanedelt. Tõlgendavad nii tühmid kui ka teadjad – keda kuulata? Keeruline. Pealegi, ka pisemad asjad on pahatihti kaunis ähvardavad. Mõni neist võib osutuda liblika tiivalöögiks, millest kasvab täiuslik torm.

Tuttav karjatas hiljuti seoses kuuma päevapoliitilise teemaga: kas need inimesed – ta luges üles viis-kuus nime, kes jagasid tema seisukohta – on kõik lollid? Pean tunnistama, et päris mitu neist on minu arvates tõesti keskpärased mõtlejad ja ühe tarkus ei küündinud käsitletava teemani. Samas, kes olen mina seda hindama?

Shakespeare ja Horatio ütlesid (Georg Meri tõlkes):

/.../ Pea, viirastus! / Kui sul on hääl ja voli rääkida, / siis kõnele! / Kui mingi asi õigeks seada on, / mis sulle rahu tooks ja mulle au, / siis kõnele! / Kui tead sa riiki ähvardavat saatust, / mis etteteatuna on välditav, / oo, kõnele! / /.../

Jääb ainult mõelda, mis oleks võinud saada sellest kurbmängust, kui Horatio oleks vannutanud viirastust vaikima ja see olekski teda kuulda võtnud. Eks Hamlet muidugi mossitas nagunii, aga tumeda tondi ässitamiseta jäänuks võib-olla hulk verd valamata. Tõsi, väga tõenäoliselt oleks valatud lihtsalt teiste inimeste verd.

Küsimus, kas vaikida või rääkida, jääb vist igaveseks lahendamata – kumb oleks õndsam? Igatahes, kuidas me ka ei valiks, kuulamise osakaalu – ehkki sedagi rõhutavad kõik – ei ole võimalik üle tähtsustada. Eks ma püüan ise ka. Kuidas see mul välja kukub, eks teised otsustavad.