Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ühe katki tehtud lapse pihtimus: kuidas täiskasvanute iharad mängud lapsepõlve kildudeks löövad

PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Eva Herrera

Eva Herrera on naine, tütar, ema, abikaasa, õde, sõber, elurändur, sisimas nii pisihaldjas kui ka draakonimamma, (laste)kunstnik, isetegija, blogikirjutaja, igavene õpilane, natuke ka õpetaja, servast pisut uurija, paberite poolest muuhulgas ka baaridaam ja eriti haritud insener, aga oma südames kiirabi- ja lasteõde, nõustaja ja nõuandja, kuulaja, kaasamõtleja ja ütleja. Avaldame mitmes osas tema väga valusa pihtimuse lapsepõlvest – teemal, mis kahjuks on liiga paljudele liiga tuttav...

11 aastat tagasi

Suvi 2006

«Kuule, ma tahan sult midagi küsida…»

Jah, ma tean, et see on väga raske teema ja lihtsam on teeselda, et me ei tea selliseid asju. No okei, selliseid asju juhtub, aga kusagil mujal, kellegi teisega, eks? Need on ühed koledad lood, mõtleme ja surume need lood sügavale kapinurka varjule. Nad ei kannata valgust.

Panen ta söögikraami, mille talle poest tõin, köögis lauale. Ta istub elutoas. Astun talle lähemale. Tema ees laual on poolik ristsõna ja võidunud kaardipakk.

«No küsi siis.»

«Ma pole vist vormis…» kogeleb ta sõnu otsides ja vajub veel enam kössi. See paneb mu muretsema. Äkki on ta tervisega midagi lahti.

«Kas midagi on juhtunud?»

«Pane uks kinni,» ütleb ta vaikselt.

Sulgen ukse. Ta tõmbab end diivanil koomale ning patsutab krobelise käega enda kõrval diivanile: «Tule istu korra siia.»

Võtan ettevaatlikult istet. Ta tõstab pilgu ja hetkelise vaikuse peale vaatab mulle pikalt otsa:

«Tead see meie hiljutine jutuajamine… Mind on aastaid vaevanud üks asi. Mäletad, mis juhtus 18 aastat tagasi?»

Ma juba aiman, mis teemal see jutt nüüd tuleb, aga teen näo ja arvutan sõrmedel, kui vana ma siis 18 aastat tagasi olin. 13 olin, sellest vanusest ei meenu mulle seoses temaga küll mitte midagi olulist enam. Kiikan närviliselt akna poole. Olin lapse korraks ema hoole alla õue jätnud, et poest toodud asjad talle ära tuua. Miski pikem kõrvalepõige polnud mul plaanis, aga siin ma nüüd olen.

Minu ärritus kasvab.

«No ja mis siis oli, kui ma 13 olin?» küsin ma igat sõna rõhutades. Ja lisan siis kalgi häälega nagu muuseas: «Äkki mõtled ikka veidi varasemat aega, kui nüüd täpne olla?»

Mees puurib oma vanad ja väsinud vesised helehallid silmad mu näkku. Ma pööran pilgu kõrvale. Ja siis lõikab vahedalt läbi vaikuse:

«KAS SA TÕESTI TAHTSID MINUGA MAGADA»

Vaikus.

* * *

Ammu aega tagasi ja tõesti ehk veel ka tänapäeval mõnes teises maailma nurgas ja kusagil meie jaoks mõõtmatult kaugel teises kultuuris, võib ju olla nii, et täiskasvanu ebasünnis intiimkontakt lapsega on okei. Meie maailmas aga…

See teema on raske. See on nii sügav tabu, et isegi meie juuksejuurtel on valus, kui need mõtted me peas rändama lähevad. On ju nii? Viimane hetk lugemine lõpetada? Sellest teemast on raske kirjutada ja võibolla veel raskem on sellest lugeda. See võtab suurtel inimestel seest õõnsaks ja pisematel… seda teemat ei tohiks isegi olemas olla!

Aga paraku on. See on ebamugav ja vastik teema. Isegi jälk. Ja kui etteaimamatu, vahel vältimatu, mitmenäoline ja paljutahuline! See on nii vale, et lihtsam on mitte teada ja püüda teha nägu, et selliseid asju tegelikult ei sünni. Ja kui ka sünnib, siis oma häbis ja valus, on ikkagi lihtsam teha nägu, et seda pole juhtunud. Ka kokkuleppelised vaikimised pole erandlikud. Allaandmine ja alistumine. Salajas hautud kättemaksusoov ja tõotus vaid endale, et ühel päeval pannakse õiglus veel maksma, pole erand.

See on teema, mis puudutab otse või kaudselt enamust meist. Võib-olla me lihtsalt ei tea veel või ei tahagi teada. See halvab me tahte, sest see on nii valus ja hell ja tume me jaoks, et me peidame ennast kergendustundega pettes seda oma mäluriiulite sügavuse kõige hämaramates nurkades. Kusagil seal, kus on piir absoluutse moraalituse ja lämmatava unustamise soovi vahel. Seal, kus valehäbi looritab tunded ja pilgu. Me ei tahagi teada ja mäletada selliseid asju. Me ei taha tunda selliseid asju. Lihtsam on soovida et see teadmine ja tegelikkus lihtsalt haihtuks. Tegelikult polegi mitte midagi juhtunud?

Tegelikult… tegelikult ikkagi on. Paljut on juhtunud. Võib-olla üks pisike episood, mis on sellegi poolest jätnud paranematu immitseva haava. Ja valu. Ja hirmu. Võib-olla aastatepikkune õud ja võib-olla ka edasikantud väärastumine. Aga ikka vaikselt, ikka salaja, ikka varjatult, sageli ka lihtsalt mahasalatult või vähemalt sumbunult. Ikka vaikselt ja õrnalt ja pealtnäha ehk isegi heasoovlikult ja ehk isegi veidi pühalikult. Need vähesed lood, mida me ajalehes näeme, on vaid tolmuterad kurjas kauges kõrbes, mille olemasolu on mugav endast eemal hoida. Tolm ju. Mustus. Mustus, mille eest me väetimaid enamasti ennetavalt kaitsta ei saa, sest kuri karvane käsi on kaval ja osav ja enne kui kellegagi ei juhtu midagi, mis ka päevavalgust näeb, enne ei saa teha suurt midagi.

Aga neile, kes on juba selles kõrbes ja neid kahjuks jagub, on see õudus, kus armastus, austus, häbi, valu, süütunne, põlgus, enesehinnangu hävimine, vihkamine, haavatud uhkus koos vahel ka veresidemete tugevusega mingis veidras vormis kokku sulavad ja suud ja silmad kaetavad või võib-olla alatiseks sulgevad. Aga õudus jääb. See ei kao kuhugi. Eita palju tahad. Mitte ainult lapsed ei kannata, vaid ka need lapsed, kes selle kõigega üles kasvavad. Kannatavad ja on tunnete risttules ka süüta lähedased ja kaugemad, need, kes polnud selle õuduse põhjustajad. Nemad on kaaskannatajad. Süüdistades ennast, süüdistades ehk last, süüdistades seda, kes on süüdi, süüdistades kogu maailma. Turvalisem on teha nägu, et ollakse üle ja saadakse hakkama. Midagi siis juhtus või?

Tegelikult… tegelikult, kui silmad ja kõrvad sulged, siis alles see õud päriselt algab. Kui see keegi, kes last seksuaalselt väärkohtles – ja väärkohtlemine ei ole ainult sulaselge suguakt või sellele eelnevad erutavad seisundid kellegi haiges peas – seksuaalne väärkohtlemine on lapse jaoks palju laiahaardelisem ja õrnem teema, kus võib piisata ka vaid ebakohasest jutust või kaudsest tegevusest. Kui see keegi on kauge võõras ühe korra elus, siis on teda lihtsam oma peas risti lüüa ja tal vaikselt surra lasta. Aga… mida lähemalt see kogemus last puudutab, seda valusam jääb haav. Sel juhul on see kibe ja isegi mürgine segu armastusest ja vihkamisest. Austusest ja arusaamatusest. Meeldimise soovist ja reetmisest. Vajadusest leppida ja soovist mitte leppida. Alandusest ja häbist. Valust ja usaldusest, selle haihtumisest. See on õudus, mis juhtub siis, kui kõik need ja paljud teised vastandlikud tunded korraga kokku põrkuvad ja üheks saavad pisikese inimese peas ja hinges ja südames. Seda ei saa unustada ega minna lasta. See on võitlus ja allaandmine korraga. Võib-olla see ongi kõige keerulisem asi siin elus, mida mõista? Millega toime tulla? Mida andestada? Millest rääkida?

Ma tean väga lähedalt tüdrukut, kelle maailma kese on tema issi. Issi, kes tegi temaga Asju. Issi, kes teda… ütleme viisakalt… katsus Sealt ja Nii, nagu see ühelegi issile pole sobilik. Mitte ühelegi inimhingele pole! Issi, kes palus pehmelt ja kenasti oma pisitütrel teha ka endale Rõõmu. Ja laps läks sellega kaasa. Läks nii, et ta usub siiralt siiani, et selles kõiges polnud midagi valet ja ainus vale asi on see, et teda tema issist lahus hoitakse. Ta ei mäleta toiminut enam tõepäraselt, sest ta oli siis veel väga pisike. Tõde on tema soovunelmais mõne aastaga moondunud. Ta mäletab vaid seda, et midagi juhtus ja selleks, et ometi issiga taas koos olla, on ta võimeline pisarsilmi tunnistama, et tema ise tahtis kõike seda, mida nad issiga koos tegid ja milles issit justkui alusetult süüdistatakse. Aga isegi kaitsmise asemel on ta valinud vaid vaikimise – selle kõige valusama viisi.

Suudab teist keegi ette kujutada segadust ja valu selle lapse hinges ja maailmas? Kus õige ja vale on sootuks sassi läinud. Ja suudate te ette kujutada seda, et see laps on suuteline lasteaias ja koolis käituma ootuspäraste normide kohaselt? Suudate te mõista, mida tunneb selle tüdrukutirtsu ema? Ja seda miks see ema ei saa kõigest rääkida õpetajatele ja paljudele teistele, aga palub neilt jumalkeeli mõistmist ja lahkust lapse suhtes? Mida paraku ei jagu. Usun, et mõistate, kui raske see kõik on? Võibolla see tüdruk on teie lapse sõber? Rühma- või klassikaaslane, keda te tagaselja veidrikuks peate ja kelle ema teie meelest liiga närviline ja kontrolliv näib?

Ma tean poissi, samuti lähedalt, kes kasvas üles endast mitu aastat vanema poolvennaga. Isa oli neil üks, emad erinevad. Sellise vennaga, kelle sisemaailmas polnud kaugeltki kõik korras. Võimalik, et venna enda lapsepõlves oli juhtunud midagi sarnast, mis teda järgnevatele tegudele tõukas, aga seda me ei tea. Tal olid vajadused. Kõrgendatud ja ebaloomulikud ja ootused, mis kahe lapse – päris pisikese ja teismelise omavahelisse suhtesse kindlasti ei sobi. Ja ta pani oma pisikese venna tegema kõike, mida ta nende suureks saladuseks nimetas ja selle vendluse vandega kinnitas. Ta sundis, aga mitte ülemäära, et jälgi maha ei jääks. Ta nõudis ja manipuleeris osavalt. Ta pani väikevenna tundma ennast eriliselt, jagas talle kiitust, tähelepanu, kingitusi ja siis kasutas teda enda ihade rahuldamiseks. Ta juhendas ja julgustas ja näitas ja proovis ja lasi proovida ja elavdas ka lapses endas ebaloomulikke ihasid, soove ja unelmaid. See viimane oligi tegelikult see, millega ta lapse vaikima sai. Süütunne, et ta ise ju justnagu ka tahtis neid keelatud asju, mida vend temaga tegi ja endale teha lasi.

