Ilona Toots: kuidas ma lapsele andekust peale surusin

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Vabandust, vabandust, aga ma ei suuda seda tunnet kontrollida… Mu laps on nii ANDEKAS! On hetki, mil see uhkusetunne on nii võimas, et pressib kõrvadest välja ning kisub naeratuse sama laiaks kui konnal, kes fotograafi juures ütles sõna «moos» asemel «džemm». Lapsevanema uhkusest kirjutab portaalis Minu Pere Aleksei Budõlini kaasa Ilona Toots.

Pole ma esimene ega viimane lapsevanem, kes tunneb sedasi vaadates oma võsukest mõne tegevuse juures, mis tal eriti hästi välja kukub. Nii on ka meie lastega olnud. Eriti raske on oma uhkust vaos hoida esimese lapse puhul, sest kõik on nii uus ja laps absoluutselt erakordne ja lisaks veel tõeline musimops.

Foto: Erakogu

Mul oli palju ootusi selles osas, kuidas laps peab kasvama ja mida oskama ning kuidas vanematele kuuletuma. Muidugi tuli selle malli toorkava minu vanematelt, lisandusid isiklikud veendumused ja lapsepõlvekogemused. Ent reaalsus oskas ikka ja jälle magusalt vastu näppe laksatada.

Esiteks selgus, et laps ei olegi nõus kõigega ning tal on oma tahtmised! Siis ujus kohale Aleksei oma arusaamade kollektsiooniga. Meie ainsad emotsionaalsed ragistamised ongi olnud seoses lapsekasvatamisega. Mina tulin küllalt rangest kodust, tema aga liberaalsemast. Aleksei suutis aastatega mu teadvusesse juurutada arusaama, et igas inimeses on andekus olemas, lihtsalt erinev ning ta ei seisne ainult õppimises või akadeemilises soorituses. Tihti «andeid» ei märgata või peeta väärtuslikuks.

Esimesele lapsele, Malenale, surusin ma peale oma arusaamu andekusest, vajalikest tegevustest, kohustustest. Ja nagu venelased ütlevad: kõik see ponnistus läks kassi hänna alla. Kiristasin hambaid, sest minu suure inimese jõud ja tahe ei hakanud peale. Aleksei aga muigas selle peale oma I told you so näoga. Me nägime, et kõik asjad idanesid lapse viljakal pinnal vaid läbi seletamise ja põhjendamise ning tänu kusagil sisemuses tekkinud isiklikule vajadusele.

Tema «anded» ilmnesid ikka ise, täiesti ootamatult ja hoopis teiselt küljelt kui eeldada võis.

Loe edasi portaalist Minu Pere.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles