Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jesper Parve: oot, millest sa räägid?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jesper Parve | FOTO: Joosep Martinson

Hiljuti kuulsin sõbralt naljalugu. Kaks vanemat daami istuvad kortermaja õues pingil ja üks hakkab teisele seletama: «Tead, Maali, mis eile juhtus? Olin mina köögis ja vaatasin aknast välja, kui tuli äkki naabri-Vello uksest sisse. Ei koputanud ega öelnud tere. Tuli minu juurde, tõstis seeliku üles, ajas püksid maha ja hakkas aga seksima. No mis seal ikka, mul oli ka isu peal ja nii me seal siis seksisime ja seksisime. Ja tead kohe tükk aega seksisime. Siis ta tõmbas omal püksid üles ja läks sõnagi lausumata välja. Ja tead, ma ei saanudki aru, mis ta must tahtis.»

Tegelikult peituvad peale huumori selles loos ka äratuntavad hetked tänapäeva suhetest. Elatakse aastaid koos, räägitakse ja suheldakse omavahel igapäevaselt, kuid on hetki, kus lihtsalt ei mõisteta teineteist. Ei saada aru, mis asja see inimene, kellega on koos elatud juba pikemat aega, mõtleb, räägib või tahab. Justkui elataks võõraga. Siis tekib paanika ja tihti lõpevad sellised päevad lausetega: «Oot, millest sa räägid? Ma tõesti ei saa enam sinust ega su asjadest aru. Ma lihtsalt ei mõista, sest sa oled kuidagi muutunud. Miks sa ei ole see sama inimene, kellega ma tutvusin?» Ja selliste segaste hetkede najal tehakse palju rumalaid otsuseid.

Kuid pidage meeles, et see on täiesti normaalne, kui vahel ei saada üksteisest aru. Isegi kui ollakse oldud koos juba aastaid. Vahel on väga okei tunda, justkui elakski võõra inimesega koos. Kui nendest hetkedest olla teadlik ja mitte laskuda emotsioonidesse, siis on need suhte jaoks tegelikult väga head asjad.

Sest suhted on elus asi, suhted on loodus. Nagu looduses vahelduvad talved ja suved, nii vahelduvad ka suhtes head ja halvad ajad. On aegu, mil kõik on kontrolli all ja aegu, mil kogu pask lendab tiivikusse. Olles aga sellest teadlik, et pärast talve tuleb alati suvi, ei ole mõtet ka suhtes nende mõnede halva hetke pärast paanitseda, vaid pigem õppida nendest. Loodusseaduste järgi läheb see varsti aga kõik mööda ning tulevad ilusad ajad. Ja kui teil on ilusad ajad, siis tähistage ja nautige neid, sest varsti tulevad jälle natuke halvemad ajad. Elu toimibki nii. Vahest on seda karm kuulda, aga nii ta on. Muidugi, kui suhtesse tekib aastatuhandeid kestev jääaeg, siis on aeg kuskile mujale planeedile kolida.

«Oot, millest sa räägid? Ma tõesti ei saa enam sinust ega su asjadest aru. Ma lihtsalt ei mõista, sest sa oled kuidagi muutunud. Miks sa ei ole see sama inimene, kellega ma tutvusin?»

Ka inimene on osa loodusest ja tema samuti on pidevas muutumises. Ükski inimene ei tohikski tegelikult olla täna see, kes ta oli eile. Ja homme see, kes ta on täna. Paljud paarid üritavad suhtes säilitada ennast ja paarilist samasugustena aastaid: et kõik oleks hea, ette teada ja turvaline nagu alati. Nii ongi suhtes aastaid ja aastaid üks ja sama päev. Aga siis üks paarilistest tunneb, et enam ei suuda ja alustab otsinguid, et olla liikumises. Tihti aga see teisele paarilisele see ei meeldi ja tekib konflikt.

Seda kõike on aga võimalik ennetada, kui areneda ja liikuda koos. Minu jaoks on just sellised paarid kõige seksikamad, kus üks pool võimaldab teisele aega üksiolemiseks, et ta saaks õppida ja areneda ning astuda sammu edasi. Vahel isegi teda eemale lükates. Ja siis jälle vastupidi. Sellest ei teki ka probleeme, kui ollakse teadlikud selliste õpiaegadega kaasnevatest raskematest hetkedest. Meestel tekib sellistel aegadel tavaliselt isu koopas istuda ja vait olla, naistel aga helluse ja läheduse vajadus. Igaüks saab aru, et need kaks asja hästi kokku ei sobi. Üks tahab koos kaissu, teine üksi jalutama. Kui seda aga teadvustada ja olla arusaaja, saab selle probleemi väga lihtsalt lahendada.

Nii et innustage suhtes üksteist õppima ja olge teadlikud kasvamisega kaasnevast – siis saate ehk lõpuks ka aru, mida naabrimees Vello tahtis.

Tagasi üles