Kõrvaltvaatajate silmis oli neil NII eriline ja hea suhe. Pealtnäha nagu muinasjutt hoolimisest ja suurest sõprusest suure ja väikese venna vahel. SEE kestis palju-palju aastaid – põnnieast julge puberteedini. Kestis vanemate silma all ja vanemate kõrval. Pisike poiss teadis, et tema ema oli tegelikult asjaga kursis. Ta juhtus mõned korrad neile peale. Aga ei sekkunud. Ema tegi näo, et ta ei tea asjast midagi. See kinnitas saladust veel enam. Kasvades hakkas pisike poiss oma ema vihkama. Seletamatutel põhjustel lihtsalt vihkas ega sallinud teda silmaotsast. Ta ei saanud ise ka aru miks, aga ema oli talle vastik. Venda ta ei vihanud. Ta oli vennaga ettevaatlik ja vältis võimalikke konflikte, aitas varjata venna üleaisalöömisi ja paljut muud. Ja kuigi nad olid mõlemad juba suured, oli tema mõistus ja kahetised tunded ikka veel venna meelevallas. Saladusest enam ei räägitud, aga see oli olemas. Ta kartis.

See poiss kasvas suureks nii, et ta sellest saladusest mitte kellelegi ei rääkinud. Alles täismehena, kuuldes juhuslikult, aga piisavalt lähedalt, teise mehe sarnastest kogemustest, hakkas valehäbisse mähitud tige tühjus mõranema tema sees. Ta oli isegi selle häbi põhjused justnagu unustanud. Pidas iseennast väärastunuks. Kui aga kõik läbi teise inimese valusate mälestuste meelde tuli, ja ta selle esimest korda päriselt välja ütles, siis läks kuidagi kergemaks. Oli nii eluliselt oluline endale tunnistada ja saada aru, et jah, see kõik oli olnud väga vale, aga tema ei olnud selles süüdi, mida vend temaga lapsena tegi. Tema ei põhjustanud seda ja tema oli selles kauakestvas väärteos lihtsalt käepärane ohver. See oli vale, et teda sellesse kavaldati ja kaudselt ka sõltuvaks tehti. Et teda peteti. Mitte tema ei olnud süüdi, et ta ennast petta lasi. Kui kenasti see kõik ka esitatud pole, tema oli ohver ja viimane, kes kõige pärast häbi peaks tundma.

Aga see süütunne ja valehäbi jõudsid tema sees elada liiga kaua ja on muserdanud ta hinge sedavõrd, et ta sellest päriselt kunagi ehk enam üle ei saa. Oleks ta vaid varem saanud sellest rääkida. Oleks ta vaid varem leidnud tõepärast kinnitust olukorrale. Oleks… Aga parem hilja kui ei kunagi. Vähemalt nüüd saab ta sellest rääkida. Ta leidis emaga lepitust ja pööras ära oma vennast, kellega ta siiani oli pealtnäha heades suhetes. Jah, ta vihkab oma venda ega suuda talle enam otsa vaadata. Aga ta ei suuda temaga ka rääkida. Tee andestuseni ei jõua võib-olla kunagi kätte. Ja kõrvaltvaatajad ei mõista tänini, miks, sest nad olid ju alati ometi ju nii head sõbrad.

Ja tema ema… tema tunnistab, et ei suutnud tegelikkust endale mitte kunagi tunnistada. Esimesel korral ta veenis end, et ehk nad lihtsalt mängivad. Ehmatus oli suur, kui ta nad uuesti leidis. Häbi oli. Paha oli. Vale oli ju ka. Süütunne aga jäigi närima. Ja hirm, et isa lööb vanema poisi kodust välja ja mis siis veel kõik juhtuda võib. Või lööb isa vanema poisi üldse maha ja läheb ise kinni. Ta kartis oma pere pärast. Oma poja pärast. Oma mehe pärast. Ja selle pärast ka, et kuidas siis nende peresse suhtuma hakatakse, kui midagi nii võigast välja tuleb. Mis näoga peab ta vaatama otsa teistele sugulastele ja tuttavatele ja neile tunnistusi andma? Lihtsam oli teha nägu, et midagi sellist pole mitte kunagi aset leidnud. Ja tooma oma poja paratamatult ohvriks… ennast tegelikult ka. Hiljem püüdis ta lihtsalt unustada. Ehk ei juhtunudkui midagi?

Ma tean veel mitut tüdrukut ja mitut poissi ja mõnda ema ja nende sarnaseid ja vähemsarnaseid lugusid. Lühemaid ja pikemaid lugusid. Kaugemaid ja võõramaid ja väga lähedalt halvavaid lugusid. Kasuisade ja onude ja vanemate meessugulaste purjus ja ka mitte nii purjus kohatuid käperdamisi on talunud väga paljud tüdrukud ja naised. Mida karmim on aga lugu, seda sügavamal peidus ta elab ega näe ehk mitte kunagi valgust.

Jah, ma tean, et see on väga raske teema ja lihtsam on teeselda, et me ei tea selliseid asju. No okei, selliseid asju juhtub, aga kusagil mujal, kellegi teisega, eks? Need on ühed koledad lood, mõtleme ja surume need lood sügavale kapinurka varjule. Nad ei kannata valgust. Nende vaatamine teeb liiga palju haiget. Sest isegi kõrvalt vaadates ja teada saades võib see meis häbi, süütunnet ja abitust tekitada. Kuidas me ei näinud? Kuidas me ometi ei märganud? Häbi on, vastik ja valus on ka. Ja no mida meie siis teha saame? Meie ju ei saa sekkuda? See pole meie pere… nad peavad ikka ise hakkama saama… aga tegelikult on see ikka kuradima rõve küll… on alles värdjad… ma ei lase oma lapsi kunagi selle pere lähedale… kindlasti on need lapsed nüüd ise samasugused väärakad… Sellised ja muud sarnased mõtted on täiesti normaalsed reaktsioonid seesuguses olukorras. Kahjuks. Lihtsam on hukka mõista kui mõista kõike, mis selle vastiku teemaga seostub. Või haletseda, mis on tegelikult vaid enese lohutamine ega aita mitte kedagi. Mida tegelikult vaja on, on toetus ja mõistmine. On oluline vahe sellel, kas teha nägu, et midagi pole juhtunud ja eitada VÕI olla asjast üle võimalikult toetaval viisil – sa tead, sa mõistad, sa oled olemas hoolimata kõigest, mis oli, on ja tuleb. Hoolimata kõigist reaktsioonidest ja tagasilöökidest olla olemas.

Tegelikult on hirm ja häbi esimesed, mille me ületama peame, et asjast rääkida. Hirmust peame me suutma üle olla. Need olukorrad ei ole enamasti nakkavad ja kui need kedagi erutavad, siis on seal taga nagunii midagi ebardlikku juba enne. See häbi aga, mida me ekslikult peame enda omaks, kuulub kellelegi teisele. See kuulub sellele, kes seda häbi endale enamasti isegi ei teadvusta, sest tema haiglased ihad on sellest palju tugevamad. Nii raske kui see ka pole, ei saa paraku ei tõde ega õiglus võidutseda ja rahu ei saabu ja mitte miski ei kao tegelikult enne, kui me sellest kõigest ei räägi, kui me mõistmist ja abi ei otsi ja seda ei leia. Kõige olulisem on julgus asjast rääkida. Julgus paluda abi. Julgus aidata. Julgus mitte pilku metsa pöörata ja edasi oleleda mingis näilises heaolus. On nii oluline, et keegi kõrvalt kinnitab, et see on vale ja aitab leida teed sellest valest välja.

Pole midagi uut siin taeva all, aga me õnneks elame kohas ja ajal, mil laste pilastamine, ebasünnis seksuaalkohtlemine ja seal hulgas ka laste tegudele ahvatlemine ei ole norm ja on kaugelt üle igasuguse mõistmise ja leppimise piiri. See on meie jaoks haiglane ja õudne ja rõve ja vastik. See on VALE. Ometi leiavad need põlastusväärsed teod ikka ja jälle ja endiselt aset meie oma tagatubades ja meie endi läheduses.

Üks asi on füüsiline akt, mis on koletu, arusaadav, aga üldse mitte vähem koletum on see psühhoterror, mis sandistab need lapsed samamoodi alatiseks. Füüsilistel vägivaldsetel aktidel on vähemalt suuremad eeldused avalikuks saada. See annab võimaluse sekkuda ja tegutseda. Kui vägivald sünnib aga suure füüsilise valuta, siis on see salakaval. See on väga võimas hävitusrelv. Hirm ja süütunne söövitavad ja hoiavad kontrolli all. Ka rumal manipulaator on manipulaator. Mida targem, seda hävitavam. Lapse minapilt läheb kaotsi, usaldus maailma ja kõige lähemate vastu läheb katki. Tulemuseks on piirilkäimine või hoopis tume enesesse sulgumine? Ja lisaks alaväärsusele saavad need lapsed sellest kogemusest ellu kaasa väga vale arusaama iseenda seksuaalsusest. Teiste omast muidugi ka. Ebanormaalne eale mittevastav üleseksualiseeritus võib põhjustada selle, et nende seksuaalkäitumine ei pruugi enam kunagi ühiskonna normidesse väga mahtuda. Kõike on liiga palju, väga veidralt või hoopis pole mitte midagi. Kunagi. Mis seda kirge või selle puudumist leevendab või asendab? Kuidas nad sellega toime tulevad? Omapead? Saab neid aidata?

Kuna ka see on äärmiselt hell teema, millest ei taha rääkida ei kannataja, kes soovib ehk vaid unustada ega ka võimalikud abistajad, sest ebamugav on vana asja jälle torkida, see on ju möödas, siis see on see, mis meie maailma uppi ajab – kannatajad toodavad paha tahtmata kannatajaid juurde, kui nad päriselt jätkusuutlikku ja pidevat abi ei saa.

Õuduste ring ei saa otsa sellega, kui laps väärastunud käitumisega inimesest eraldada ja kujutada ette, et nüüd on kõik korras. Mitte keegi ei tea tegelikult, kui sügavad on jäljed selle lapse sees. Ta kasvab suureks ja püüab igati olla, aga kas ta oskab, teab ja suudab? Kas keegi saab teda aidata? Meie ühiskonnas põhjustab ebamugavust isegi normaalsest seksuaalsusest rääkimine… saati siis veel väärastunud käitumise tagajärgede üle arutlemine. Aga mida on see laps või nooruk oma koledast kogemusest endaga ellu kaasa võtnud? Mis tema sees on alatiseks muutunud ja fikseerunud? See laps, kes on kannatanud, võib vajada abi ja tuge kogu järgneva elu. Ja tema partner. Võib-olla ka tema lapsed. Ma olen idealist? Muidugi olen, aga kui suurelt ei soovi, siis ei saa piskutki. Lootust, et see suureks kasvanud laps unustab, on vähe. Ülereageerimine pole küll lahendus, aga valmisolek ei tohi kunagi enam uinuda. Sest asjakohase toetuse ja abita kannatajate ring aina laieneb. Kui me ei julge märgata, mõista ja sellest kõigest rääkida, uksi avada ja teeme vaid näo, et midagi polegi nagu valesti, siis ongi kõik ikkagi valest. Mis sõnumi me ohvritele saadame? Uutele ohritele? Nende ohvritele?

