Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eesti lavade primadonna Liina Reimani pöörane nooruspõlv: armuvalus grusiin ja traagiline enesetapp

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Liina Reiman koos isa Mihkel Põldega (VaM F. 1399:1); Valga Muuseum; | FOTO: muis.ee

Voldemar Panso on Liina Reimani kohta öelnud: «Talle oli antud kaks võimsat relva: talent, mida loodus on jaganud talle nii kiiduväärt ohtrasti, ja töövõime, mida on talentidele jagatud nii kasinasti.»

Valga äärelinnas ärklikorrusel

Liina Põlde oli pärit kehvast perekonnast. Isa oli lihtne töömees Valga raudteejaamas, kel oli üheksa last, nendest Liina kõige noorem, sündinud 14. novembril 1891. Ema käis samuti tööl, pesijana. Ta oli boheemlaslike kalduvustega inimene, käis kohalikus näiteseltsis mängimas asjaarmastaja näitlejana ja hoolitses otse haruldase hellusega oma laste eest. Kodu asus Valga äärelinnas, väikese puumaja ärklikorrusel. All tegutses kõrts ja hoovi pool elas lihunik.

Mihkel Põlde ja ema vanema õe Anu Umalase abielu oli olnud armastusabielu. See katkes naise varajase surma tõttu. Sellest abielust sündis viis last, aga ellu jäid Friedrich, Johanna ja Alviine. Friedrich töötas kaupluses ärimüüjana, hiljem oli Pärnus rauakaupluse osanik. Kui Liina lõpetas kooli, saadeti ta Friedrichi osava naise juurde kodumajandusõpilaseks. Alviine ja Johanna toimisid nooruses bonnedena Venemaal.

Mihkel Põlde lapsed teisest abielust Liiso Umalasega olid: Julie, Karl Robert, Adolf Johannes ja Liina. Julie laulis hästi, kuid teenis teenijana Valgas, hiljem mõisas keetjana. Adolf oli metsaülema abi ja elas maal. Karl mängis viiulit, laulis ja näitles. Tartus esines ta Vanemuises harrastusnäitlejana. Valgas aga näitles Karl koos emaga karskusseltsis Säde. Vana-aastaõhtul võeti Liinatki kaasa. See etendus oli Liina meelest imeline.

Valgas käis Liina Põlde Ants Eineri ettevalmistuskoolis. Siis tuli kolmeklassiline raudteelaste kool. Koolipeol sai ta oma esimese näidendiosa. Õpetaja Mordvinov heitis esimese teatrisädeme õpilase alateadvusse. Järgnes Caroline Schützi saksa tütarlastekool. 1908 esinesid Valgas nii Vanemuine kui Estonia ja noorele tüdrukule jätsid need kustumatu elamuse.

Liina Pääsuke Vanemuise laval

17-aastaselt võttis ta südame rindu ja sõitis Tartusse Vanemuise direktori Karl Menningu juurde. Selleks andis toetust ema, sest Liina ise kartis, et ebaõnnestumise puhul satub ta rahva naeru alla. Jõudnud Tartu, käis noor arglik tütarlaps mitu tundi direktori ukse taga, enne kui julges sisse astuda. Avaldas kogeledes oma soovi. Direktor Menning naeris enese ette ja küsis, et kas «ilusad riided on need, mis teda tõmbavad». Andis siiski kaks luuletust ja käskis need pähe õppida, siis uuesti tagasi tulla.

Kui Liina koju jõudis, jutustas ta emale oma käigu tulemustest. Ema käskis kohe hakata luuletusi õppima. Ta ise valvas ukse taga, et keegi ei satuks asja jälile, sest kogu see toiming hoiti suures saladuses terve perekonna eest. Kui luuletused olid peas, läks noor näitlejaks ihkaja uuesti Menningu juurde. See naeratas jälle ja ütles: «Noh, midagi selles ettekandes ikkagi oli.» Nii võeti noor neiu Põlde aastaks palgata proovile. Alles nüüd usaldas ema teha seda teistele teatavaks. Vennad Karl ja Adi andsid talle kumbki 10 rubla kuus elamiseks.

Esimesena sai Liina toaneitsi Josephine osa prantsuse komöödias «Cyprienne». Osaraamat pisteti pihku, lugemisproovi ei olnud. Teisel päeval õpetati liikumist. Samaaegselt pidi oma osa pähe õppima, sest edaspidi oli osaraamat keelatud. Peaproove oli ainult üks.

