Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mees kirjutab: «armastuskiri» mu esimesele idasakslannale

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Pexels / CC0 Licence

«Oleme nüüd teid uurinud siit ja sealt ning pean ütlema, et mingit vaimunihet teil pole; küll on teil selline hästi mõjutatav hing – mida te ise ka hästi teate muidugi... Ja selle kõige suurema jälje on teie rikutud hinge – need on teie enda sõnad oma vaimuseisundi iseloomustamiseks – jätnud see 14-aastane sakslanna, kui olite ise 15. Ah, et mis teha? Te ju oma ajus sorkimist – nii te ju nimetate arstide sekkumist – ei salli, seega peate ise ennast korda tegema, kasutatades inimese suurt relva: aju. Peate rändama sinna aega tagasi ja provotseerima oma aju, et see kõik oli hoopis teisiti, kui teile tundus-mõjus,» ütles psühhiaater. Meile saatis kirja lugeja Franz.

Mees läks koju, otsis kohe välja selle kõige tähtsama foto, kus ilutses saksa plika, foto taha oli kirjutatud: Minu KALLIS Sindy. Mees tõmbas selle maha ja kirjutas:

«Kuradi idasaksa lits, raisk! Ah, et tulid siia «enn-liitu» bossama? Et võrgutad siin nö ajaviiteks ühe vennikese oma nõtke keha, tundlike huulte, nätsulõhnase suu, pehmete idasaksa parfüümi järgi lõhnavate juustega ning siis saadad nahhui, ah?! Krt, ise 14-aastane, aga... Kui palju sa juba olid lasknud endal jalgevahel pröögata?! Ja midagi muud ka teinud – miks muidu üks 14-aastane plika sedasi ahnelt suitsu kimub-imeb?»

Kuradi ülbus ikka küll – omal Saksas 19-aastane peigmees, kes tsikliga (paras idasaksa kräpp Simson, aga siiski parem, kui meil tol ajal olnud kahe-käiguline mopeed) su ümber tiirutas ja sina seal litutasid..., kurat, kes seda teab, kui palju kordi see türlünt Oliver su noort ihu rüvetanud oli, aga sina käitud nagu süütu plikake, kes keha väristab, kui nõukogude 15-aastase pioneeri «Alati valmis!» hüüdma harjunud huuled sinu nägu ja huuli puutuvad.

Aahh! Ma panin sulle ikka ära ka! Mäletad, kus tõmbasid oma leebe ja armsa näo kurjaks ja sinu pehme, liibuv ja justkui partnerit alati tunnetav sünkroonne keha muutus tõrksaks. Kurat, sa kohe päris solvusid ju – ou jee! Miks mul see nii harva meenub, et ka mina olen sulle ära pannud?! Kogu aeg kummitab peas see, kuidas sa mulle ära panid.

«Du bist sehr schön, aber ein wenig dumm.» Jah, just nii ütlesin, mille peale sa ikka solvusid – mingi nõukogude nolk, kellega tahtsid lihtsalt veidi lõbutseda ja siis saksa Oliveri rüppe tagasi minna, tuleb sulle elu õpetama?! Kurat, ma olin ikka kõva mees küll, et sinusuguse vinge tibi sedasi paika panin! Kurat, olgu see sulle õpetuseks, et meestega ei mängita. Ja mida sa üldse kartma hakkasid – et panen sulle käe püksi? Jah, me olime ju koos vaid sisuliselt ainult ühe nädala, kas hakkasid tõesti kartma, et sinusse liiga tõsiselt armun ja sul tekib probleeme?

Ma saan nüüd tagantjärgi ikka aru küll, miks sa nii hirmsasti solvusid, sest sõnade »Du bist sehr schön, aber ein wenig dumm!» ütlesin ma ju elutargalt seda: omal on peigmees saksas, aga sedasi süütult liibud uue mehe ligi, aga sellele uuele teed sa valu, sest NAINE ei tohiks olla nii rumal, et laseb endasse armuda, annab selleks otseselt alust, ja siis «tõmbab jeehat!». Teile omale – naistele, see ju küll ei meeldi, kui teid viimase piirini viiduna lihtsalt maha jäetakse. Kuidas sulle meeldiks, kui sinu naudinguootuses ihu ja hing saab kulminatsiooni asemel hoopis korvi?!

Aga äkki selles asi oligi, et sulle on nii palju valu tehtud? Ise 14-aastane plika, aga juba NAISE valu täis... Et tegid meelega mulle tagasi, et natukenegi seda enda sees olevat valu kompenseerida? Elades ennast välja minu peal, st tehes mulle seda sama, mida sulle tehti? Ja siis selles kättemaksuagoonias kuulda, kui loll sa oled, ei ole ikka meeldiv küll, ah?

Enne ärasõitu sa ikkagi hakkasid mulle jälle naeratama, kinkisid kirjaploki ja pastaka – et ma sulle ikka kirjutaks! Jah, ma kirjutasin käsitsi kuskil kümme pikka armastuskirja sulle, laual eesti-saksa sõnaraamatud..., aga vastust ei tulnud ega tulnud ja siis tuli, aga... Oliverilt! Kas sa hakkasid tõesti minu armastust kartma, et panid selle saksa tüübi, oma tsikli ja vuntsiga peigmehe – mul polnud tollal kumbagi – tanki? Või oli sul savi, aga Oliver ise hakkas värisema, et see nõukogude poisiklutt võib saada tülinaks teie suhtes? Et puudutasin sinus mingit tundlikku kohta, mida tema ei oska?

Ah, oli mis oli, aga selle suure kirjutamisega, – vastamata armastuskirjad Sulle, 14-aastasele Ida-Saksa tüdrukule Sindyle –, sain saksa keele selgeks. Siiani, veerand sajandit hiljem, küsitakse minu käest, et kuidagi liiga hästi oskan saksa keelt, arvestades seda, et Saksamaal pole ma elanud ja erikoolis käinud. Mida ma olen vastanud? No et olen elu aeg suur fanatt olnud ja olen ise palju uurinud ja õppinud. Muidugi ei ole ma kellelegi maininud sind ja seda «sakslanna puudutust», mis minu elu pea peale pööras... Näed, tahtsin sind ainult sõimata, aga nüüd olen jälle alguses tagasi. Mida ma siis sulle ette heidan? Seda, et sa oleksid võinud oma ilu, ihu, hinge natuke tagasi hoida, sa ju teadsid, et see on ajutine... Aga mina otsin sellist ideaali alateadlikult siiani taga, ega leia. Olen rahutu, õnnetu ja alailma paanikas, sest saan aru, et esimese armumise ja armastuse hingeliigutuse jõud on nii suur ja võimas, et kõik elus järgnev on selle kõrval pisiasi. Ma üldse ei imesta, kui olen surivoodil ja aeg on mõelda see viimane ja see kõige tähtsam ning ilusam mõte, siis mõtlen ma sulle, Sindy. Ja isegi kirstus vist tunnen häbi sellepärast, et ütlesin sulle, NAISELE, niimoodi: sa oled väga ilus, aga natuke loll! Sulle võib-olla pole kunagi enam nii halvasti öeldud. Võin lohutuseks öelda, et ka mina pole hiljem ühelegi naisele nii halvasti öelnud. Ainult sulle, sest sul on Selle Esimese Õigus, igas mõttes...

Ja kui ma tõmban viimast korda õhku ninasõõrmetest sisse, tunnen kindlasti sinu juuste lõhna.

«Oot, mida see psühhiaater mul teha käskis, et katus päris ära ei sõidaks? Midagi ei mäleta, sest aju on justkui puhtaks pühitud ja see juhtub alati, kui meenutan suve aastast 1989 ja seda sakslannat,» ütles mees iseendale.

Tagasi üles