Jäi segaseks? Olgu, kiire ekstreemne näide minu hea sõbra elust – silmini armunud 17aastane poiss magab esimest korda tüdrukuga. Oma elu unelmate tüdrukuga. Tüdruk on olnud vallatu ja väljakutsuv. Teised poisid küll irvitasid, et ta on nõme ja peast segi, aga poisi meelest see paha pool tüdrukust just ongi ahvatlev ja nii põnev ja kuidagi nii elunäinud. Tüdruk on talle jätnud mulje, et ta ei karda ei keda kuraditki. Ja ta on valmis kõigeks ja poiss ei taha mitte midagi muud kui seda tüdrukut päriselt enda omaks, teda päästa, teda kätel kanda ja hoida ja kaitsta ja hellitada. Ja need kaks heidavad ühte. Poiss on omadega taevas ja tüdruk anub korraga poisilt, et see teda lööks. Lööks veel ja veel ja veel. Ikka kõvemini. Mingi könn oled või! LÖÖ mind! Ta nõuab, et see täiesti tavalise pere ja armastavate vanemate poeg, tugev, õrn, hell ja kogenematu poiss, kes liblikale ka liiga ei teeks, võtaks teda vägisi veel ja veel…

Poiss ju teadis küll, et tüdrukut on kunagi vägistatud. Ta ise rääkis sellest möödaminnes, aga see polnud ju oluline, sest ta oli nii normaalne tüdruk. Ja poiss armastas teda üle kõige maailmas, ta uskus, et ta suudab teda parandada, teda kaitsta ja hoida. Aga ühele hullule korrale järgnes teine ja tüdruk lubas ennast ära tappa, kui poiss teda vahekorra ajal ei kägista. Ja ta ähvardas, et ta kutsub politsei, et poiss teda peksab, kui ta teda ei peksa. Mis te arvate, mis tundega, mis mõtetega ja millise enesehinnanguga see poiss tegelikult üles kasvas? Kas ta julges sellest rääkida? Enda vanematele? Tüdruku vanematele? Sõpradele?

Mingi imenipiga sai ta sellest tüdrukust lahti. Ta süüdistas ennast kogu järgeneva elu, et ei suutnud tüdrukut aidata. See kõik oli niinii vale. Too poiss rääkis sellest põrgust esimest korda mitukümmend aastat hiljem. Alles siis, kui ta oli kaks korda olnud mitte väga õnnelikult abielus ja kohtas lõpuks kedagi, kes näitas, et sellistest asjadest on ok rääkida. Kinnitas, et neid inimesi, kes nii on kannatanud, on veel. Neid on palju. See, et me näeme neid asju filmis ja loeme lehest, see mõistagi liigutab valusaid mõtteid meie sees, aga see ei ole päästik enda loo rääkimiseks. Kas väidetavalt kellegi lugudel põhinevad rekonstruktsioonid «Saladustes» panevad meid rääkima? Ma arvan, et ei. Olgugi need ehk pärisinimeste pärislood, siis need on anaonüümsed, kellegi kolmanda näotud ja nimetud lood, mis võivad samahästi olla lihtsalt fiktsioonid. Enda loo rääkimiseks on vaja midagi muud. Vahel on see väga usalduslik suhe. Vahel on see hoopis kauge võhivõõras. Vahel on see veebipäevik, kuhu oma tunnetest ja mõtetest kirjutada tagasi vaatamata.

Meie hirmul ja häbil ei ole selles kohta. Küll aga julgusel.

Just sellepärast ma räägin.

Ma tean veel ühe tüdruku lugu. Väga lähedalt, sest see tüdruk olen mina ise.

Pihtimus jätkub homme.

Tagasi üles