Naine.postimees.ee lugejad vastasid küsimusele, kas sõprus pärast lahutust või lahkuminekut on võimalik, erinevalt, kuid peamiselt jooksis kommentaaridest läbi mõte, et paljuski sõltub edasiste suhete kujunemine lahkumineku põhjustest.
Lugejad: sõpradeks jäämine sõltub lahkumineku põhjustest
17. märts 2011, 17:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Saan oma endisega vägagi normaalselt ja kenasti läbi. Kindlasti on pärast lahkuminekut võimalik sõpradeks jääda. Palju oleneb inimesest endast ja temperamendist. Paljud ei andesta, osa andestab, kuid ei unusta, vähesed suudavad mõlemat,» kirjutas näiteks Kristo.
«Oleneb, miks ja kuidas lahku minnakse. Üldiselt kohe ei saa sõbrad olla, aga kui mõlemad pooled on üle saanud, saab isegi väga hea sõber olla eksiga,» arvas üks lugeja.
Üks kommenteerija arvas, et pärast kooselu lõppu omavahel hästi läbi saada suudavad ainult tugevad, kuid lastele on see kahtlemata parim, «sest vaevalt lastele meeldiks, kui nende vanemad üksteist süüdistaksid ja poriga loobiksid.»
Päris mitu inimest tõid välja ka selle, et sõprus on välistatud juhul, kui lahkumineku põhjuseks on olnud reetmine. «Kui peteti, valetati ja vassiti, siis mis sõprusest siin saab rääkida? Sõpradele nii ei tehta,» arvas üks lugeja.
Samas tõi üks kommenteerija välja ka selle, et igapäevane sõbrustamine ekside vahel tekitaks küsimuse, miks üldse lahku mindi. «Ikka pigem sõbralik suhtumine on see, mida eeldaks.»
Paljud märkisid lisaks, et normaalne läbisaamine on pärast lahkuminekut täiesti võimalik ning ühiste laste olemasolu korral kindlasti ka vajalik, kuid et iseasi on see, kas seda ka sõpruseks nimetada saab.
«Kas seda sõpruseks saab nimetada, kuid normaalne suhtlemine ja heasoovlikkus peavad inimestele omased olema.Vihkamine on küll lubamatu,» arvas üks kommenteerinu.
Veigu tõi aga välja, et kuna naine jättis ta maha, tuues põhjenduseks selle, et tunded olid jahtunud, oleks raske olnud sõpradeks jääda. «Naine pakkus küll, et jääme sõpradeks, aga ma keeldusin täielikult sellest - liialt palju haiget teeb, kui mina teda armastan ja tema elab parem üksi kui minuga.»
Murakamarja nime all esinenud lugeja märkis, et ei nimetaks laste pärast eksmehega suhtlemist just sõpruseks - pigem on nad tema sõnul teineteisele justkui sugulased.
Sõpruseks ei nimetaks eksiga läbisaamist ka Agnes. «Tunded said lihtsalt otsa ning kooselu jätkamine tundus ebaloomulik. Meie kooselust sündis kaks last. Nüüd suhtleme ääretult normaalselt, sest oleme ju ikkagi läbi laste seotud. Sõpruseks on seda nüüd raske nimetada ja selleks see kindlasti ei saa ka. Tülitsemine ja nääklemine ei vii kuhugi. Lapsed võidavad normaalsest suhtlusest kõvasti, nende jaoks on lahkuminek seetõttu palju kergem olnud,» selgitas ta.
Samas tõid mitmed lugejad välja ka probleemi, mis võib tekkida uue elukaaslase olemasolul - talle ei pruugi nimelt oma partneri eksiga suhtlemine sugugi meelt mööda olla. Siiski toodi ka mitmeid näiteid, kus uued perekonnad omavahel normaalselt läbi saavad.
Üks meeslugeja märkis, et tõeline sõprus pärast lahkuminekut on võimalik siis, kui sõprus juba enne lahkuminekut olemas oli. «Minul on samamoodi juhtunud - tutvusin oma tulevase naisega, kui ta oli plikaeas. Kasvasime n-ö koos. Eks elus juhtus igasuguseid asju ja tunded said vast otsa, kuid pärast emotsioonide lahtumist kestis sõprus ikkagi edasi. Praeguseks oleme lahus juba kuus aastat ja suhtleme tihedalt. Meil mõlemal on toredad perekonnad, kes samuti omavahel suhtlevad. Tihti pöördub eksnaine minu poole nõu ja abi saamiseks, samuti suhtlevad naised omavahel. Kõik on võimalik,» arvas ta.