Suured elumuutused tunduvad vahel hirmuäratavad ja just seetõttu hoiame sageli kramplikult kinni millestki, mis sisendab meile vaid näilist turvatunnet. Me kardame, et ei saa hakkama; et kui miski on teisiti kui praegu, siis ilmselt on see ka halvem või vähemasti raskem olukord.
Jah, enamasti ongi - raskem. Kuid mis mingis mõttes on raskem, on tavaliselt teises mõttes jälle vabastav, hea, arenguid esilekutsuv. Ja olgu see ütlus kui tahes äranämmutatud, et läbi raskuste saab tugevamaks, on see ometi tõsi.
Raskused õpetavad võtma elu väljakutsena. Sest lihtne oleks ju iga probleemi peale öelda: «Miks jälle mina??». Tõmbuda solvunult endasse ja arvata, et kogu maailm on sinu vastu. Et see on halb karma ja totaalne ebaõiglus, mille tõttu kõik viltu kisub. Et põhjus ei peitu sinus endas - täpsemalt mõtlemises! -, vaid Universumis, mis sind täiesti arusaamatul põhjusel, õigemini ilma mingi põhjuseta lakkamatult karistab.
Hoopis raskem on endale öelda, et see kõik on lihtsalt ELU. Et nii lihtne see ongi. Et sellega peab leppima ja enesehaletsuse asemel keskenduma hoopis sellele, mis on elus head ja mida saab muuta. Nagu kirjutas meie veergudel mõni aeg tagasi Ellen Tõemeel: «Me saame seda, millele me keskendume, mitte alati seda, mida me soovime.».
Pole mõtet esitada küsimust: «Miks see minuga juhtub?» ega haletseda end asjade pärast, mida enam nii või naa muuta ei saa. Hoopis targem on tegutseda selle nimel, mida on võimalik muuta. Ja mida aktiivsemalt tegutsed, seda eredamalt hakkab paistma päike. Seda enam tundub, et maailm pole mitte sinu vastu, vaid sinu poolt! Ja kuidas veel!
Mõni väike äpardus, kõige ebasobivamal hetkel tühjaks saanud autorehv või äkiline haigestumine just siis, kui haige olemiseks pole tähtsate toimetuste tõttu lihtsalt aega - see kõik ei tundu siis enam ebaõiglane, vaid õpetab paremini hakkama saama, säilitama külma närvi ning tõdema, et lõpp hea, kõik hea!
Mis vahet siis enam on, kui vahepeal on veidi ebamugav, kui lõpuks kõik korda saab. Tähtis on ju tulemus. Ja kui tulemus käes, saab jälle rahulikumalt võtta ja neid väikseidki äpardusi juhtub siis vähem. Sest kõik sõltub suhtumisest.
Öeldakse ju, et sinna, kus on, tuleb juurde. Ja et me tõmbame ligi sarnast, tõmbame ligi seda, mis vastab meie meelelaadile. Kui võtta väikeseid takistusi või lihtsalt häirivaid vahejuhtumeid täiesti rahulikult, öeldes endale, et see kõik on mööduv ja et TEGELIKULT on ju kõik superhästi, siis nii ongi. Superhästi. Ja läheb aina paremaks.
Ilusat kevadeootust!