Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vabadussõja amatsoon Anna Vares-Kukk – naine, kes võitles mehena vabaduse eest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Vares, Anna Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumi õpilasena 1917. aasta paiku, VK F 1539:1 F, Võrumaa Muuseum, http://muis.ee/et/museaalview/1251514 | FOTO: muis.ee

Vabatahtlik Peeter Ronk, Eesti Vabadusristi kavaler. Naine, kes võitles mehena vabaduse eest. 18-aastase tütarlapsena läks ta Vabadussõtta, kus temast sai kuueks kuuks reamees Peeter Ronk. Ta tuli sõjast, Vabadusrist rinnas. Nii kõrgelt hinnati ainult kahte Eesti naist: Anna Varest ja Salme Bergmani.

Eeskujuks Garibaldi

Anna-Marie Vares sündis 20. detsembril 1901 Viljandimaa Paistu kihelkonna Tuhalaane valla Pahuvere mõisa käsitöölise pere esimese lapsena. Veel nägi peres ilmavalgust poeg August, kes II maailmasõja aegu Saksa armee ridades võideldes jäi teadmata kadunuks.

Anna-Maria õppis Aidu valla Tölli koolis ja Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumis, mille viiendast klassist astus vabatahtlikult rahvaväkke.

11. aprillil 1938 Esmaspäevale antud intervjuus jutustas Anna ise: «Olin 13-aastane, kui mu isa suri. Pole siis midagi imestada, et pidin juba maast-madalast mehe eest väljas olema. Ema oli selleks liiga pehme loomuga, et talu juhtida, vend liig väike. Lõpuks pidin mina olema see, kes pärast isa surma adrapuu pihku haaras. Kündsin ja külvasin ja vahepeal käisin koolis.»

Kui algas Vabadussõda, oli kogu kool sõjavaimustusest haaratud. Omajagu hoogu andis sellele «Garibaldi» lugemine, mida õhinal neelati. Isegi mitmed tüdrukud lubasid õppimise pooleli jätta ja rindele sõita. Anna oli siis 5. klassis ja kirjeldas sündmusi: «Kuid ega see minek nii lihtne polnudki. Kõigepealt tuli muretseda nõusolek emalt. See oli see kõige raskem punkt. Ja aega võtsid teisedki ettevalmistused. Mis puutub riietesse, siis vana vene sineli, rihma, papaaha ja kalifeed ostsin Viljandi rätsepalt Mikk' ilt, saapad aga sain kauplusest.»

Toredad paksud juuksed tuli maha ajada. Siis otsustas tütarlaps linnas väikese jalutuskäigu teha, et proovida, kuidas uus munder sobib. Aga kaugemale kui Oru tänava nurgale ta ei saanud. Militsionäär pidas ta kinni ja viis pikema jututa komandantuuri. «Teie nimi!» päris komandant kurjalt. «Anna Vares.» Esmalt seisid kõik tummalt, siis pahvatasid nad naerma. Nende ees seisis 18-aastane tütarlaps, kes palus end sõdurina liinile saata.

Reamees Peeter Ronk

Komandantuuris soovitati tütarlapsel pöörduda 2. diviisi staapi, mis asus Koidu seltsimajas. Seal oli pikem nõupidamine kapten Rotchildiga. Kuna Anna hingest soovis, et tema sookuuluvus saladuseks jääks, siis pidi ta saama ka teise nime. Kapteni nõuandel muutus ta samast päevast Peeter Rongaks.

«Peeter Ronk oli pikk, sihvakas, poisilikult sale sõdur,» mäletas üks tema lahingukaaslasi. Kui ta Tallinnasse jõudis, ei oleks keegi võinud öelda, et ta on tüdruk.

Esimese ratsapolgu ülem rittmeister G. Jonson määras ta sidekomandosse. Tüdruku pettumus oli suur – isegi hobust ei antud talle. Enne rindele saatmist veetis ta Tallinnas kaks nädalat. Kuna kasarmusse ei tahtnud Anna kohe alguses minna, siis peatus ta võõrastemajas. Igal hommikul kell kaheksa oli polgu staabis loendus. Seejärel jagati välja hommikune toiduportsjon, anti kätte päevased tööd või käsutati maneeži, kus harjutati ratsutamist, vehklemist ja tehti rividrilli.

