Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Dagmar Lamp: üksikema – mitte see päris õige ema

8
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Dagmar Lamp, naine.postimees.ee toimetaja | FOTO: Liis Treimann / Postimees

Naisliit teeb juba ligi 20 aastat tublit tööd – igal emadepäeval antakse välja aasta ema tiitel, millega väärtustatakse tublisid Eesti naisi. Kui aga natuke süveneda, siis võiks isegi suisa solvuda – on suur hulk emasid ja naisi, kes ei saaks mitte kunagi kanda aasta ema tiitlit, kuna «konkursi» tingimuste kohaselt pole nad ehk päris õiged emad.

Naisliit kirjutab oma kodulehel: «Aasta ema tiitlile võib kandideerida Eesti Vabariigi kodanik, kes koos abikaasaga on üles kasvatanud vähemalt kaks tublit last. Aasta emaks valitakse abielu ja perekonda väärtustavat, tööelus pädevat ning tunnustatud, aga ka ühiskonna elu edendamisest osavõttev naine.»

Millal saab naisest ema? Kas ema on ta siis, kui tal on vähemalt kaks last ja ta on abielus? Minul on üks laps, ma olen lahutatud ja seega üksikema (kuigi lapse isa osaleb lapse kasvatamises). Oma töö kaudu püüan ma Eesti elu edendada, loodetavasti olen ma ka teatud ringkondades tunnustatud. Aga kõigest sellest ei piisaks kunagi, et olla aasta ema. Ma pole piisav.

Ma pole piisav, sest ma otsustasin iseenda ja lapse õnne nimel lõpetada mittetöötava suhte, ma pole piisav, kuigi ma jooksen iga päev higipulli otsaette, et jõuda lasteaeda, mis asub linnast väljas. Ma pole piisav, kuigi ma püüan teha endast kõik (ja teen ehk selle võrra topeltki, kuna pean seda sageli üksinda tegema, puhtlogistilistel põhjustel), et mu lapsel oleks õnnelikuks lapsepõlveks kõik, mis ta vajab. Kas see kõik tähendab, et ma ei väärtusta perekonda? See, kui ma olen otsustanud abielu lõpetada, sest see ei teinud kedagi õnnelikuks, tähendab, et ma ei väärtusta abielu? Ja, kui aus olla, siis minu jaoks pole tõesti abieluinstutsioon väga oluline, minu jaoks on palju olulisem harmooniline koduelu ning õnnelikud inimesed koduseinte vahel. Hambad ristis olla abielus lihtsalt abielus olemise pärast... kas see ikka on «perekonna väärtustamine»?

See pole mingi minu isiklik tragöödia või probleem. Ma pole ainus naine Eestis, kes pole abielus, kes on üksikema või kellel on vaid (!) üks laps. Ma võiksin olla sama hästi naine, kelle mees on surnud. Ma võiksin sama hästi olla ka naine, kes elab partneriga koos, kuid pole kooselu registreerinud. Ma võiksin samuti olla sama hästi ka naine, kelle partneriks on teine naine ja kes on ehk kooselu registreerinud, kuid abikaasad me siis ju poleks. Ja lapsed? Kui meil neid olekski rohkem, kui me neid koos kasvataksime, kas me ei sobiks aasta emadeks? Miks? Kas me oleksime kuidagi vähem emad?

Ma saan aru, et kõiksuguste konkursside jaoks on tarvis paika panna kindlad tingimused, sest kuidagi peab ju asju määratlema. Aga miks määratleda nii ilusa ja armsa tunnustuse puhul asju nii, et umbes 21 protsenti üksikvanematest jäävad automaatselt tunnustuseta? Miks määratleda asja nii, et juba niigi vähemuses olevad inimesed ei ole piisavad, et nende kandidatuur isegi üles anda? Ning miks me aastal 2017 ikka veel väärtustame naisi ja emasid selle alusel, kas nad on abielus ja kui mitu last neil ikka täpselt on? Kas mõni ema on siis tõesti rohkem ema kui teine? Ja mida arvata kõigist nendest kärgperedest, kus on sinu, minu ja meie lapsed? Mida arvata naistest, kes on teinud selle üliraske otsuse ning tulnud ära vägivaldsest suhtest, päästnud oma laste ja iseenda elu? Ons nemad siis vähem emad, kuna pole (enam) abielus, kuid see-eest on teinud kohati võimatuna näiva sammu ja vabastanud end tapva suhte ahelatest?

Naisliit teid ei tunnusta, aga mina (ja väga-väga paljud naised ja mehed) küll. Kallid üksikemad, kallid partnerlussuhtes emad, kallid ühe lapse emad, kallid mitte abielus olevad emad. Te kõik olete piisavad! Te kõik olete aasta ema tiitlit iga päev väärt!

Tagasi üles