Vastab Läänemaa Rajaleidja keskuse juhataja, lastepsühholoog ja pereterapeut Tiina Kütt:
«See on kindlasti väga kurb ja kibedaid emotsioone tekitav, kui teine lapsevanem on viis aastat eemale hoidnud. Kuid see, et teises vanemas on nüüdki huvi tekkinud, on ju hea,» ütleb ta alustuseks.
Muretseda, et äkki kaob teine vanem uuesti ära, pole erilist mõtet. «Ette muretsemine pole kunagi efektiivne - seda probleemi ei pruugigi tulla, või tuleb hoopis muu probleem, mille pärast sa ei olegi muretsenud,» nendib psühholoog.
Küll aga tasuks teise lapsevanema huvi tõsiduse peale mõelda ja sellest temaga rääkida. Et tegemist on Aspergeri lapsega, on perekonnal ilmselt juba olemas oma tugisüsteem - psühholoog või terapeut, kes on antud lapse looga kursis. Nüüd olekski õige, kui enne lapse uude olukorda kaasamist kohtuksid omavahel kolm täiskasvanut: mõlemad vanemad ja neutraalne, eriti hea kui selle pere looga juba kursis spetsialist. Hästi sobib abi paluda ka omavalitsuse lastekaitsetöötajalt.
Spetialist annab nõu, kuidas antud lapse eripärasid arvestades edasi talitada, sest Aspergeri sündroomi tõsidus varieerub oluliselt. Samal ajal annab spetsialisti kaasamine aga teisele vanemale ka selge signaali, et tegemist on tõsise asjaga - kui tema soov on siiras, arutab ta plaani täiskasvanute seas kabinetiseinte vahel enne läbi, ega hüppa lapse ellu lihtsalt sisse ja välja.
Lapse võiks kaasata alles siis, kui teise vanema soovi tõsidus ja arukas tegevusplaan on täiskasvanute seas juba selgeks räägitud. «Last kasvatav vanem peab tundma, et ta on valmis. Kui ema on ise kõhklev, isa kavatsuste suhtes skeptiline, ärevil, siis tunneb seda ka laps, ja protsess kulgeb raskemini.»
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2017/03/01/6397711t1h8f96.jpg)