Liina Reiman on ise meenutanud oma debüüti: «Ja saatuslik esietendus oli jaanuarikuu 17. päeval 1910. Närvipinge tõttu olin täiesti endast väljas. Ma ei mallanud oodata juuksurit, vaid proovisin ise oma juukseid lokkida ja torkasin tulikuumad lokitangid juustesse... psshhsshh... ja juuksed suitsesid! Oma osa kohaselt kandsin kohvikandmiku lavale. Käed värisesid nii, et kohvi loksus peente daamide ilusatele kleitidele. Mulle sadas vihaseid pilke. Garderoobis valasid nad oma südame välja: «Missuguseid lollakaid nüüdsel ajal lastakse näitelavale, see on selge skandaal!» Olin oma õnnetuses peaaegu nõrkemas, vaevaliselt ronisin oma väikesse katusekambrisse. Homme ajavad nad mu kindlasti teatrist minema. Ja öösel niisutasin pisaratega oma patja.» Menningult sai ta muidugi riielda, kuid tal lubati siiski jääda.

Õpilasel tuli kogu aeg jälgida etendusi ja vajadusel massistseenides kaasa teha. Teoreetiline pool jäi iseõppimiseks. See oli raske, sest Tartu lõbus elu kiskus kaasa. Kuid karmikäeline Menning juuris temast välja igasuguse kergemeelsuse. Teisel hooajal võeti ta juba 15 rublaga palgale ja kolmandal 25 rublaga. Suhted kolleegidega muutusid heaks ja teda hüüti hellitlevalt Liina Pääsukeseks.

Armumise sõgedus

1911. aasta sügisel võttis Liina elu pisut dramaatilise pöörde, kui ta ühel õhtul pärast proove otsustas minna kinno ja tutvus seal noore grusiinist üliõpilase Koljaga. Liinale see tutvus erilist huvi ei pakkunud, kuid kuumavereline noormees hakkas teda lausa fanaatiliselt oma tähelepanu ja austusavaldustega piirama. Noor ja kogenematu neiu ei osanud end kuidagi tüütust kavalerist vabastada. Küll ta püüdis rääkida temaga ilusti, et neil ei tule suhtest midagi välja, aga grusiin keeldus seda uskumast. Vahel tõmbus veidi tagasi ja andis Liinale hingamisruumi, aga siis oli jälle platsis kõige oma ülekeeva armastuse ja armukadedusega.

See tunnete virvarr mõjus rängalt Liina närvidele. 21. novembri õhtul, kui ta jalutas ühe eestlasest üliõpilasega mööda Tähe tänavat linna poole, juhtus neile vastu tema grusiinist austaja. Algul üritas see tüli norida Liina kaaslasega, kuid naine suutis nad lahutada. Eestlasest noormees torkas Liinale pihku püstoli, soovitades seda vajadusel kasutada ja lahkus.

Muidugi võttis grusiin püstoli oma kätte ja sundis Liinat selle ähvardusel oma korterisse Õnne tänavale tulema. Siin algas tunde kestnud armudraama. Kolja oli armukade ja muutus ründavaks. Ta nõudis ja ähvardas neid mõlemat tappa, kui Liina keeldub talle naiseks tulemast. Neiu aga jäi oma eitavale otsusele kindlaks. Kui mitmete tundide pärast lõpuks saabus Liina päästja – tema õde – siis hetkel, kui ta korterist välja astus, kõlas selja taga lask. Kolja oli end maha lasknud. Lauale oli ta jätnud hüvastijätukirja.

Kogu linn oli sellest draamast jutte täis ning töötamine ja elamine Tartus ei saanud mõnda aega kõne alla tulla. Perekond viis Liina koju närve kosutama. Kui ta tagasi pöördus, muutus asi veel hullemaks. Grusiinide kogukond Tartus oli tema peale üsna verine. Kummalisel kombel sõbrunes Liina selle vastasseisu käigus grusiinist kohvikuomanikuga, kes oli vanem mees ja püüdis teda kättemaksuhimuliste tulipeade eest kaitsta. Süümepiinu kasvatasid ka Kolja vanematelt ja õelt tulnud hukkamõistvad kirjad.

