Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Päike, pirakas pulm ja päriselu ehk õnne saladuse jälgedes Corful

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kasiopi külake Corful | FOTO: Vida Press

Nad on lärmakad, ühtehoidvad ja pööraselt sõbralikud; armastavad jäägitult ja kaklevad niisama kirglikult: just sellisena tõi Nia Vardalos kreeklased rahva ette 2012. üliedukas Hollywoodi kassahitis «Minu pirakas Kreeka pulm», mis möödunud aastal vähemalt sama eduka järje sai. Ons see päris või käib elus kõik teisiti?

Corful, sel idüllilisel Kreeka saarel, mille Briti loodusemees ja kirjanik Gerald Durrell oma autobiograafilises teoses «Minu pere ja muud loomad» kuulsaks kirjutas, viib Travelco mu kokku Iriniga – sellest kaunist, naeratavast, blondide juuste ja pruunide silmadega noorest naisest saab meie teejuht mitte ainult saare käänulistele tänavatele, vaid ka ühe huvitava rahvakillu sisemisse ilma.

Päike

Lopsakad pärastlõunakuumuses tukkuvad oliivipuusalud, justkui piltpostkaardilt põgenenud fuksiahekid, laisalt loksuv helesinine lahesopp, mis mõnd üksikut jahti kõigutab – Durrelli maaliline Corfu rullub külalise ees lahti samamoodi kui poole sajandi eest kirja pandud lehekülgedel. «Ajad võivad küll muutuda, kuid on miski, mis püsib endiselt kaunina: see on meie loodus,» sõnab Irini, kui kaljunukile jalutame ja tema hääles on tunda varjamatut uhkust.

Nende aiad on rikkalikud – lihavad tomatid, pontsakad baklažaanid, magustoiduks mahlast tilkuvad viinamarjakobarad ning küpsusest ja magususest vaat et lõhkevad arbuusid panevad paljalt vaatamisest süljenäärmed tööle, korfulaste uhkuseks on aga nende oliivisalud ja kuldkollased miniapelsinid ehk kumkvaadid. «Igal endast lugupidaval korfulasel on ikka oma aed, olgu see nii pisike kui tahes,» räägib Irini. Ja kui juba aed, siis kanad tuleb ka võtta – nii lihtsalt on kombeks. «Ausõna, ma pole vist oma elus ühtki poemuna söönud,» lõkerdab Irini. Pajad hea ja paremaga podisevad igas endast lugupidavas peres pidevalt – näiteks äädika, küüslaugu ja peterselliga maitsestatud vasikaliha sofrito või siis veiselihaga pastitsada. Ooteks või kergeks eineks ampsatakse aga mõni lihtne snäkk: näiteks fetajuust tomati, oliivõli ja värske saiaga või siis kumkvaat mee, mandlite ja kreeka jogurtiga.

Pirakas pulm

Isa (tütar Toulale otsa vaadates): «Sa peaks mehele minema. Sa paistad juba vana.» (Filmist  «Minu pirakas Kreeka pulm»)

Naerame Iriniga mõlemad südamest, kui «Minu pirakas Kreeka pulm» jonnaka isa ja meheleminekuga hilja peale jäänud tütrega jutuks tuleb. Ta räägib, kuidas tema isa oma mõlemale tütrele perekonna krundile korterid ehitas: ikka selleks, et kui tüdrukud mehele lähevad, oleks kodu kohe olemas ning vanemad saavad neil ka täiskasvanuna silma peal hoida. «Nii käibki ema umbes viis korda päevas külas ja jagab õpetussõnu, alates sellest, mida süüa teha, kuni selleni, kuidas last kasvatada,» muigab noor naine.

Ta ise hoidis vanemate meeli päris pikalt pinevil – oli juba 30, kui mehele läks. «Ausõna, ma ei tee nalja – minu pulmas oli üle kahesaja inimese. Vaevalt sada neist olid mulle ka tuttavad,» lõõbib naine, viidates iga endast lugupidava pere kombele pidada tõepoolest maha pirakas pulm.

Isa: «Maailmas on kahte sorti inimesi: ühed, kes on kreeklased ja teised, kes soovivad kreeklased olla.» (Filmist «Minu pirakas kreeka pulm»)

Vanemate suureks rõõmus on ka Irini abikaasa kreeklane. See viimane on kreeka perekonnas tähtis, nendib naine. «Muust rahvusest inimeste kohta ütleb kreeklane «xeno» ehk võõras – see tähendab, et hoolimata sõbralikust vastuvõtust ei saa temast kunagi rahvusgrupi täieõiguslikku liiget.»

Irini teab, millest räägib: ta on pärit briti-kreeka segaperest, mille loojaks klassikaline armulugu inglise tütarlapsest, kes tema südame võitnud Corfult pärit kreeklasega tolle kodukohta läks. «Kerge pole emal kindlasti olnud,» nendib naine. «Aga omasid kreeklased hoiavad. Kui kreeklane peaks sattuma ihuüksi võõrale maale, võõrasse linna, võib ta ükskõik millise kreeklase uksele koputada, abi paluda ja kohe leitakse talle nii elu- kui ka töökoht,» räägib ta. «Traditsioonide hoidmine on kultuuri püsimiseks väga tähtis. Tuleb olla uhke oma päritolu üle ja kreeklaste panus maailma ajalukku on väga tähtis: meie andsime maailmale demokraatia, vabaduse ja palju muud. Noored aga ei taha oma päritolu nii palju rõhutada kui vanem generatsioon,» nendib ta. Minnakse maailma, vaadatakse ringi ja õpitakse uut – aga suurem enamik naaseb kodusaarele. «No vaata ringi – võimatu on seda mitte armastada,» nendib Irini, kui loojuva päikese kumas südamlikult emmates oma saareringkäiku lõpetame.

Päriselu

Muidugi rääkisin noil päevil nii Irini kui ka teistega päriselust: poliitikast, põgenikest, muutuvast Euroopast ja pöörase kiiruga tõusvatest maksudest, kaduvatest töökohtadest samuti. Sõlmlennujaamades õhitavad terroristide pommid külvavad hirmu, see aga tähendab turismist elatuvale piirkonnale saamata sissetulekuid. Aga nad ei kurda ega kaeba, vaid naeratavad – elame veel! «Saad aru, kõige tähtsamad on inimesed. Et inimesed oleks õnnelikud ja üksteisel olemas. See ongi siinse elu saladus,» vormib kogukas, natuke Durrelli-raamatu käredat taksojuht Spirot meenutav autojuht Dimitrios lennujaamas õlale patsutades sõnadeks lihtsa tõe.

Tagasi üles