Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jüri Kolk: palun lugege kasvõi natuke!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Kolk. | FOTO: Sille Annuk

Praegu, kui ma seda kolumni kirjutan (13. märtsi pärastlõunal), olen ma Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominent. Otsus on juba tehtud, aga mina pole asjaga kursis. Siis, kui teie seda teksti loete, on juba kõigile teada, kas mind edutati nominendist prominendiks, aga täna koban pimeduses. Tunnistan, tahaks võita küll. Jah, sellised auhinnad on mitmes mõttes naljakad (vaheta üks žüriiliige teise sama auväärse vastu välja ja otsused on täiesti teistsugused), aga minus on tekkinud päkapikulik ahnus – au ja kuulsusega kaasnev rahasumma kuluks hädasti ära.

Iseenesest on nominatsioongi meeldiv, aga südames lahvatanud lootus (ehk tuleb peavõit?!), vat see lootus ei ole nii meeldiv. See närib. Marie Under ütles küll, et «vist kaunimat ei olegi kui ootus», aga ta pidas silmas õigustatud ootust, mitte seda vastikut kahevahelolekut. Tuleb, ei tule, tuleb, ei tule. Krt, elu läheb ju edasi, igapidi saab, aga kuni asi pole ametlik, seni krõhvitseb kahtlus oma pikkade hammastega mu ahne hinge kallal.

Nüüd, kui teie seda loete, on kõik juba kõigile teada ja – milline ka ei oleks otsus – minu jahumine sel teemal läbinisti naeruväärne. Kui ma võitsin, siis kõlab mu praegune kirjutis tobeda edvistamisena, ah-mis-nüüd-mina-tüüpi kaagutamisena. Kui jäin ilma ja võitis mõni teine, siis tõmban endal veel kord ja täiesti asjatult vaiba alt, näitan ennast koledas kaotusevalguses, positsioneerin end kibestunud äpardujana. Muidugi kibestunud – ükskõik kui leebet loba ma ka ei ajaks, viinamarjade hapususest tingitud nutuvõru on mu suu ümber päriselt olemas või mõtlevad selle sinna lahked kõrvaltvaatajad. Asjata tõmban sellele tähelepanu!

Ei, ei ole enam eriti lootust. Kui ma veel kahe nädala eest tundsin oma südames mingit rõõmsat optimismi – lõppude lõpuks on minu võimalused võita kerkinud aritmeetiliselt juba peaaegu 17 protsendini, kaugel see sadagi ei ole –, siis nüüd on sisemine usk kadunud. Ei, ma ei saa midagi, see on selge. Lähen kohale ja püüan korralikult käituda, mis muud. Kui ma oleks võitnud, siis oleks mulle ehk praeguseks juba südamele pandud, et ma ikka kindlasti kohale tuleks, oleks ju. Nad ei saa olla veendunud, et ma nagunii lähen. Või arvestavad, et tasuta toit meelitab minusugused ikkagi välja? Noh, vaadaku, et saia sisse rosinaid panevad, ja pangu nii, et kohe mustab!

Olen alates eelmise aasta sügisest ostnud kolm lotopiletit ,ja uskuge või mitte, neist igaga võitnud. Võidusummad, mis seal salata, ei ole olnud suured (2.40, 7.20, 4.10). Samas, ma olen võitnud iga ostetud piletiga. See ei ole vist väga tõenäoline, seda ei juhtu vist ülearu tihti. Eelmisel nädalal sain meili teel kinnituse, et neljas pilet järjest on toonud võidu. Ausalt, võitmise fakt mind enam ei üllatanud. Inimene harjub kõigega. Meiliprogramm, mida kasutan, näitas küll saabuva kirja teavituses kirja saatjat (Eesti Loto) ja teemat («Teavitus võidust»), aga mitte kirja sisu. Avasin kirja teatud õigustatud ootusega – mulle on kukkunud kolm pisisummat, ehk pudenes seekord korralik kopikas? Kas sellises arengus poleks mingit sisemist loogikat, olemuslikku õiglust? Igatahes ma lootsin ja peaaegu juba uskusin. Võidusumma oli 7.40. Peab rahule jääma.

Mõtlesin, et võiks tänasesse lehte kirjutada millestki muust, mul on paar teemat varuks, aga otsustasin, et see poolpihtimus annab võimaluse lõpetada kolumn käsuga lehelugejale: palun võtke kohe täna ette üks raamat ja lugege vähemalt paar lehekülge. Tegemist olgu ilukirjandusega, muus osas on teil vabad käed.

Tagasi üles