Jõululugu: Kade Must Kass, 2. osa

Kairi Oja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Emmanuelle Bonzami / PantherMedia / Scanpix

Avaldame sel nädalavahetusel jõulujutu, mis on pärit järgmisel aastal lettidele jõudvast Kairi Oja lasteraamatust. Saame tuttavaks Kadeda Musta Kassiga ning saame teada, mida kujutab endast üks tõeline kadedus ja mida see musta kassi südames põhjustab.

Loe esimest osa siit!

Valge kass sai endale tema kausi kõrvale oma kausi, teda silitati ja võeti sülle. Inimesed ütlesid, et ta on nunnu, kuigi Panteri meelest see nii ei olnud. «Olen jah nunnu, muidugi olen ma nunnu....,» piuksus too valge kass Pantrile kord söögikausi ääres vastu, otsekui oleks kuulnud Pantri mõtteid.

Kui valge kass oli tema ja tema inimeste kodus juba mõned nädalad elanud, sai Panter aru, et nii jääbki. Ta püüdis end temaga harjutada, kuigi vastutahtmist. Vahel, kui päikesekiired akna kaudu tuppa tungisid ja valge kass põrandal vaibal pikutas, mõtles Panter: «Ta on ju tegelikult päris kena. See hüüumärgi asi ning selline ilus pikk ja kohev karv...,» kuid need mõtted ehmatasid teda ennastki ning ta sai aru, et oma kohta ta tollele valgele logardile ei loovuta.

Mida aeg edasi, seda suuremaks kasvas rahutus Pantri südames ja ta ei suutnud end enam vaos hoida. Ta hakkas valge kassi peale susisema ja talle kallale kargama, kuigi tema inimesed olid mitu korda öelnud, et küll te ära harjute. Nii hakkasid kassid üksteist vältima – kui üks oli toas, oli teine õues, sest koos olla nad lihtsalt ei suutnud.

Pikapeale sai Panter aru, et see, mis tema hinges kasvas, oli kadedus. Puhas, varjamatu kadedus. Kuid parata ta sinna midagi ei saanud.

Valgele logardile – nimelt nii ristis Panter ta oma hinges – pandi nimeks Tarmo. «Milline veider nimi, kad nad tõesti targemat ei leidnud,» põlastas Panter oma südames. Nimi oli pandud aga hoopis laste poolt armastatud Lotte-filmi tegelase, Jääkaru-Tarmo järgi ning Pantris tekitas suisa külmavärinaid teadmine, et toosama Tarmo nüüd tema kõrvale, tema inimeste voodile ronis. Ühel ööl kasvas Tarmo jultumus koguni nii suureks, et ronis lapsele suisa pähe magama. See oli aga midagi, mis oli õigusega kuulunud seni ainult Pantrile.

Asi võttis aina hullemaid pöördeid ja ühel päeval otsustas Panter lahkuda. «Lähen, ja ei tule iial tagasi!» ütles Panter endamisi, endal nutt kurgus. Ta sõi oma kausis olnud krõbinaist kõhu täis, vaatas ohates oma rumalavõitu inimesi ja kodu ning lahkus. Kuhu, seda Panteri ei teadnud. Ega olnud sellel ka enam mingit tähtsust. Ta lihtsalt kõndis ja kõndis, kuhu jalad viisid, ja ei mõelnud enam iialgi koju naasta. «Eemale siit!» julgustas ta end.

Valge logard Tarmo aga oli rahulikult kodus ja ronis taas väikesele poisile kaissu ja koguni pähe magama ega osanud Pantri kadumist tähelegi panna.

Kuid ta märkas, et on kuidagi julgem ja et hirm on temast kadunud. «Hea, et täna see suur must minu peale vähemalt ei susisenud, imelik, et teda siin ei ole,» arutles ta endamisi. Ja keris saba ümber oma koheva valge, pikakarvalise kasuka.

Et väljas oli tuisk ja talv, läksid inimesed ühel hetkel Pantrit õue otsima ja hõikama. «Kassi-kassi, kassi-kassi!» – nii hüüdsid inimesed vahel Pantrit. Kulus tunde, kuid Pantrit ei tulnud. Inimesed muutusid rahutuks ja ka Tarmo ei saanud enam asu, sest kogu inimeste tähelepanu kulus Pantri otsimisele. «Imelik, no mina olen ju olemas,» ei mõistnud Tarmo, milleks selline paanika.

Vastu ööd läks perenaine õue tänavale otsinguid jätkama ja tuli viimaks hilisööks tagasi, Panter kaenlas. «Nähh, no et nad ta ka nii kiiresti üles pidid üles leidma,» torises Tarmo endamisi oma kohevasse karva.

Panter oli tulnud tagasi koduõue vastu hilist õhtut – tal oli hakanud külm ja tuisk oli tugevamaks muutunud. Pealegi oli ta tasahilju hakanud mõistma, et tegelikult polnud too «valge logard» talle ju midagi halba teinud – polnud see ju tema valik, et nende ühised inimesed veel ühe kassi võtta olid plaaninud.

Nii mattis suure musta kassi südant üha enam kasvav süütunne, mis ei lasknudki temast enam lahti. Tuppa saades oli Panter kõike muud kui pahane. Perenaine kallas tema kaussi värske piima ning kui tema pilk kohtus Tarmo omaga, ütles Panter vaikselt – nii vaikselt, et üksnes Tarmo võis seda kuulda: «Anna andeks, kulla sõber. See polnud Sinu süü, et oled valge ja et Sind just siia toodi. Lihtsalt mina olin kade.»

Tol õhtul magasid Must Panter ja Valge Tarmo elutoa diivanil kõrvuti. Nii kõrvuti, nagu nad seni eales polnud maganud. Ei mingit susinat, ei mingit riidu. Üksnes vaikne nohin ja tasane nurrumine. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles