Ei ole päris kindel, millal ma aru sain, et ilma mingit olukorda kogemata ei ole võimalik tegelikult, päriselt teada, kuidas inimene millelegi reageerib. Ometi saab üha selgemaks, et igasugune «oleks minu olemine, teiseks minu tegemine» ja «kui minuga juhtub see, siis ma kindlasti teen toda» nö suurte asjade puhul päriselus ei päde, seda lihtsal ja küllalt tautoloogilisel põhjusel – mida ei tea, seda ei tea ja igasugused «oleksid» võivad, aga sugugi ei pruugi realiseeruda.
Eriti tuleb see esile kriisiolukordades (ma mõtlen tõelisi, mitte kingade valimise vmt kriise), kus inimeste käitumine on omaette viitsütikuga pomm. On samavõrra võimalik, et hallist hiirekesest tuleb välja sündinud liider, kui et seltskonna senise alfa närvid olukorra tõsidust hoomades heleda laksuga järele annavad ning ta muutub ohtlikuks heal juhul vaid iseendale.
Lapsesaamine vist otseselt kriisiolukorraks ei kvalifitseeru, ent maailmamuutva kogemusena on selle näol kindlasti tegemist suure asjaga. Seetõttu tahan ma vabandada kõikide emade ees, kellele kunagi lastetuna olen mingil tagantjärele segaseks jääval põhjusel millegi last puudutava kohta arvamust avaldanud, sest ilmselgelt ei teadnud ma tol hetkel, millest rääkisin. Seejärel tahan ma vabandada ka kõikide emade ees, kelle puhul mul oli piisavalt oidu, et oma tarkus endale hoida, aga oma peas mõtlesin ikkagi «kui ma lapse saan, siis mina küll...».
Kui palju vanema sõna tegelikult maksab?
Näiteks arvasin alati, et mina oma last sööma meelitama, või noh, söögiga taga ajama ei hakka. Kaua ta ikka näljas jaksab olla, kõht läheb tühjaks, siis sööb. Ja seda kõike muidugi söögiajal, ilma segajateta nagu multikad või mänguasjad, ja muidugi tervislikku toitu. Või multikad ja üldse ekraanid. Milleks neid vaja peaks olema? Lapsega tuleb tegeleda! Muidu pole ju mõtet last saadagi. Ja kui laps avalikus kohas jonnib, siis ilmselgelt on see vanemate tegemata töö. Ei saa siis jagu oma lapsest või?
Päriselul oli asjadest paraku, nagu ikka, veidi teistsugune arusaam. Tuleb välja, et laste puhul käivad asjad mitte nii, nagu mina mõtlesin, vaid nii, nagu keegi salapärane isik juhatab (mitte jumal, nagu tavaliselt öeldakse, sest isegi jumal ei suudaks vist nii suvalisi tegevuste jadasid genereerida). Laps sööb küll, kui tal kõht tühjaks läheb, aga ainult nii palju, et suurem nälg üle läheks või kuni midagi põnevamat kaadrisse tekib. Selleks kvalifitseerub praeguses vanuses hästi näiteks suvaline oranž kauss ja ilmselgelt oleks sellisest söömisest jätkusuutliku kasvamise-arenemise jaoks vähe.
Või multikad ja üldse ekraanid. Kui keegi teab efektiivset meetodit, et palavikus kaheaastane mööda korterit fanaatiliselt edasi-tagasi ei jookseks, andke julgesti teada. Kinnisidumine ei ole variant. Jah, ju tal siis ei olnud piisavalt paha olla, kui veel joosta isutas, aga see ei tähenda, et palavikuga tormamine hea idee oleks. Juhuks, kui keegi nüüd tahab lastekaitsesse multikatega kasvatatavast väikelapsest teatada, lisan, et selle surmapatuga tegeletakse meie pool maksimaalselt 25 minutit ööpäevas.
Ja avalikus kohas jonnimine... kindlasti on mõned lapsed, kellel seda ette ei tule. Mõned lapsed saavad samas ka 14-aastasena doktorikraade, nii et ei tasu ennast igasugustega võrrelda. Tavalised lapsed kipuvad teatud vanuses siiski vähemalt natuke jonnima, sest arengutase lihtsalt tingib suure tahtmise, aga veel pisut piiratud arusaamise, miks mõnda asja just kohe ei saa.
Ahvatlev üldistamine
Küll aga olen tähele pannud, et inimestele, sealhulgas mulle, meeldib järeldusi teha ja üldistada. Me näeme murdosa teiste elust ja arvame end teadvat, millist elu nad elavad. Laps jonnib poes – nagunii on kasvatamatu. Kodus passib ilmselt ka terve päeva ekraani taga ja vanemad ei viitsi tegeleda, ega kasvatus iseenesest tõesti külge ei hakka, mis siin imestada.
Seetõttu mõjuvad eriti laste teemal sõnavõtvad lastetud mõnevõrra, kuidas öelda, mitte ärritavalt, aga vähemalt kergelt õõnsalt. Mäletan veel väga hästi, mis tundega ise neid mõtteid mõtlesin, aga tollasele minule praegust olukorda selgitada oleks sarnanenud surnud jänesele piltide seletamisele – ei jõua kohale, ei saa ega peagi kohale jõudma. Vastava kogemuseta oleksin ilmselt jäänudki raiuma oma universaalset tõde, et absoluutselt kõiki probleeme saab lahendada enesekehtestamise abil. Kuidas mineviku-Maarja kaheaastast selle abil sööma või mitte arutult ringi tormama motiveerib, oleks huvitav jälgida.
Kas see siis tähendab, et emadega vesteldes üldse arvamust avaldada või nõu anda ei või? Absoluutselt mitte. Ega emad ei ole mingid pühad lehmad, kellega millestki rääkida ei tohi. Aga kas või selle õõnsa mulje vältimiseks võiks enne arvamuseavaldusi veenduda, et teatakse, mida räägitakse, ja räägitakse, mida teatakse.