Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Märka elu toetust ja takistusi: vabalangemine teeb õnnelikumaks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Aliaksei Verasovich/ Panther Media/ Scanpix

Me elame maal umbes 4000 nädalat, millest me tõenäoliselt suure aja raiskame stressi, muretsemise, intensiivse mõtlemise ja asjade survestamise peale. Teise suure osa ajast kulutame me õnne ja rahulolu otsimise peale, kirjutab Kathleen Kanervikko Motivaatoris.

Otsides õnnelikkuse märksõna Google’ist tuleb 0,45 sekundi jooksul lausa 262 miljonit vastet. Tundub nagu terve maailm teab õnnelikkuse kohta vägagi palju, ometi näitavad uuringud, et personaalsel tasandil õnnetunnet on ikka väga vähestel ja väga lühikeseks ajaks.

Mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem resoneerib ka Rooma filosoofi Seneca tsitaat, kus ta väidab selgelt, et elu möödub vaid silmapilgul ning seetõttu on enamik inimesi juba elu lõpusirgel, kui nad viimaks ometi tahaksid tõeliselt elama hakata. Miks muidu on vanematel inimestel nii palju tarkussõnu jagada? Sest kogemuse ja mõistmisega, mis kohe üldse ei tööta, jääbki pinnale vaid paar võimalust, mis potentsiaalselt töötada võiks. Lõppkokkuvõttes sünnime me lastena ju vägagi õnnelikena ehk meie loomulik olek peaks olema siiras õnn, kuid kuhu see aja möödudes siis kaob?

Nimelt ego haarde lainetes ja tugeva identiteeditunde tekkimisel ei taju me enam seda vabalangemise tunnet, mida kogeme lastena. Vabalangemise all pean ma silmas sellist langemist, kus õhutakistus puudub. Elus on meil aga niivõrd palju erinevaid takistusi, millest me väe ja võimuga läbi surume. Tekib küsimus, kas see on tõesti siis vajalik?

Mõtiskledes rahulolutunde peale, tekib vähemalt minul rahulolu oma elu ja olekuga vaid siis, kui ma lasen kõigel lihtsalt olla – usaldades, et mind suunatakse õigel ajal õigesse kohta ja õigete inimeste suunas. Ma ei räägi siin mingist passiivsest tegevusetusest, vaid oskusest näha läbi elu toetust ja samal ajal takistusi, mis tekivad olukordades, kus elu sinu valikutesse ei usu.

Ütleme näiteks, et sul on soov X ja selle soovi saavutamiseks on sul vaja kontakteeruda mitme inimesega. Sa saadad koheselt emailid teele ja jääd vaimustuses vastuseid ootama. Vastuseid aga ei tule… ja ei tule… ja paari nädala pärast ikka ei tule. Siis otsustad sa konkreetsetele inimestele helistada, aga telefonid on samuti kinni. Mida teha? Kas usaldada elu, et praegu ei ole see õige hetk või anda endast kõik, et vajalikud inimesed siiski kätte saada?

Kunagi arvasin ka mina, et oma tahe tuleb ikka jõu ja väega läbi suruda – mis tegija sa muidu oled? Aga agressiivne surumine ei ole kellegi õnnelikkusele veel kaasa aidanud ning see röövib ära ka viimse rahulolutunde juhul, kui lõpuks kaua oodatud soov siiski täitub. Eelnev näide on vaid illustreeriv, kuid igapäevaselt ümbritseb meid kümneid ja kümneid elu märke, mida me peaksime ja mida mitte tegema. Me lihtsalt ei näe neid ja seega surume isekalt oma tahtmist. Võib-olla kui me poleks niivõrd kinni selles, kuidas asjad peaksid meie nägemuse kohaselt minema, saaksime ka enne 80. eluaasta saabumist veidi rahulolevamalt ja lõdvestunumalt elu kogeda?

Tihtilugu juhtub nii, et elus toimuvad sündmused juhtuvad vabalangemise kiirusel – suurema jõu (gravitatsioon) poolt tingituna ja ilma ühegi takistuseta (õhutakistus). Kui sa näed seda oma silme ees juhtumas, võid sa käsi südamel öelda, et oled õigel teel. Usaldus ja toetus on ju ometi olemas. Kui me vaid oskaksime läbi näha ka neid hetki, kus me tegelikult üldse toetatud pole. Ja ma ei mõtle siin välismaailma (sinu perekonda, töökaaslasi ja sõpru), vaid otseseid elulisi märke, mis puudutavad ainult sind. Kui sa paned rohkem tähele, kaasneb sellega ka õhkõrn tunnetus ja vibratsioon sinu sees, mis muutub aina tugevamaks hetkedel, kui su tähelepanu hajub ja sa valid taaskord «ego tee». Sest «ego tee» võib tunduda sulle palju loogilisem ja ka teiste poolt aktsepteeritum, kuid vaid «elu tee» on see, mis sind tõesti kannab ja ka kõige raskemetel hetkedel selja tagant patsutab.

Aga mis on märkide jälgimisel pistmist õnnega? Sest vaid tunnetades elu poolset otsest ja kaudset abi, kaob ära see tohutu hirm, mis meid inimestena pidevalt otsima, stressama, liigselt pingutama, rabelema ja rüselema paneb ning jääb järgi vaid vaikne olemine – usk, et kõik on täpselt nii nagu peab ja kui ei ole, siis elu aitab meil vajalikud korrektuurid teha. Ja uskudes, et kõik on nagunii nii, nagu peab, ei olegi õnneks enam midagi muud vaja.

Tagasi üles