Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Rait Kapp: miks peab mees üldse naise võtma?

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Rait Kapp | FOTO: Erakogu

Mind häirib väljastpoolt tulev surve, kus meid sunnitakse tegema nii, nagu tegid meie vanemad – võta naine, saa lapsed, võta pangalaenu. Tundub et see polegi nagu meie enda vaba tahe võtta naine, vaid pigem tava, mida meilt eeldavad ja ootavad nii lähedased kui ühiskond.

Mis jama siis on meestel, et nad võib-olla ei tahagi endale naist võtta? Kas see on üldse mingi jama, kui ollakse vallaline ja tegeletakse sellega, mis meeldib ja mis teeb õnnelikuks, paneb tõeliselt särama ja nautima iga elatud päeva tõeliselt. Tean palju inimesi, kellel on hunnik eri tüüpi suhteid, kuid siiski tundub, et abiellutakse tõepoolest hiljem ja «vähem», kui ehk seda tegid meie vanemad. Nii lihtsalt paistab eemalt vaadatuna. Elada koos lihtsalt seepärast, et teised teevad ka – nii on kohutav. On arusaamatu, milleks elada koos, kui üksteist ei sallita ja pidevalt teineteist siunatakse. Tõepoolest on põnevam elu see, mis on täis kirge erinevate partneritega kui tüdimusest pakatav 20-aastane kooseluvorm.

Naisevõtt pole mingi poeskäik, kus pillud kena ja kalli asja korvi ja tasud selle eest kassas ning astud rõõmsa näoga poest välja. Anekdoodile viidates on naised nagu tornaadod: tulevad kõva tuule ja tormiga, lahkuvad aga majade ja autodega. See, et meile õpetab ühiskond, vanemad ja nii-öelda omaarust targad, millist naist võtta, või kes meile «sobib», on lihtsalt mõttetu surkimine ja mitte kuhugi viiv ajaraiskamine.

Igaüks meist on erinev ja kriteeriumid kaaslase valimisel on samuti erinevad. Pigem on asi selles, et leida partner, kellel on olemas enim neid omadusi, mida ka ise hinnatakse. Lihtne ju, kas pole? Millegipärast meeldib inimestel ajada asjad võimalikult keeruliseks, kaasata suhtesse nii sugulasi kui sõpru. Lõpuks on vaid hunnik rikutud suhteid, nii sugulaste kui sõprade vahel, rääkimata suhtest partneriga, mis võib olla purunenud igaveseks. Itaallastel on kõnekäänd, et «abielus oleva mehe ja naise omavahelistesse asjadesse vahele ei segata». Eestlaslikult on arusaadav, et tahetakse aidata, kuid see on küll viimane koht abi osutamiseks. Igaühel on oma elu, mille koormat peab igaüks ise kandma ja sellega toime tulema. Kui vajatakse abi, siis küsitakse, mitte ei pakuta. Sama lugu on ka nõuannetega – anna seda siis, kui sinu käest seda küsitakse.

Ilma naisteta tundub mehe elu esmapilgul tühine. Pole mingi saladus, et naised on meestest teistsuguse mõtteviisiga. Kuid siiski vahel jääb mulje, et naised ei tea isegi seda, mida nad ise tahavad, aga nende meespartner peab seda teadma. Ma ei ütleks, et eesti mees on kuidagi suhetes saamatu või kohmakas, kel puudub latiinolik keevaverelisus ja jumekas nahk. Me oleme nagu oleme, nii nagu oleme olnud siin aastatuhandeid. Sellega lihtsalt tuleb leppida, seda aktsepteerida, mitte selle vastu võidelda, püüdes mehi muuta.

Samuti võiks öelda, et eesti naised ei sobigi eesti meestele. Võin kinnitada, et ega mujal riigis elades pole ka mingid pudrumäed ja piimajõed ja pole mõtet loota, et teid oodatakse mujal. Maailm on piisavalt kirju oma erinevate tavade, keskkonna, põhimõtete ja tabudega. Lihtsalt, kui mingi hetk võõrsil olles nii-öelda pseudoprobleemide tõttu katus ära sõidab ja olukord lihtsalt hulluks aetakse, siis õpitakse ehk hindama ka eesti mehi.

Tagasi üles