«Tallinnas saime lausa nälga tunda,» jutustas Anna. «Hommikuks anti tükk leiba ja musta kohvi, lõuna oli päris vilets, pealegi pidime seda omavahel kristlikult jaotama. Osta kah midagi ei saanud, puudus raha. Liinil küll nii palju tühja kõhtu ei saanud kannatada kui siin.»

Peeter ise oli äärmiselt korralik tüdruk, nii et poisid temaga poolt sõnagi lõõpida ei söandanud, kuigi paari päevaga oli neile selgeks saanud oma võitluskaaslase sugu. Valitses heatahtlik ja seltsimehelik vahekord. Teisest küljest võeti Peetrit niisamasuguse sõjamehena nagu teisi. Ei tehtud talle mingeid erandeid ja ega Anna seda soovinudki.

Naishusaar täismehe eest väljas

Lõpuks pääses ta ratsapolguga rindele. Esialgu täitis Anna sideülesandeid nende meeste hobustega, kes  puhkusel või teiste ülesannetega ametis. Sageli oli aegu, kui kolm-neli ööd järjest sõba silmale ei saanud. Kord õhtul saadeti reamees Ronk suulise teatega Meeksi mõisast naaberväeosa ülema poole. Naishusaar ratsutas kogu öö, eksis pisut, ja jõudis tagasi alles hommikuks, kui komando juba edasiliikumiseks üles oli rivistatud. Liiguti edasi Marienburgi (Aluksne) lähedale. Järgmisel ööl mindi ühte punaste voori passima, mida taheti ära võtta. Voor oodatavalt teelt läbi ei sõitnud, ent öö oli jällegi unetult mööda saadetud. Päeval polnud jällegi mahti suigatada – vallutati Marienburg. Pärast võitu asuti kohe Marienburgi lossi. Vaevalt oli naishusaar tugitoolis veidi tukastanud, kui ta üles aeti ja uue ülesandega tagasi Meeksi saadeti.

Lõpuks anti Peeter Rongalegi hobune – hall ruun, kellele ta pani nimeks Tütar. Loom oli kehvake, parajasti kliinikust välja tulnud. Kui Anna talle Võrus esimest korda selga istus, ei suutnud see vaeseke teistega sammugi sõita. Anna söötis teda hoolega, loom kosus, ja pärast seda ei saanud paremat hobust tahtagi. «Pidas hästi teed ja päästis mu punaste käest rohkem kui üks kord,» meenutas naine.

Peagi algas punaarmee vastupealetung ja lõunarindel puhkesid ägedad lahingud. Veebruari lõpul tuli Marienburg maha jätta ja 17. märtsil Rõuge. Haanja kuppelmaastikul oli raske luua püsivat kaitserinnet ja seetõttu liikus rinne lühikese aja jooksul suurtes piirides ning alevid ja külad käisid käest-kätte.

Reamees Peeter Ronga kangelastegu

19. märtsil 1919 jõudis Võrru 1. ratsaväepolk, kes kohe ka lahingusse paisati. 20. märtsil sooritas Anna oma kangelasteo Munamäe lahingus. Kui vaenlase poolt oli side katkestatud, võttis Peeter Ronk sidepidamise oma peale. Ta tormas läbi vaenlase, et käsku eskadronile ära viia. Tagasi tulles sattus ta kahe punase ratsanikuga kokku, kes talle kallale tormasid. Ronk pani püssi palge ja tulistas. Punased põgenesid. Rongal läks korda 2. eskadroni vahel sidet pidada.

22. aprillil õnnestus punaarmeel jälle Rõuge tungida. Vaenlase eelsalgad olid Võru jaamast vaid pooleteise kilomeetri kaugusel. Eestlastel õnnestus siiski rinnet hoida ja asuda vastupealetungile. Anna võttis osa kõigist väeosa lahinguist Võrumaal ja Põhja-Lätis. Tema hobune aitas teda hästi. Sageli tuli läbi metsa ja soode öö jooksul ratsutada mitmeid kordi. Ööd olid vaiksed ja siis tuli tegutseda ettevaatlikult, sest metsas liikusid punaste luuresalgad. Päeval selle eest tuli mõnikord kihutada, kuulirahe kannul. Lõpuks jäi Tütar jalgadest ära ja viimasel kuul anti vaprale sõdurile uus hobune, aga sellega ta enam lahingusse ei saanud.

Lahkumine sõjaväeteenistusest

Olles kindel, et iseseisev Eesti riik jääb püsima, lahkus uljas neiu oma soovil sõjaväeteenistusest 23. augustil 1919 ja läks tagasi kodukohta. Vabadussõjas osutatud isikliku vapruse eest sai Anna-Marie Kukk Vabaduse Risti II liigi 3. järgu, 10 000 marka, Vabadussõja mälestusmärgi ja tasuta maa. Hiljem tunnustas teda ka lõunanaaber, annetades Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedali.

22. aprillil 1922. aastal abiellus Anna-Marie Viljandi maakirikus Hans Kukega. Perre sündis viis last: Magda, Ilmar, Vaike, Hans ja Lembit. 1934. aasta kevadel eraldati endise Tomuski postijaama krundist ettenähtud autasumaa.

Vabas Eestis

Anna Vares-Kukk 1930. aasta paiku. II liigi 3. järgu Vabadusristi kavaler ( Peeter Ronk'i nime all)., VK F 1539:2 F, Võrumaa Muuseum, http://muis.ee/et/museaalview/1251521 / muis.ee

Seoses suurejoonelise Vabadusristi 15. aastapäeva tähistamisega 10. mail 1934 Tallinnas, kus osales ligi tuhat ristivenda, pälvis avalikkuse erilist tähelepanu Anna-Marie Kukk. Seni üldsuse poolt tähelepanuta jäänud naiskangelasest kirjutasid ajalehed korduvalt, rõhutades tema suurt sangarlikkust Vabadussõjas ning märkides tunnustavalt pereema rolli.

Kuigi autasuks saadud krunt asus Viljandi linna ligidal, ei ehitatud sinna järgnevail aastail ühtegi hoonet, kasutati vaid põllu- ja karjamaad. Tomuski maa müüdi 1939. aastal hoopiski ära ja Asumaa talukoht anti rendile. Saadud rahadest osteti Paistu valda Oti talu.

Koos Emamedali ja lastega Siberisse

Hans Kukk kuulus Saksa okupatsiooni ajal Omakaitse ridadesse. Nõukogude võim andis Anna-Marie Kukele kõigepealt viie lapse sünnitamise ja kasvatamise eest 1946. aastal Emamedali, kuid 1949. aastal küüditas koos kolme lapsega Siberisse Novosibirski oblasti Dovolenski rajooni. Seal töötas naine linnufarmis ja suutis endal ja lastel hoida elu sees. 1954. aastani istus ta Nõukogude vangilaagris ja saadeti seejärel Siberisse asumisele.

Poeg Ilmar võitles Saksa armees Eesti diviisi koosseisus punavägede vastu ning läks pärast 1949. aasta kevadküüditamist metsavennaks. Ilmar Kukk langes võitluses julgeolekuüksustega koos abikaasa ja imikust lapsega 1952. aasta kevadel.

Asumiselt tagasipöördunud Anna elas seejärel Viljandis ja töötas välisvalve teenistuses, kus suutis välja teenida pensioni. Kõrge vanaduseni elas naine omaette ja alles elu viimasel aastal pidi tütar Vaike ta oma katuse ja hoole alla võtma. Vabadussõja amatsoon suri Viljandis 26. augustil 1987. aastal ja on maetud Viljandi Metsakalmistule.

Artikli kirjutamisel on kasutatud allikana Anto Juske teost «Naised Vabadussõjas aastail 1918-1920» (Tln., 1998)

Tagasi üles