Psühholoog-psühhoterapeut Aita Keerberg pidas oluliseks, et lahkuläinud inimesed püüaksid ühise lapse puhul teha koostööd – selleks ei pea tema sõnul endiste partnerite vahel olema sõprust või armastust.
Lahkuläinud lapsevanemad ei pea koostöö tegemiseks sõbrad olema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Sõprus on üks asi, aga koostööd on väga vaja siis, kui on lapsed,» rõhutas Keerberg. Samas tõdes ta, et olenevalt lahkumineku põhjustest, võib olla väga keeruline teist lapsevanemat usaldama hakata: «Pettumusest tingitud psühhotrauma võib olla nii suur, et sellega ei ole lihtne toime tulla.»
«Sageli on nii, et kui mees on naist petnud ja loonud uue suhte, siis naine ei usalda teda pärast ka lapsega tegelema,» märkis psühholoog. Tihtipeale annab aeg arutust ja terapeudi sõnul võib inimene, kes ei suutnud paarisuhet hoida, vanemarolliga siiski hästi hakkama saada: «Ta saab alles siis aru, kui nad on lahku läinud, kui tähtis talle laps tegelikult on.»
Lapsevanemad peaksid pärast lahkuminekut püüdma vähemalt koostööpartneriteks jääda, leidis Keerberg. Olukord võib tema sõnul välja näha järgmiselt: «Neil on neutraalne suhe, teist vanemat austatakse ja mõeldakse – sa oled minu lapse vanem, järelikult oled sa minu lapse jaoks väga tähtis inimene ja ma püüan sinu jaoks teha, mis vähegi võimalik.»
Samas nentis psühholoog, et vahel on raske neutraalsetki suhtlemist saavutada, sest mõni inimene ei oska üldse sõber olla ja teine, kes tunneb end ohvrina, ei suuda andestada. «Lapse hingelise heaolu huvides oleks väga-väga tähtis, et head koostööd suudetakse teha,» pani ta südamele.
Keerberg rõhutas, et keegi muu ei saa lapsele paremaks vanemaks olla kui tema lihane ema ja isa. «Selleks ei pea sõbrad olema või üksteist armastama, et head koostööd teha,» märkis terapeut.