Moodne naine: õige sõber on mu vigade poolt

, moodne naine, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Olaf von Lieres / Panthermedia / Scanpix

Kui ma teile räägiksin, milliseid vigu olen sel nädalal teinud, lööksite mu kommentaarides risti! Ma olen ikka tõeline riskikäitumise kuninganna ja eriti pole häbi ka, aga teile ei meeldiks. See on lihtsalt inimlik, et me tahame naerda lolli üle ja tunda kahjurõõmu. Näed, Regina võttis vastu ja jooksis kohale, kui see üks mees helistas, kellega ei tohi suhelda. Minu elu on aga ideaalne! Näed, Regina jättis tegemata olulise töö, sest käis hoopis peol. Kui piinlik!

Eesti on üks tõeline näpunäitajate maa. Kuidas see ütlus oligi, et ige eestlane naudib, kui saab vaadata voolavat vett, päikeseloojangut ja naabri maja põlemas. Mida ta ehitas siis nii nõmeda ahju! Ise ta küttis valede puudega! Mina oskan palju paremini elada!

Ega ma ise ka parem ei ole, siunan ja räägin taga nii kuulsaid inimesi, poliitikuid kui oma enda sugulasi, aga ometi on üks koht, mida ma teadlikult draamavabana hoian ja see koht on on minu kõige tihedam sisering.

Mul on aastate jooksul tekkinud käputäis sõbrannasid, kellega olen lähedasem kui ühegi pereliikme või kallimaga ja nende väärtus tõuseb minu silmis seda kiiremini, mida hullemad käpardid nad on. Ei, loomulikult peavad nad olema targad ja suurepärased, aga mitte ideaalsed. Minul on ju lõputu hulk vigu, ma olen kohati päris nõrk ja ideaalsed inimesed ajavad mind oksele.

Helen Fielding on kirjutanud «Bridget Jonesi» esimeses osas sellest, kuidas moodsa vallalise tööloomast naise perekond on kolinud koduseinte vahelt tema telefoni. Elatakse üksi, aga helistatakse ja kirjutatakse lõputuid sõnu ja lauseid, tavaliselt just ärganuna, et aru anda oma alles lõppenud walk of shame'ist, käru keeramisest kolleegidele või veel ühest kokku guugeldatud haigusest, mida sul tegelikult ei ole.

Ja mida vastavad need sõbrannad? Kas nad heidavad ette, et ma tegin midagi, mida poleks tohtinud? Kas nad meenutavad, et oleks pidanud varem peolt koju minema? Natuke mõistlikum olema? Mitte valentinipäevahulluses eksiga ühendust võtma? Aeglasemalt autoga sõitma või vastutustundlikumalt trenni tegema? Ei! Minu sõbrannad on olemas selleks, et kuulata, vaikides nagu pihiisa, huviga nagu ajakirjanik, heatahtlikult nagu värske ema ja nõustuda, et alati võiks palju hullem olla. Pealegi, moodsa naise elu on jube raske, hea, et meil niigi läheb!

Suured, naeruväärsed, värsked mured

See rong muidugi sõidab mõlemat pidi, ka mina pean suurimaks sõpruse patuks igasuguste hinnangute andmist. „Ära judge'i mind!” hüüdis just mu vana ülikooliaegne korterikaaslane, kui taksoga ühelt peolt teisele sõitsime ja ta oma viimasest veast muljetas. Mulle muidugi polnud selline süümõistmine pähegi tulnud, sest kellele see me veel saame ausalt oma eludest rääkida kui mitte oma sõpradele. Sel tingimusel muidugi, et nende probleemid on võrdväärselt suured, naeruväärsed, värsked ja vähemalt omavahel avalikud.

Mina ja mu sõbrannad oleme juba selles vanuses, kus meist ei saa nagunii punastavaid 20-aastaseid pruute, nunnusid noori emasid või muus mõttes konventsionaalseid ühiskonnaliikmeid, selliseid, kelleks sai meie vaneamate põlvkond. Ei, meie oleme juba nii täiskasvanud, et pahatahtlik vaataja võiks meid varsti vanatüdrukuteks kutsuda, me oleme kurikuulsalt vallalised, oma karjääris kompromissitud, nõuame palju ja lepime ainult parimaga.

Ning see panebki meid olukorda, millest on kirjutatud lugematuid naistekaid alates «Seksist ja linnast», lõpetades «Padjaklubi» ja nende samade Helen Fieldingu kultusteostega. Ja teate, mille pärast kõik sellised raamatud ning sarjad naistele nii väga meeldivad? Ei, mitte ilusate kingade, südamemurdjatest meeste või peente kokteilide, vaid just kõike ületava naistevahelise sõpruse pärast. Sest kes me oleksime ilma oma sõpradeta, kui kõik muud suhted tunduvad tulevat ja minevat? Ma võin öelda küll, me oleks üksi tagarääkijatemeres.

Nii et võib-olla tasuks järele mõelda järgmine kord, kui su sõbranna võtab kätte ja välja purtsatab kõik oma kõige viimased vead. Tal ilmselt pole nagunii kedagi teist, kellega rääkida, ja talle on lapsest saati süstitud noortele tüdrukutele nii omast eneseviha. Ära siis sellele kehvale tundele tuld alla pane, vaid proovi kuidagi nii öelda: «Ma saan aru, et see tundub päris halb, aga on palju hullemaid inimesi. Mõtle Hitleri peale. Või selle naabrinaise peale, kes kunagi su postkasti sülitas. See inimene oli palju hullem kui sina.»

Usu mind, tal hakkab palju kergem. Ja järgmine kord, kui sa ammu planeeritud õhtusöögile minna ei saa, sest tahad mõne ohtliku mehega suhelda või niisama ennast rämpstoiduga voodisse unustada, ei pea sa talle mingit hädavalet leiutama. Ole nüüd, ta on su sõbranna, ta ei judge'i sind. Õiged sõbrannad vähemalt küll mitte. Minu omad kindlasti mitte. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles