Viimasel ajal on palju kõneks olnud naiste ja meeste erinevat positsiooni avalikus sfääris kinnitav sooline palgalõhe, kirjutab Tallinna ülikooli õppejõud ja SDE liige Barbi Pilvre Õpetajate Lehes.
Barbi Pilvre: Eesti haritud ja alamakstud «hääletud» naised
11. märts 2011, 09:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks 2005. a oli täistööajaga naiste brutotunnipalk 74,6 meeste omast. Eurostati andmetel oli 2007. aastal Eestis palgalõhe koguni Euroopa Liidu suurim – pea 31 protsenti!
2010. aastal valmis poliitikauuringute keskuses Praxis selle põhjuseid lahkav uuring, mis sedastas, et eri tegevusaladele koondumine ehk horisontaalne segregatsioon seletab soolist palgalõhet üsna vähe ja probleemi tuleb edasi uurida.
Üldlevinud arusaama kohaselt on Eesti naised emantsipeerunud. Nende elustiil on töökeskne ja nad on avalikus sfääris meestega peaaegu võrdselt aktiivsed. Eesti naiste tööga hõivatus on Euroopa Liidu keskmisest kõrgem (2008. a 66,3 protsenti, vrdl EL 59,1 protsenti) ja tööhõive määra lõhe meeste ja naiste vahel Euroopa keskmisest väiksem (EL 13,7 protsenti, Eesti 7,3 protsenti).
Viimaste aastate soolise võrdõiguslikkuse monitooringud kinnitavad siiski, et hoolimata sellest, et mõlemad sood on tööturul kõrgelt hõivatud, naiste ja meeste positsioon erinevad.
Eesti tööturg on jätkuvalt sooliselt segregeeritud nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt: naised on endiselt hõivatud rohkem nn pehmetel tegevusaladel (tervis, haridus, teadus, kultuur, sotsiaaltöö), samas kui «mehelikud» alad on ehitus, transport jms.
Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori andmetel on naiste osatähtsus kõrgeim tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande alal (91,3 protsenti) ja madalaim ehituses (9 protsenti). Naiste ülekaal on ka kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses (56,1 protsenti).
Ametialases hierarhias täidavad mehed selle ülemised astmed, naised aga on hõivatud ametihierarhia madalamatel positsioonidel.
Juhtide ja kõrgemate ametnikena on naisi võrreldes meestega selge vähemus – vaid natuke üle kolmandiku nendes positsioonides hõivatutest. Mis puutub kõrge prestiižiga ja meedia huviorbiidis olevat ettevõtlusmaailma, siis on Eestis ettevõtjaid üldse vähe, aga ka nende seas on rohkem mehi (9,6 protsenti, naisi 4,3 protsenti elanikkonnast).
Kontrastina naiste madalamatele positsioonidele Eesti ühiskonna hierarhiates on naiste haridustase märksa kõrgem kui meestel. 2009. a oli kõrghariduse omandanute seas naisi 70 ja mehi natuke alla 30 protsendi. Samuti on naiste seas vähem alg- või põhiharidusega inimesi (25 protsenti) kui meeste seas (37 protsenti). Pool naistest omab kas keskeri- või kõrgharidust, meestel on see protsent 43.
Kõrgem haridustase ei taga naiste edu karjääriredelil. Kõrgharidusega mehed on avalikus sfääris edukamad kui kõrgharidusega naised. Meeste seas on tippjuhtide osatähtsus koguni kaheksa korda suurem!
Kõrgharidusega meestest töötab juhtivatel kohtadel (juhid, peaspetsialistid) 40 protsenti, naistest vaid 18 protsenti. Samas on naisi «valgekraede» seas (juhid, spetsialistid, ametnikud) 41 protsenti, mis on üheksa protsenti enam kui meeste seas.
Nii ongi Eesti kultuuri- ja haridusasutustes tööl haritud ja alamakstud naised, kes teevad oma kvalifikatsiooniga võrreldes odavat tööd ning elavad vaesuses või oma pere teiste leivateenijate kulul.
Lisaks vaesusele tänases päevas tähendab naiste madalam palk ka vaesust tulevikus, sest palgast oleneb tulevane pension. Et olukorda muuta, oleks vaja tugevat ametiühinguliikumist, mis võtaks haridus- ja kultuuritöötajate palgaläbirääkimiste lähtekohaks vähemalt keskmise palga.
Olukorra muutmine on ka naiste endi teha, praegu on tegemist suhteliselt «hääletu» osaga ühiskonnast, kes teeb nurisemata oma rasket tööd, õigustades enda ohvrimeelsust näiteks missioonitundega, või on käega löönud.