Töö ei edenenud enam. Ta ei suutnud näitlemisele keskenduda. Kontakt kaasnäitlejatega kadus. 1912. aasta kevadel teatas Menning, et lepingut temaga enam ei uuendata. Depressiivses meeleolus Liinal tekkis hullumeelne idee sõita Kutaisi, Kolja õe Niina juurde. Koos sõbraks saanud grusiinist kohvikupidajaga võttiski ta selle pika rongireisi ette. Seal Kolja perekonnanõukogu ees jutustas Liina kõigest ja kahetses. Kuid nähtavasti polnud see kahetsus piisav. Vanematele tundus, et ta ei leinanud nende poega piisavalt. Kuigi nad kaitsesid teda pimedas ümber maja luusivate kättemaksuhimuliste külaelanike eest, siis andestust ta neilt ei leidnud. Ainus, kes andestas ja kellega Liina sõbrunes, oli Kolja õde.

Töö ja talendiga tippu

Kui neiu jõudis reisilt tagasi koju, ootas Liinat kiri, kus teda kutsuti Pärnu Endla näitlejaks. Mõõn tema näitlejaelus sai otsa. Kuigi toimunud sündmus kummitas ja rõhus teda veel pikka aega, siis uus ümbrus ja kolleegid Pärnus ning kohtumine oma tulevase mehe August Reimaniga aitasid Liinal suuremast kriisist üle saada. Lõpliku lahenduse oma probleemile leidis ta lõpuks selles, kui kogu läbielatud traagika oma kunsti sisse valama õppis.

Pärnus kujunes Liina Reimanist traagiliste osade täitja. Edasi viis teda tee koos Karl Jungholziga Estoniasse ja Tallinna Draamateatris osutus võiduloteriiks sattumine Paul Sepa lavastustesse. Viimane pani aluse tema suurele karjäärile naissangarite kehastamisel klassikalistes näidendites. Ilmekalt tõestab seda seegi, kuidas ta valis oma 15. lavajuubeli tähistamiseks Orleans’i neitsi ja 25. juubeliks Maria Stuarti etendused. Seejärel tuli uuesti Vanemuise periood, mil temast kujunes vaieldamatult Eesti lavade primadonna.

Lavastus «Maria Stuart», Estonia, 1935, osades: Maria Stuart – Liina Reiman, Mortimer – Kaarel Karm. (ETMM _ 4868 Fk 2364/kl); Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum; / muis.ee

Isiklikus elus oli toimunud suur pööre Pärnu Endlast lahkumisel. Kui Liina siirdus Estoniasse, siis August Reiman Vanemuisesse. Kaugsuhe ei toiminud. Seda enam, et Liina kohtas Estonias peadirigent Raimund Kulli, kellega nad vastastikku teineteisesse piiritult kiindusid. Lõpuks tuligi lahutus Augustist ja kooselu Raimundiga, kuni viimase surmani 1942. aastal.

Loogilise jätkuna tuli siirdumine Soome lavadele 1933. aastal. 1933-38 tegutses Liina Reiman Tampere, Pori, Kotka, Kajaani, Oulu ja Helsingi teatrites, lõigates rohkesti loorbereid ja pälvides üldrahvalikku austust. Ka seal sai ta väga armastatuks ja teda hakati hüüdma «meie Liina Reimaniks». 1938 tuli näitleja Eestisse tagasi ja jagas end Estonia ning Draamateatri vahel, olles kahtlemata oma võimete tipul. Majoriproua «Gösta Berlingis» Draamateatri laval (1941–1942) jäi Liina Reimani viimaseks suurrolliks Eesti teatris.

1943. aastal valis Liina Reiman lõplikult pagulaseelu Soomes. Rootsi pealinnas tähistas ta loomingulise õhtuga oma 60. sünnipäeva. Paraku jäi see üheks viimaseks esinemiseks, kuna aina süvenev haigus muutis kutsetöö võimatuks.

Liina Reimani tervis muutus 1952. aastal nii kehvaks, et naine oli sunnitud järgnenud eluaastad haigevoodis veetma. Lähedaste abiga pani ta paberile oma mälestusteraamatud «Lava võlus» ja «Rambivalgus süttib».

Liina Reiman suri 11. septembril 1961, tema põrm toodi kodumaale ja maeti Tallinna Metsakalmistule Raimund Kulli hauakoha kõrvale 2. juunil 1980.

Artikli kirjutamisel kasutatud allikad:

  • Liina Reiman, Rambivalgus süttib. Tln 1991;
  • Eesti ajalugu elulugudes:101 tähtsat eestlast. Koostaja Sulev Vahtre.Tln 1997
Tagasi üles