Kümme asja, mida ei tohiks öelda inimesele, kellel on väga raske

Ingrid Dreyersdorff
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Dmitriy Shironosov / PantherMedia / Scanpix

Võib-olla su õde hakkab lahutama või sõber sai teada raskest haigusest, siis igal juhul on see keeruline olukord, sest inimestel, keda sa armastad, on väga raske aeg. Me ei saa neid ignoreerida, aga mõnikord peab oma sõnadega ettevaatlik olema. 

«There Is No Good Card for This» raamatu autorid on kaks vähi seljatanud neidu Kelsey Crowe ja Emily DcDowell. Nende raamat annab lähedastele nõu, mida teha olukorras, kui sulle kallis inimene hakkab lahutama, kaotab lapse, saab teada raskest haigusest või on tal lihtsalt väga raske aeg.

Siin on kümme asja, mida ei tohiks öelda inimesele, kellel on juba niigi raske, vahendab PureWow.

«Oh, sa vaeseke.» Kaastunne ei ole sama, mis haletsus. Väljendades oma kurbust kellegi teise õnnetuse puhul, ei tee see olukorda paremaks. Pigem võiks mõelda nii, et «ma loodan, et suudan tema situatsioonis sama tugev olla.»

«Miks sa midagi ei öelnud?» Mõned inimesed jagavad kohe teistega kõike, mis nende elus toimub, aga teised on hoiavad asju pigem enda teada. Isegi kui sa saad milleski alles kuid või aastaid hiljem teada, siis ära pahanda sellepärast.

«Ma arvan, et sa tunneksid ennast paremini, kui sa saaksid toast välja.» Kedagi ei saa sundida midagi tegema. Kui su ettepanek võetakse vastu, siis on tore, aga kui inimene soovib kodus olla, siis austa ja toeta tema otsuseid.

«Sa peaksid proovima toortoitumist (või muud sarnast).» Kui sa ei ole arst, siis ära anna tervist puudutavat nõu. Ilmselt on inimene juba kõik variandid ja võimalused välja uurinud ning eelistab lihtsalt sinu toetust.

«Kõik juhtub mingi põhjusega.» See ei pruugi olla üldse lohutav. Sina võid seda uskuda, aga teine inimene ei pea asjadest samamoodi aru saama.

«Kuidas sul läheb?» See küsimus on üsna ohutu, aga oleneb olukorrast. Näiteks pärast traagilist kaotust või rasket diagnoosi ei ole sellel küsimusel mõtet.

«Ära muretse, kõik lahutavad tänapäeval.» Võib-olla on lahutus mõne inimese jaoks kerge, aga su sõber võib olla sügavas depressioonis ja sinu kommentaar võib talle väga valus olla.

«Ma tean, kuidas sa ennast tunned. Mu onu naabril oli sama asi.» Üldine reegel on see, et väldi võrdlusi. Kui keegi räägib sulle oma diagnoosist, siis ära vii juttu kellegi teise või iseenda peale.

«Vähemalt ei ole see ... (haigus, mis sinu arvates on hullem).» See ei aita kedagi, sest isegi kui nende olukord saaks hullem olla, siis see ei vähenda seda valu, mis nad tunnevad praegu. Ütle lihtsalt, et sul on kahju ja küsi, kas sa saad millegagi aidata.

Midagi. Sõber, kes on hädas vajab toetust ja abi, aga selle andmine ei pruugi nii lihtne olla. Isegi kui sa arvad, et sa ei oska ilmselt õigesti käituda, siis see on ikka parem, kui see, kui sa ei ütle mitte midagi. Üks väike telefonikõne või kiri on parem kui täielik vaikus. Lisaks võid sa oma eiramist hiljem kahetsema hakata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles